Kuidas ja miks tekib AB resistentsus?

Kätepesu on üks tõhus viis resistentsust vähendada.
Kätepesu on üks tõhus viis resistentsust vähendada.Foto: Scanpix
Järjest rohkem on baktereid, kes antibiootikumide (AB) ja antibakteriaalse tõrje peale peenikest naeru peavad. Miks on see nii?

1. Kuidas tekib antibiootikumresistentsus?

Antibiootikumresistentsus tekib siis, kui bakterite talitlus muutub antibiootikumide surve all selliselt, et nõrgeneb või kaob nende tundlikkus antibiootikumide vastu. Selle tulemusena jäävad bakterid ellu ja paljunevad edasi.
Bakterite antibiootikumresistentsus võib tekkida mitmel viisil:

a) bakter on võimeline neutraliseerima antibiootikumide toimeaine enne, kui see hakkab neid kahjustama;

b) bakterid võivad omavahel vahetada resistentsust määravaid geene - tundlikud bakterid saavad antibiootikum-mittetundlikelt bakteritelt resistentsust määravad geenid;

c) bakterid võivad muuta antibiootikumi toime sihtkohta selliselt, et see ei mõjuta bakteri talitlust;

d) on baktereid, mis suudavad antibiootikumi rakust kiiresti eemaldada ehk välja pumbata;

e) mutatsioonide teel;

f) resistentsetelt bakteritelt antibiootikumresistentsete plasmiidide (vastupanuvõimet kodeerivate DNA kogumike) omandamise teel.

Oluline on see, et antibiootikumresistentsed bakterid levivad inimeselt inimesele samuti nagu mitteresistentsed bakterid ning inimese organismi võivad nad sattuda ka loomadelt, lindudelt, toiduga või joogiveega.

2. Mida teha, et antibiootikumresistentsus ei tekiks?
Antibiootikumresistentsete bakterite tekkimise vältimine põhineb üldtuntud tõel, et antibiootikume tuleb kasutada ainult bakternakkustega võitlemiseks ja et neid ei kasutata viirusnakkuste ravimiseks. Sellel tõel põhinevad soovitused, mille järgimine aitab vältida antibiootikumresistentsete bakterite tekkimist nakatunud inimese organismis.

Paluge selgitust pere- või raviarstilt antibiootikumresistentsuse kohta:                                                                                                                                                         a) kas teile välja kirjutatud antibiootikumid on ette nähtud just teie haiguse ravimiseks;                                                                

b) kas teie haiguse tekitaja on laboratoorselt kindlaks määratud ja kas nad on tundlikud teile määratud antibiootikumi vastu.                                              

Ärge tarvitage antibiootikume viirusnakkuste, näiteks gripi ja ülemiste hingamisteede muude ägedate viirushaiguste põdemisel.
Ärge säilitage pärast nakkushaiguse ravi lõpetamist alles jäänud antibiootikume, ärge kasutage neid oma äranägemise järgi korduval haigestumisel. Iga järgmise haigestumise korral määrab arst ravi ja vajadusel kirjutab teile välja uue antibiootikumi.

Tarvitage teile määratud antibiootikume täpselt arsti juhiste kohaselt, ärge vähendage või suurendage annuseid ega katkestage ravi enesetunde paranemisel. Sellise talitusviisi korral võib osa baktereid ellu jääda ning haigus võib uuesti ägeneda.
Ärge tarvitage teisele haigele välja kirjutatud antibiootikume ega andke teile välja kirjutatud antibiootikume teisele haigestunud inimesele.

Kui teie pere- või raviarst on laboratoorse uuringuga kindlaks teinud, et teie ei põe bakternakkust, siis ärge nõudke antibiootikumi välja kirjutamist, vaid järgige arsti juhiseid muu päritoluga haiguse ravimiseks.

Ärge ostke antibiootikume internetipoest ega laske neid tuua välisriigist, kus need on käsimüügiravimid.

3. Kuidas on sellega lood Eestis võrreldes mujal maailmas toimuvaga?
Euroopa Liidus on Haiguste Ennetamise ja Kontrolli Euroopa Keskus korraldanud inimmeditsiini valdkonnas antibiootikumresistentsuse seire seitsme indikaator-bakterhaigustekitaja olulisemate antibiootikumide vastase resistentsuse määramise alusel.            

Eestis oli aastail 2013-2014 aminoglükosiidide vastase resistentsuse esinemissagedus haigetel tuvastatud indikaator-bakteritel järgmine: Escherichia coli 7,6% ja 4,7% (2013. a Euroopa Liidus keskmiselt 9,9% ja halvim Bulgaarias 32,1%), Klebsiella pneumoniae 9,9% ja 17,9% (2013. a Euroopa Liidus keskmiselt 24,5% ja halvim Slovakkias 64,0%), Pseudomonas aeruginosa 9,5% ja 4,8% (2013. a Euroopa Liidus keskmiselt 15,9% ja halvim Rumeenias 51,2%), Enterococcus faecalis 20,0% ja 38,1% (2013. a Euroopa Liidus keskmiselt 30,9% ja halvim Lätis 61,1%).

Põhilise kopsupõletiku tekitaja Streptococcus pneumoniae penitsilliini vastane resistentsus oli 2013. a 1,3% ja 2014. a 4,2% (2013. a halvimad näitajad olid Poolas 32,3% ja Küprosel 40,0%).

Metitsilliin-resistentse Staphylococcus aureuse esinemissagedus oli 3,5% ja 3,1% (2013. a Euroopa Liidus keskmiselt 18,0% ning halvimad Kreekas 40,3% ja Rumeenias 64,5%).

Seega on antibiootikum-resistentsuse üldine esinemissagedus inimmeditsiinis Eestis suhteliselt väike. Euroopa Liidus on bakteriaalsete haigustekitajate antibiootikum-resistentsus suurem Lõuna- ja Ida-Euroopa maades ja väiksem Põhja- ja Lääne-Euroopa maades.

Eestis oli 2014. a andmetel probleemne Escherichia coli 47,1% resistentsus aminopenitsilliinide vastu, Klebsiella pneumoniae 21,8% resistentsus fluorokinoloonide ja 20,7% resistentsus kolmanda põlvkonna tsefalosporiinide vastu ning Pseudomonas aeruginosa 15,4% resistentsus karbapeneemide vastu.

Nende andmete puuduseks on asjaolu, et uuringuproovide arv on olnud suhteliselt väike ning need kajastavad olukorda ainult haiglates (ka haiglasiseselt võib mikroobide resistentsus olla erinev) ning puuduvad andmed selle kohta, milline on antimikroobse resistentsuse leviku sagedus esmatasandi arstiabis ja elanikkonna hulgas.

Väga oluline on antibiootikumide tarbimine elanike poolt, sest see mõjutab samuti antibiootikumi resistentsuse kujunemist. Ravimiameti 2014. a andmetel oli antimikroobsete ravimite tarbimine Eestis 13,71 määratud päevadoosi 1000 elaniku kohta päevas, mis on mõistlik näitaja.

Seejuures tarbiti tetratsükliine 1,52  määratud päevadoosi 1000 elaniku kohta päevas, beetalaktamaase ja penitsilliine 5,29, millest poole moodustasid laia toimespektriga penitsilliinid (2,66), kolmanda põlvkonna tsefalosporiine tarbiti 0,06, karbapeneeme 0,04, makroliide 2,4, aminoglükosiide 0,07 ja fluorokinoloone 1,11 määratud päevadoosi 1000 elaniku kohta päevas.

Need antibiootikumide kasutamise näitajad on väiksemad Euroopa keskmistest näitajatest.

Äripäev
08. April 2016, 11:17

Terviseuudised.ee toetajad:

Vaata EST või RUS arhiivi