Normaalne vananemine peaks kulgema dementsuseta

Numbreid ja nimesid, mida vaja meelde jätta, on palju. Mõni neist võib aeg-ajalt ununeda. Mida vanemaks inimene saab, seda tihemini kipub mälu alt vedama.

Neuroloog Katrin Gross-Paju sõnul on panga PIN-koodi või kellegi telefoninumbri unustamine igapäevane, aga kui mäluhäired hakkavad elutegevust rohkem segama, ei saa seda kindlasti normaalseks pidada.

Väga kindlat piiri haigusliku ja tavapärase unustamise vahele on Gross-Paju sõnul raske tõmmata. Ta märkis, et mida vanemad inimesed, seda suuremaks muutub ka nende protsent, kellel on kliiniliselt olulised mäluhäired ja diagnoosida tuleb Alzheimeri haigus.
“Arvamus, et vanainimene lihtsalt unustab, tänapäevases kontekstis enam ei kehti,” sõnas Gross-Paju. “Kui ta vastab diagnoosikriteeriumitele, on tegemist ikkagi haigusega.”

Mäluhäirete üle kurtvatest inimestest on neuroloogi sõnul suurem osa sellised, kelle unustamine on seda tüüpi, et ühel hetkel ei suuda nad meenutada olulist PIN-koodi või ei mäleta, kuhu autovõtmed pandud said.

Teise rühma kuuluvad sellised inimesed, kellel esineb mäluprobleeme tuntavalt rohkem. Nende puhul on ka lähedased märganud, et pereliige tõepoolest varasemast sagedamini unustab ning see on hakanud häirima tema igapäevast toimetulekut.
“Kui inimene ei saa enam tualetis hakkama või ei oska ennast riidesse panna, on diagnoosi üsna lihtne panna,” ütles Gross-Paju.

Mäluprobleemid tabavad üha nooremaid
Koos Katrin Gross-Pajuga Lääne-Tallinna Keskhaiglas närvihaiguste keskuses mälupolikliinikut vedav kliiniline neuropsühholoog Liina Vahter märkis, et kui kolm-neli aastat tagasi tulid mäluprobleemidega konsultatsioonile pigem vanainimesed, kes olid kodus pikemat aega dementsed olnud, siis nüüd on patsientide hulgas juba oluliselt nooremaid.
“On üle 50aastaseid, aga nooremaidki, 30-40aastaseid, kes unustavad üha enam ja tahavad olukorrast aru saada,” kirjeldas Vahter.

Endiselt tulevad närvihaiguste keskusesse nõu saama ka vanemad inimesed, üle 70aastased, kellel omaste hinnangul pikemat aega mäluprobleemid on olnud.

Vahel toovad lapsed nad vastuvõtule ja uurivad võimaliku ravi ja rohtude kohta. “Tegelikult on patsiente igas vanuses,” ütles Vahter.
Mäluprobleemid võivad esineda omaette haigusena või kaasneda mõne neuroloogilise haigusega.
Katrin Gross-Paju sõnul eristatakse dementsusi kliinilise pildi järgi, millele lisanduvad täiendavad uuringud. On haigusi, mis primaarselt tekitavad mäluprobleeme, sh Alzheimeri haigus, mis on tavalisem eeskätt vanematel inimestel.

Teiseks esineb fronto­tempo­raalseid dementsusi, mis on põhiliselt seotud käitumis- ja kõnehäiretega.
Kolmanda peamise tüübina tõi neuroloog välja Lewy kehakeste dementsuse, mis on seotud liikumishäiretega ja mille puhul tekib Parkinsoni haiguse moodi liikumishäire, aga kaasnevad ka mälu ja igapäevase eluga hakkama saamise häired.

“Need on sellised tavapärased dementsused, aga on veel mõni haigus, mis põhjustab dementsuse teket, ja üksikud pärilikud haigused, millega kaasnevad ka mäluhäired,” rääkis Gross-Paju.
Ta rõhutas, et teatud dementsuste korral ei teki esimesena mitte mäluprobleemid ja unustamine, vaid hoopis käitumishäired või kõneprobleemid.

Vahel kaasnevad mäluhäiretega ka liikumishäired, näiteks teatud vaskulaarsete haigustega seotud dementsuste korral.
Liina Vahteri sõnul esineb lisaks sageli ilmnevatele dementsustele ka kognitiivsete võimete langust.

Vahter ütles, et ligi 5 protsendil 65-70 aasta vanustest inimestest on Alzheimeri haiguse sümptomeid või selle haiguse diagnoos.
Iga järgmise viie vanuseaastaga muutub see protsent tema sõnul viie võrra suuremaks ehk 70-75aastaste hulgas esineb haigust 10 protsendil, 75-80aastaste vanuserühmas 15 protsendil ja üle 85aastaste seas ligi pooltel inimestel.
“Kui paljud neist diagnoosi saavad, on teine küsimus,” lisas doktor Gross-Paju. “Sageli arvavad inimesed, et kui vanainimene unustab, siis on see normaalne, sest kõik vanemad inimesed unustavad. Tegelikult ei ole asi päris nii,” rõhutas arst.
“Olgu inimene 100 või 150 aastat vana, kui ta hakkab tavapärasest rohkem unustama, siis vajab ta uuringuid ja täpset diagnoosi selle kohta, mis haigus see siis ikkagi on, mis unustamist, mäluhäireid või iseloomumuutust põhjustab,” sõnas neuroloog.

Liina Vahteri sõnul jõuavad Lääne-Tallinna Keskhaigla mälupolikliinikusse mäluhäiretega patsientidest ligi pooled seda teed, et perearst on neid sinna suunanud, teise poole on kohale saatnud neuroloogid. “Esmalt tullakse ambulatoorsele vastuvõtule minu juurde,” selgitas Vahter. Konsultatsiooni käigus vestleb psühholoog nii patsiendi kui ka tema lähedastega. Eesmärk on kindlaks teha, kas väidetavaid mäluhäireid üldse on.

 Mälulünkade põhjuseks on tihti depressioon
“On suur hulk inimesi, kes kurdavad, et nad kõike unustavad, aga sealjuures on juhtiv probleem depressioon. Sel juhul ei vajagi nad lisauuringuid, vaid depressiooni diagnoosimist, selgitust ja antidepressantravi,” ütles Gross-Paju.
Kui on selge, et tegemist on mäluhäiretega, siis suunatakse patsient kolmeks päevaks haiglasse täpsustavatele uuringutele, mille käigus teeb psühholoog testid, füsioterapeut hindab apraksia olemasolu, tehakse peauuringud, vereproovid ja arstlik ülevaatus. Samuti konsulteerib sotsiaaltöötaja nii inimese kui ka tema lähedastega.
Katrin Gross-Paju sõnul antakse patsiendile kolme haiglas viibitava päeva jooksul hinnang, kas tegemist on dementsusega. Kui on, siis selgitatakse välja, mis haigusest see tingitud on.
“Kui diagnoos on teada, saame patsiendile ja perele selgitada, millega on tegemist, kas ja millist ravi on võimalik pakkuda ning mis edasi saab,” sõnas ta.
Võimalik on kasutada ka medikamentoosset ravi. Ravimitega saavutatav positiivne efekt tähendab Gross-Paju sõnul enamasti seda, et haiguse progresseerumine on aeglasem, kui muidu oleks.
On üksikuid inimesi, kellel ravi foonil tõepoolest võib paremaks minna, ent enamasti on nähtav tulemus tagasihoidlik. “Terveks kedagi ei tee ja mälu paremaks ei saa, ainus, mis saab paremaks minna, on igapäevaeluga toimetulek,” nentis arst.

Dementsus toob kaasa uue isiksuse tekke
Katrin Gross-Paju sõnul on oluline märkida, et kui dementsus tekib, siis ei kaasne sellega ainult mäluhäired, vaid muutub inimene isiksusena. Võivad tekkida kiuslikkus, hooletus, hügieeniprobleemid.
Arst rõhutas, et sellistel puhkudel ei ole kindlasti tegemist kättemaksuga, vaid inimene hakkab käituma just nii, nagu tal rakud ajus järk-järgult kahjustuvad. “Kui keskused, mis on seotud pidurdusmehhanismidega, ajus enam ei tööta, siis on inimene agressiivne, kõvahäälne või ka vulgaarne, mida ta pole kunagi varem elus olnud,” selgitas Gross-Paju.
Muutused, mis dementse inimese puhul tekivad, ei ole seega intelligentsi või kasvatuse kadumine ega tõelise palge paljastumine. Tema sõnul tekib haiguse tõttu täiesti uus inimene vastavalt sellele, millist ajupiirkonda kahjustus trehvab.

Gross-Paju kohtab sageli inimesi, kes muretsevad, kas nad on halvad lapsed, kui panevad dementse vanema hooldekodusse. “Kui inimest üksi enam koju jätta ei saa, on selge, et sellises seisundis inimene tuleb panna hooldekodusse,” põhjendas arst.
Paradoksaalsel kombel tunnevad dementsed end hooldekodus õnnelikuna. Defekti ei tuleta seal keegi meelde ja neid ei tänitata seetõttu. Samuti on keskkond nende jaoks hooldekodus mitmeski mõttes palju inimsõbralikum, lisas Gross-Paju.

Äripäev
17. April 2016, 06:17
Vaata EST või RUS arhiivi