Kas depressiooni taga on geenid või keskkond?

Ehkki depressioon on ligi 50% ulatuses geneetilise taustaga, sõltub suuresti kasvu- ja elukeskkonnast, mil määral see kogu elutegevust mõjutada võiv raske haigus avaldub.

Tervise Arengu Instituudi teadur psühholoogiadoktor Kelli Lehto kaitses aasta tagasi Tartu Ülikoolis doktoritöö, kus uuris isiksuse omadustegeneetikat. Isiksuseomadusi on võimalik mõõta juba väga varases eas ja need on läbi elu üsna stabiilsed.
"Kuna on teada, et mõned isiksuse omadused on väga tugevad psüühikahäirete riskifaktorid, on põhjust arvata, et samad geenivariandid, mis on depressiooniga seotud, võivad ka isiksuseomaduste taga olla," rääkis Lehto.

Kaksikute uuringute põhjal on teada, et geneetiline komponent on depressiooni puhul umbes 50%. Samas on teadlase sõnul keskkonnal selle avaldumisele tugev mõju. "Kaksikute uuringute põhjal on näha, et depressiooni tekkimise riski mõjutab just see keskkond, mida inimesed individuaalselt kogevad, mitte jagatud keskkond," selgitas psühholoogiadoktor. Ta lisas, et kaksikute uurimine pakub olulist teavet haiguste ja nende riskitegurite pärilikkuse kohta. Ühemunarakukaksikutel on täpselt ühesugused geenid, kuid erimunakaksikud jagavad vaid pooli geenidest, nagu tavalised õed-vennad. Olles siiski sündinud samal ajal samasse perre, saab ühe- ja erimunarakukaksikuid omavahel võrreldes selgitada, mil määral mõjutavad haiguse riski geenid ning mil määral keskkond. Veelgi enam,  võrreldes omavahel neid kaksikuid, kes on aga väga noorelt lahutatud ning sattunud kasvama erinevatesse keskkondadesse, annab see teadlastele võimaluse hinnata, kuidas erinev keskkond geenide avaldumist mõjutab.

Kelli Lehto selgitas, et ehkki depressiooni puhul on kindlaks tehtud oluline geneetiline taust, siis see, kuidas leida kindlaid spetsiifilisi depressiooni põhjustavaid geene, on teadlaste jaoks endiselt keeruline küsimus. Nii on depressiooni puhul geene jahtides alustatud sellest, mis käesoleval hetkel depressiooni bioloogia kohta teada on - näiteks on enamvähem teada, millisele süsteemidele antidepressandid ajus mõju avaldavad ja et depressiooni kujunemisel on tähtis roll mitmetel virgatsainetel, näiteks serotoniinil või dopamiinil. Nii on hakatud uurima vastavaid süsteeme kodeerivaid geene. "Selle tulemusena on tekkinud mõned kandidaatgeenid, mida on seostatud suurema depressiooni riskiga ja teatud isiksuseomadustega - neil inimestel on näiteks kõrgem neurootilisuse tase," rääkis ta.

Lapseeas on inimese närvisüsteem alles välja kujunemas ja arvatakse, et kui sel ajal toimub mõni traumaatiline sündmus, võib see terveks eluks muuta inimese närvisüsteemi tundlikumaks igat laadi elusündmuste suhtes. See aga võib viia vaimse tervise probleemide tekkeni täiskasvanueas.
Viimasel ajal on aga Lehto sõnul hakatud uurima ka positiivse keskkonna mõju depressiooni avaldumisele. "Kui on olnud hea lapsepõlv, toetav pere, kõik on hästi olnud, siis on näha, et paljude geenivariantide puhul on selle n-ö riskivariandiga inimestel depressiooni tekke tõenäosus palju madalam võrreldes tavalise geenivariantidega inimestega," ütles ta.
"Kui tal läheb halvasti, midagi juhtub, siis tal on tõesti kõrgem depressiooni risk," kõneles Lehto. "Samas kui on head peresuhted, midagi äärmiselt traumaatilist pole laps pidanud läbi elama, suudab ta selle soodsa keskkonna enda kasuks tööle panna, võita sellest rohkem kui tavalise genotüübiga inimesed, kes on stabiilsed ega lase end väga mõjutada ei heal ega ka halval," jätkas ta.
Ehkki depressioonile spetsiifilisi geene on keeruline leida, neid Lehto sõnul siiski otsitakse. Viimasel ajal on tekkinud uusi lähenemisi, näiteks ülegenoomsed assotsiatsiooniuuringud, mille korral genotüpiseeritakse peaaegu kogu inimese genoom. "Tänapäeval on tehnoloogia palju arenenud ning genotüpiseerimine on muutunud võrdlemisi soodsaks, mis võimaldab seda teha suurel hulgal inimestel ning vaadata üle kõik geenid, kas sealt tuleb midagi välja," jätkas ta.

Seni ei ole taolised uuringud Lehto sõnul aga olulisi tulemusi andnud.
"Mõned üksikud geenid on küll ilmnenud, mille mõju kohta varem ei teatud , aga kahtlemata pole need uuringud olnud nii edukad, kui loodeti," ütles ta. Selle taga võivad Lehto sõnul olla tehnoloogilised kitsaskohad - näiteks on väga raske nendesse ülegenoomsetesse uuringutesse liita keskkonna mõjusid, kuid keskkonnal on depressiooni avaldumise juures väga tähtis roll. Sellest probleemist loodetakse aga üle saada, näiteks kasutades ülegenoomsete uuringute põhjal välja arvutatud geneetilisi riskiskoore.  
Lehto rõhutas, et keeruliste haiguste puhul nagu depressioon, on kindel, et igal üksikul geenivariandil on väga väike mõju tervisehäire avaldumisele ning keskkonna roll geenide avaldumise juures vajab veel väljaselgitamist. Seetõttu ei saa veel ka väga sellest rääkida, et arstid patsiente geeniuuringutele saatma võiksid hakata.

Kui mõne vähivormi puhul on mitmed konkreetsed geneetilised riskfaktorid teada, oleme depressiooni puhul sellest veel kaugel. Depressioon on haigusena väga kompleksne ja mõjutab nii inimese käitumist, meeleolu, mälu, keskendumisvõimet, söögiisu, unevajadust jpm. "Kaks depressioonis inimest võivad olla väga erinevad, nende sümptomid võivad olla väga erinevad," rõhutas Lehto. Ühel on näiteks rohkem ärevust, teisel vähem; või ühel söögiisu tõuseb, teisel muutub olematuks "Selle poolest oleme praegu veel kaugel, et täpselt geneetilist arhitektuuri paika panna, aga sinna poole me püüdleme," lisas ta.
Depressiooni puhul on oluline teadmine, et ehkki see kipub elu jooksul korduma, on see ennetatav ja ravitav haigus. "Et vähendada haigusperioodide kordumise tõenäosust, nende raskust, on ravi väga oluline," ütles Lehto.

Lehto sõnul vajavad depressiooni puhul endiselt rõhutamist lihtsad asjad, mida inimesed ise oma vaimse tervise heaks ära teha saavad, aga mida sageli siiski tõsiselt ei võeta. Kasvõi see, et inimene peab unenormi täis magama - aju vajab taastumiseks puhkust.
Niisama tähtis on olla regulaarselt füüsiliselt aktiivne. See pole psühholoogi sõnul oluline mitte ainult üldise tervise seisukohast, vaid konkreetselt ka aju jaoks: sport muudab ajukeemiat, aitab arendada närvirakkude vahelisi ühendusi, luua isegi uusi närvirakke. Kõik see on aju stressitaluvusele väga tähtis. "Hea oleks, kui inimesed suudaksid võtta ette muudatusi oma elus, et vähendada ka igapäevaselt kogetavat stressi: näiteks kui inimene peab iga päev tegelema tööülesannetega, mis talle kuidagi ei sobi ja tekitavad tõsist stressi, siis peaks uurima, kuidas oleks võimalik ülesandeid muuta või isegi kaaluma töökohavahetust. Krooniline stress võib viia tõsiste vaimse tervise probleemideni  ," jätkas ta.

Lehto nentis, et Eesti ajalooline taust on suuresti tinginud selle, et meil peetakse psüühikahäireid endiselt tabuteemaks ning inimesed kalduvad ekslikult arvama, et nad on ise nende häirete tekkimises süüdi: "ma ise mõtlen ennast haigeks", "see on mõtlemises kinni". Kui minnaksegi kellelegi kurtma, siis vastuseks on sageli, et "ole nüüd rõõmsam", "ära mõtle nii halvasti", "sul ei ole tegelikult midagi viga". Lehto rõhutas, et nii lihtsalt see siiski ei tööta ja inimene ei ole kindlasti depressioonis süüdi. "Depressiooni põdev inimene võib ratsionaalselt hästi aru saada, et see on n-ö täielik jama, mida ta tunneb, sel pole mingit otsest põhjust, aga ta ei saa midagi teha - ajukeemia on paigast ära ja tekivad erinevad ebameeldivad sümptomid," rääkis psühholoog.

Äripäev
06. April 2016, 14:13
Vaata EST või RUS arhiivi