Üliaktiivse põie sündroom sageneb

Umbes kaheksa protsenti soomlastest kogeb mõõdukalt suurenenud urineerimisvajadust ja nende inimeste hulk kasvab elanikkonna vananedes. Üha enam vaeva toovat sündroomi nimetatakse ka üliaktiivseks põieks.

Üliaktiivne põis ei ole meditsiinidoktor Kari Tikkiseni arvates iseseisev haigus, kuigi seda on tihti nii välja mängitud. „Kuigi probleemi nimetatakse üliaktiivseks põieks, siis see ei ole sageli nii,“ rääkis Tikkinen. Tema sõnul jääb probleemsete sümptomite põhjus enamasti ebaselgeks. „Sageli me ei tea isegi, kas probleem on kuseteedes või mitte. Sellisel juhul on eksitav anda "üliaktiivse põie" diagnoosi. Parem oleks rääkida sümptomitest nende nimetustega ega kasutada uusi mõisteid,“ ütles Tikkinen.

Meestel sümptomid võivad olla seotud eesnäärmega. Naistel võib olla tegemist näiteks pingutusega seotud pidamatusega või emakavajega, millele järgneb emaka väljalange. „Harvemaid põhjuseid on pikk nimekiri,“ täiendas Tikkinen. Tänapäevase määratluse kohaselt on üliaktiivse põie sündroomiks on urineerimisvajadus, millega võib kaasneda uriini sunnitud pidamatus, sage urineerimine ja öine urineerimine juhul, kui kuseteede infektsioon on välistatud. „Öine urineerimine jäetakse tõenäoliselt määratlusest välja,“ lisas Tikkinen.

Tikkinen ja Tampere ülikooli epidemioloogia professor Anssi Auvinen on avaldanud European Urology aprillinumbris artikli. Selle järgi on teadusajakirjades üliaktiivse põie mainimine viimase kümne aasta jooksul mõnekümnekordistunud. Topeltpimedatest ja epidemioloogilistest uuringutest ligi 80 protsenti on farmaatsiatööstuse rahastatud. Kari Tikkiseni ja Anssi Auviseni arvates see sündroom ei ole siiski pelgalt turundustemp. „Sümptomid on tõelised ja laialt levinud. Kui patsientidele jagatakse üliaktiivse põie diagnoosi liiga kergekäeliselt, siis võib sümptomeid raviv põhjus jääda diagnoosimata,“ hoiatas Tikkinen.
Tema arvates on haige vaev ravitav tihti elustiili muudatustega.

Kergematel juhtudel saab häid tulemusi juba põie koolitamisega; patsient õpib põit kontrollima. Patsiente õpetatakse vältima uriinieritust soodustavaid aineid nagu kohvi ja teed. Alkoholi tarbimist tuleb jälgida. Öösel kahjustab alkohol antidiureetilise hormooni (st kuseeritust vähendava hormooni, toim) eritumist.
Tikkiseni juhitud uurimisrühm avaldas mullu sügisel Obstetrics & Gynecology artikli, mille kohaselt on nii urineerimistung kui sagenenud urineerimine kolm korda suurem vaevus suitsetajatel kui neil, kes ei suitseta.

Seinäjoen Keskhaigla kirurgiakliiniku peaarsti, dotsent Mika Raitaseni sõnul peavad sellised patsiendid kavandama oma elu väga hoolikalt.
„Patsiendil on raske jõuda tualetti. Kolmandikul tuleb uriin püksi,“ rääkis Raitanen. Tal on juba sellse jaoks eraldi termin: WC-mapping. Vaevusega inimene plaanib oma päeva selle järgi, kus ta saab tualetis käia.  Üliaktiivsele põiele on iseloomulik, et pakitsus algab juba väga väikeste uriniinikoguse juures. „Kuigi põies on ülivähe uriini, algab kramp, mida patsient tunnetab kusemispakitsusena. Sellisel juhul võib seda rahustada antikolinergiliste (parasümpaatilise närvisüsteemi aktiivsust pärssiv, toim) ravimite abil, Raitanen ütleb.

Tema sõnul on need ravimid on suhteliselt hästi talutavad. „Vanurite öise urineerimise ravis oleksin vaoshoitum desmopressiini (antidiureetilise hormooni sünteetiline derivaat, toim) suhtes. Desmopressiini kasutatakse laste voodimärgamisel. Eakatel inimestel on suur hüponatreemia ehk vaegnaatriumveresuse risk,“ lisas Raitanen.

Äripäev
13. April 2016, 12:22
Vaata EST või RUS arhiivi