Millest sõltub ülekaalulise lapse ravi?

Ülekaalus lapsele on vaja rohkem liikumisravi.
Ülekaalus lapsele on vaja rohkem liikumisravi.Foto: Scanpix
Tallinna Lastehaigla endokrinoloog ­Ülle Einberg rõhutab, et ülekaalulise lapse ravimisel on oluline meeskonnatöö arsti, pere ja kooli vahel. Üks nõrk lüli selles ahelas võib ravile saatuslikuks saada.

Ülle Einbergi sõnul on mitu teadusuuringut kinnitanud, et ülekaalu puhul sõltub geenide koosmõjust 50–90%.
Ta märkis, et kui räägitakse rasvumisest, siis tihti mõeldakse, et tegemist on vaid eksogeensete ehk liigsete kalorite põhjustatud ülekaaluga. “Ent ka endokriinsed patoloogiad pole kuhugi kadunud. Neile tuleb ülekaalus lapse puhul samuti mõelda,” sõnas Einberg. Alustuseks pole siiski vaja muud, kui välja arvestada kehamassiindeks (KMI).

Endokriinsetest põhjustest tulevad ülekaalulise lapse puhul kõne alla näiteks hüpotüreoos, Cushingi tõbi, hüpotalaamiline kahjustus ja geneetilised sündroomid.

Eesti koolilaste seas ülekaalulisust üha rohkem
Üks sagedasemaid geneetilisi sündroome, millega kaasneb raske rasvumine, on Praderi- Willi sündroom. “Tänapäeval jõuab arsti juurde õnneks vähe selle sündroomiga lapsi, kellele diagnoos vastsündinuna on panemata jäänud,” märkis Einberg.
Haigust esineb üks juhtum 10 000 – 15 000 sünni kohta ja enamasti (73% juhtudest) on põhjuseks kromosoomi 15q11-q13 deletsioon. Haigust on võimalik diagnoosida ka Eestis.

Praderi-Willi sündroomiga lapsi iseloomustab juba vastsündinuna hüpotoonia ja imemisraskused. Toitmisprobleemid kestavad ka imikueas ja sellest tuleneb halb kaaluiive. Vanuses 1–6 läheb haigus teise faasi, tekib suur söögiisu ning lapse kaal kasvab kiiresti.
Sageli kirjeldatakse sellest sündroomist kõneldes juhtumeid, kus pere on sunnitud köögiukse lapse eest lukustama.
Teist tüüpi diabeeti on Einbergi sõnul Eesti lastel seni vähe diagnoositud. Samas sagenevad kõik haigused, mis on rasvumisega seotud, ka lastel.

Peale glükoositolerantsuse häire ja insuliiniresistentsuse on ülekaalus lastel kõrgenenud vererõhk ja tekib uneapnoe. Samuti esineb ortopeedilisi haigusi ja maksa healoomulist rasvumist. Rasvunud lapsed on tihti kimpus psühholoogiliste probleemidega, kujuneda võib isegi depressioon.
Kogu maailmas on ülekaalus lapsi 10% ja neljandik neist on rasvunud. Kõige rohkem on ülekaalulisi lapsi Ameerikas, teisel kohal on Euroopa.

Eesti kohta nii hea statistika puudub. Siiski on olemas haigekassa andmed. Neist nähtub, et Eestis on 160 000 kooliealist last, kelle hulka on viimase viie aastaga lisandunud enam kui 6000 ülekaalulist. Seega on pea igal aastal ülekaaluliste koolilaste arv kasvanud 1% jagu ja praegu on umbes iga kümnes kooliealine ülekaaluline. Seejuures on neid Tallinnas ja Harjumaal rohkem kui mujal Eestis.
WHO andmetel oli 2004. aastal maailmas ülekaalulisi ja rasvunud lapsi alla viieaastaste hulgas 22 miljonit ja 5–17aastaste seas 155 miljonit. Kolm protsenti 5–17aastastest on rasvunud ning nende hulk ei kasva Einbergi sõnul mitte ainult USAs ja Euroopas, vaid ka väikse keskmise sissetulekuga riikides.

Väikse sissetulekuga perede lapsed enim ohus
Arenenud maades on ülekaalulised just nende perede lapsed, kus sissetulek on kasin. Arengumaades on hoopis vastupidi – ülekaalulisi lapsi leidub kõige rohkem rikastes peredes.
“Uuringud on näidanud, et osas Euroopa Liidu riikides on kooliealiste laste ülekaalulisuse prevalents isegi 35% ja võimalik, et mõnes riigis kõrgemgi,” rääkis Einberg.
“Euroopa Pediaatria Akadeemia hinnangul on laste rasvumine sel sajandil rahvatervise probleem number üks. Kui me midagi ette ei võta, hakkab oodatav eluiga lühenema,” rõhutas endokrinoloog.
Märkimisväärne fakt on seegi, et kui mõni aasta tagasi oli kõige rohkem ülekaalulisi lapsi Inglismaal, siis praegu on esikohal Kreeka. Selline tendents Vahemere maades ­aina süveneb.
“Lõuna-Itaalias on piirkondi, mida rasvunud lastega seoses saab võrrelda juba mõne USA piirkonnaga,” nentis Einberg. Põhjamaades on need näitajad pigem head.

60% tüdrukutest ja 40% poistest ei tee sporti
WHO andmetel on laste ülekaalu taga peamiselt muutused igapäevases toitumises. Sagenenud on energiarikaste toitude tarbimine, kiudainete osakaal toidus on väike, aga küllastunud rasvu leidub menüüs rohkesti.
Ahvatlusi pakub pidev toidu olemasolu kodudes ja eluviis on väheaktiivne.

Lapsed söövad vajaminevast toidukogusest kaks korda rohkem küllastunud rasva, soola ja suhkrut. 40% poistest ja 60% tüdrukutest on passiivsed, st nad ei tee sporti vähemalt tund aega päevas, mis on lastele soovituslik.  
Einbergi sõnul tuleks ülekaalulisuse hindamisel lapse puhul kasutada KMI väärtust ning uue käsitluse järgi mõõta ka lapse vöö- ja ka puusaümbermõõtu.

Einberg märkis, et lastel ja noorukitel esineva metaboolse sündroomi (MS) peamine komponent on abdominaalne rasvumine ehk vööümbermõõt üle 90 protsentiili. Sündroomi diagnoos kinnitatakse, kui kõhupiirkonna rasvumisele lisandub vähemalt kaks komponenti.
Laste ja noorte metaboolse sündroomi ravijuhendi järgi eristatakse kolme vanuserühma.

Noorimatele ehk 6–10aastastele ei soovitata sündroomi diagnoosi välja panna, isegi kui vajalikud komponendid on olemas. Nad tuleb tähelepanu all võtta ja hakata aktiivselt tegelema nende kehakaalu alandamisega.
10–16aastastele võib diagnoosi anamneesi kirja panna ning üle 16aastaste puhul rakendatakse diagnoosimist ja ravi täiskasvanute metaboolse sündroomi ravijuhendi järgi.

Ülekaaluliste laste ravi
Doktor Ülle Einberg ütles, et ülekaalulise lapse aitamiseks üksinda suurt midagi ära teha ei saa ning paraku on ka arsti või õe 15–20minutline vastuvõtt liiga lühike.
“Tulemuse saamiseks on vaja tugevat tiimitööd ja probleemi peavad mõistma kõik: arst, treener, pereõde, psühholoog, õpetajad ja sotsiaaltöötaja,” rõhutas ta.
Kui ülekaaluline laps jõuab perearsti vastuvõtule, tuleks Einbergi sõnul esmalt mõõta tema pikkust, kaalu ja vööümbermõõtu.
“Kui näete, et tegemist on selgelt alimentaarse probleemiga, tuleb alustada toitumise reguleerimist,” lausus Einberg.

Ta soovitas võtta ette laste toidupüramiidi ja selle põhja selgitada. Püramiidist nähtub, et päevases toidusedelis peaks valke olema 15%, rasvu 30–35% ja süsivesikuid 50–55%.
“Tihti ei seisne probleem liiga sagedases söömises, vaid selles, et hommikusöök jäetakse ära, koolis süüakse vähe, aga see-eest väga palju,” lisas arst.
Oluline on ka füüsiline aktiivsus. Einberg märkis, et laps peaks valima spordiala, mis talle endale meeldib. Spetsialistid soovitavad ujumist, kuna see koormab liigeseid vähe, kuid haarab paljusid lihasgruppe. Vähemalt 60 minutit päevas peaks füüsilist koormust saama kõik, ka normaalkaalus lapsed.

Ühtlasi võivad ülekaalus lapsed vajada psühholoogi abi.
Kui lapsel esineb hüpertensioon vms, tuleks arsti sõnul ravi alguses vähemalt pool aastat üritada rakendada dieeti, sest päris kohe statiinraviga alustada pole mõistlik.
Viimase variandina on maailmas kõne all olnud kirurgiline ravi, kuid Eesti tingimustes pole seda laste ega noorukite puhul veel rakendatud.

Artikkel ilmus 2012. aasta alguses Terviseuudistes.

Äripäev
22. April 2016, 14:06
Vaata EST või RUS arhiivi