Merilind poliitikute ees: Kuidas parandada Eesti rahva tervist?

Perearst Eero Merilind
Perearst Eero MerilindFoto: ÄP: Andres Haabu
Perearst Eero Merilind pidas esmaspäeval riigikogus ettekande. Tema ettepanekud ja mõtisklused on kantud soovist Eesti inimeste tervist hoida ja haigusi paremini ennetada.

Eestis on vaja rohkem panustada ennetustegevusse - praegu 1% HK eelarvest. Oleks vaja vähemalt 2%. Haiguste ennetamine on vaja viia uuele tasemele, ei ole mõtet teha mass-skriinimisi, kus osalejate protsent on väga väike. On vaja leida üles riskigrupid ning kulutada vähest olemasolevat raha sellele.

Palju on räägitud Eestis innovatsioonist – e-tervisesüsteemist, digiretseptist, geenipangast. Kohtusin eelmisel nädalal Eesti geenipanga looja ning oma valdkonna tunnustatud spetsialist prof Andres Metspaluga. Rääkisime Eesti rahva tervisest ja haiguste ennetamisest.

Geenikiip maksab 19 EUR ning Eesti igal inimesel vanuses 35-65 võiks see olemas olla. Geenikiip aitab üles leida kõrge haigusriskiga inimesed, kes ei ole veel haiged ja anda neile õigeaegselt soovitused ning individuaalne tervise jälgimise programm. See võtaks aega 5 aastat ja sellele kuluks 7 – 8 miljonit eurot aastas. Siis oleks kõikidel geenikaart tehtud. Inimesed oleks teadlikud oma terviseriskidest, hakkaksid rohkem oma tervist hoidma, mis annab pikas perspektiivis hea tulemuse – inimesed haigestuvad vähem või haigestuvad hilisemas eas ning on lühemat aega haiged.

Arstina leian ma, et me peaksime ära lõpetama pelgalt tervishoiuteenuse pakkumise ja tagasi tulema tervise hoidmise ja säilitamise juurde, s.t me peame   muutuma tagasi arstideks – peame andma nõu inimese tervislik seisundi kohta, kuidas olla ja jääda terveks ning haiguse korral aitama inimest kiiresti ja süsteemi sees edasi-tagasi jooksutamata.

Tsiteerides president Toomas Hendrik Ilvest „Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi”.

Ministreid on olnud palju, arste nende seas vähe

Ühel heal päeval hakkasin ma kokku lugema, mitu tervise valdkonna ministrit on minu arstina töötamise aja jooksul olnud - ja sain kokku koos abiministritega, et praegune terviseminister Jevgeni Ossinovski on 17. minister. Ma ei tea, kas see on hea või halb. Tahes-tahtmata käib iga uue ministriga kaasas sisseelamise periood ning kuna tegemist on spetsiifilise valdkonnaga, siis võtab aega, enne kui minister hakkab aru saama ladinakeelsetest väljenditest ning mõistma, et kaksteistsõrmiksoole põletik on „duodeniit” ja põiepõletik on „tsüsiit”.

Endistest sotsiaal- ja tervishoiuministritest, kellega minul on tulnud kokku puutuda, on praegu ametis Eiki Nestor ning Marko Pomerants. Viimase aja ministritest Hanno Pevkur, Taavi Rõivas ja Urmas Kruuse.

Endistest tervishoiuminstritest arstina tegutseb ainult Andres Ellamaa ja Andres Kork. Abiministritena on tegutsenud ka Külvar Mand ja Peeter Laasik.

Praeguse riigikogu liikmete seas on palju toredaid inimesi, aga mulle meenub, kui me tegime eelmisel aastal „Mehe tervise“ konverentsi ja paneeldiskussioonis Artur Talvik ütles, et kui me räägime, et riik teeb seda ja riik peab tegema toda, siis tema ei tunne, et tema oleks riik – tema seest poolt olijana tundis, et tema roll on olla „seaduseandja”.

See on päris hea seisukoht ja ma hakkasin mõtlema – mida peab tegema „seaduseandja”, et Eesti riigis elavad inimesed oleks terved.

Kui me vaatame laia poliitilist skaalat, siis ühes otsas on maailmavaade, et inimene ise on vaba ja teeb oma otsused ise. Teisel pool on maailmavaade, et riik peab maksimaalselt sekkuma inimese ellu, kontrollima, keelama, reguleerima ning karistama.  

Ühelt poolt, et inimene peab ise oma eluga hakkama saama, valides ise endale, kus elada, kus töötada, missugusesse kooli lapsi panna, missuguse arsti juurde pöörduda, millal ja kuidas puhata, ja teisel pool on totaalne kitsikus, elu peost suhu, lastel katkised riided ning katkised hambad.

Meditsiini kolm põhimõistet

Ma tahaksin rääkida 3 põhimõistest meditsiinis, millest aru saamine ning mõistmine avavad silmad ning panevad paika suuna, kuhu liikuda.

Triaaž - keeruline sõna, aga tegelikult lihtsasti arusaadav. Kui kujutame ette suurt rongiõnnetust, kaks rongi on teineteisega kokku sõitnud ja inimesed on viga saanud, osa oigavad, karjuvad, nutavad, osa lebavad maas ja me tea, mis nendega on juhtunud, siis meditsiinis ei ole nii, et kes kõige kõvemini karjub, sellel on kõige suurem häda – tavaliselt on vastupidi, need, kes on vait, nendel on kõige suurem tervisekahjustus ja nemad vajavad kõige rohkem abi. Mõtelge ise, kes on teinud kõva häält, et neile tehakse liiga ja mõtleme, kas need, kes on vait, väärivad seda, et nendega üldse ei tegeleta .... (puuetega inimesed, HIV haiged, koduhooldajad, vaimse puudega inimesed)

Teine keeruline sõna on sümptomaatiline ravi. See tähendab sellist ravi, kus haiguse algpõhjust ei ole välja selgitatud, aga tegeletakse (ja kus juures väga aktiivselt) sümptomaatilise raviga – raske angiini puhul on vaja antibiootikumravi, ei piisa palaviku langetavast ravist; pimesoole põletiku korral on vaja pimesool välja opereerida, ei piisa hanerasva määrimisest kõhule ning toa pimendamisest.

Tuleb üles leida haiguse (probleemi) algpõhjus ning ravida algpõhjust ja nii hästi, et efekt oleks laiaulatuslik ning kauakestev.Toome näiteks seksuaalsel teel levivad haigused, HIV või alkoholismi – siinkohal tuleb mõelda, mis on sümptomaatiline ravi ja mis on põhjuslik ehk patogeneetiline ravi. Kui probleemiga tegeleda, siis nii, et sellest oleks ka kasu. Alkohoolikule ei piisa sellest, et ütleme talle ära joo või narkomaanile, et ära süsti...

Kolmas mõiste on radikaalsed otsused. Arstid ei võta tavaliselt raviotsuseid vastu reitingu alusel. Kui on vaja elu päästa, siis tehakse operatsioon, aga inimene jääb ellu ja kui tähtede seis on soodne, siis kandideerib ka presidendiks.

Arstide jaoks on kõik haigused on võrdsed.

Igaüks meist võib haigestuda vähki, saada südameinfarkti, jääda pimedaks, murda oma luud või saada Zika viiruse. Inimene ise ei ole tavaliselt süüdi ja endale ise haigust valida ei saa. Palju pärineb geenidest, eluviisist, elukeskkonnast. Arstidel ei ole vahet, kas ravida diabeeti, songa, kõrvapõletikku või küüneseent.

Seadusandja peaks tegema oma otsused nii, et igal inimesel on võimalik iga oma haigust ravida. Ma mõtlen siin Toivo Tänavsuu ja Janek Mäggi Vähiravifondi „Kingitud elu”, mis rahastab selliste haiguste ravi, mida haigekassa ei kompenseeri....

21 Vabaühendust on mures Eestis leviva HIV haigete kasvu pärast ning soovivad HIV erikomisjoni loomist, et leida lahendus epideemia levikule ning ravile. Hinnanguliselt kulub HIV haigete raviks 15 miljonit eurot aastas. Ravi saavad hetkel alla poole nendest inimestest, kellel on HIV diagnoositud – kaasaegsete juhendite alusel peaksid ravitud olema aga kõik HIV-positiivsed, sest see aitab ennetada haiguse süvenemist ning vähendab viiruse levikut.

Kui me vaatame ka OECD ja Euroopa liidu maade seas, siis Eesti on tervishoiu rahastamises eelviimasel kohal. OECD maadest on meist tagapool Türgi ja Euroopa Liidu maadest tagapool Rumeenia.

Siin oleks vaja tõsiselt teha radikaalseid otsuseid.

Teiseks – Maailmapanga aruanne (jaanuar 2015) ütleb, Eesti tervishoiusüsteem on eriarstiabi poole kaldu, meil on praktiliselt igas maakonnas suur multiprofiilne haigla, mis on ehitatud Nõukogude Liidu ajal tuumasõja kartuses enamasti linnast väljapoole, et oleks hea helikopteriga maanduda ja haigla umber koondada lahingutehnikat.

Esmatasandi arstiabi (perearstiabi) tuleb tugevdada (suurendades perearstide võimalusi haigete uurimiseks ning perearsti meeskonda) ning selle abil on võimalik vähendada eriarstiabi visiite ning haiglaravi. Suuremat rõhku tuleb panna ennetustegevusele.

Riigikontrolli auditi (haiglavõrgu jätkusuutlikkus 2010) hinnangul on haiglavõrgu arengukavas ettenähtud aktiivravi haiglavõrk liiga suur ning jätkusuutmatu, sest kõigile haiglatele ei jätku tulevikus patsiente, kvalifitseeritud arste ega raha haiglate korrastamiseks. Nii riigi kui ka haiglapidajate huve on kahjustanud poliitiliselt selgete otsuste puudumine soovitava haiglavõrgu kohta.

Ka siin oleks vaja teha radikaalseid otsuseid.

Kolmandaks – tervise nimel tasuks kaaluda maksusüsteemi muutmist. UK valitsus on öelnud, et nemad elanikkonna parema tervise nimel maksusüsteemi muuta ei taha, aga terviseaktivistide suur surve sundis neid muudatusi tegema.

Britid otsustasid kehtestada lisatud suhkruga jookidele maksu! Selle toetuseks tegi tubli kampaaniat ka staarkokk Jamie Oliver, suhkrumaksu eesmärk on parandada laste tervist ja vähendada noorte ülekaalulisust. Maksutulu suunatakse haridusse ja sporti. Magusamaks, tubaka- ja alkoholiaktsiiside tõus, lastele sportimisvõimaluste tagamine, ennetusprogrammide parem rahastamine – need on võimalused, et parendada meie tervishoidu.

Ka Eesti Vähiliit peab seda väga oluliseks, et Eestis oleks rohkem ennetusprogramme.

Ja kindlasti ei saa ma üle alkoholi teemast. 2014. aasta vabariigi aastapäeva kõnes ütles Eesti president Toomas Hendrik Ilves – tsiteerin: "Läinud aastal põhjustasid kümme protsenti Eesti surmadest alkoholi tekitatud haigused. Selle hulka pole arvestatud masendavaid õnnetusi, milles samuti liiga paljud kaotasid alkoholi tõttu oma elu või tervise. Need kõik on välditavad surmad, mil pole mingit pistmist tervishoiuga. See on tõsine inimkaotus. Kordan, see on iga kümnes surm!"

Sellest samast kõnest mõni lõik all poole ütleb Eesti president ja kusjuures väga päevakajaliselt ka praegu, 2 aastat hiljem – seaduseandja saab reguleerida kultuuriruumi, et see ei oleks läbi imbunud alkoholi tarvitamist ülistavast reklaamist.

Eelmisel nädalal toimusid laste iluvõimlemise meistrivõistlused ühes huvitavas kohas: A Le Coq’i spordihoones – mina arstina ei leia seoseid, kuidas õlu ja sport koos käivad või üleüldse omavahel kokku sobivad.

See oleks umbes sama hea, kui „Tujurikkujat“ jäljendades panna basseinile nimeks Vodka bassein....

Ma olen sellega 100% nõus ja kordan veel – seaduseandja saab reguleerida kultuuriruumi, et see ei oleks läbi imbunud alkoholi tarvitamist ülistavast reklaamist?

Kokkuvõtteks – järgmised riigikogu valimised toimuvad 2019. aastal. Opositsioonisaadikutel on riigikogus kergem, võib istuda 4 aastat ja mitte midagi korda saata, aga on võimalik leida ühisosa ja teha midagi ära hariduse, tervise ja elukeskkonna osas.

Koalitsioonisaadikutel on keerulisem – nad peavad tegema otsuseid, mis peavad elu edasi viima ning siin on raskem – kas eelistada ärihuvisid ning jagada Eesti kahe suurhaigla vahel ära või vaadata tervishoiusüsteemi tervikuna.

 

 

 

 

 

Äripäev
18. April 2016, 21:35
Vaata EST või RUS arhiivi