Arst täiskasvanute vaktsineerimisest

Miks Eestis on suhteliselt hea laste vaktsineerimisega hõlmatus, aga väga tagasihoidlik suhtumine täiskasvanute vaktsineerimisse?

Kas tegemist on meie elanike vähese huviga vaktsineerimise vastu või ebapiisava meedikute soovitusega? Kas tõesti on tegemist Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) eksperdi Robb Butler'i poolt defineeritud kolme teguriga: inimeste rahulolu, enesekindluse ning mugavusega? Käesolevas artiklis teen lühiülevaate  nendest haigustest, mille vastu täiskasvanud Eestis elades peaksid olema vaktsineeritud.

Gripp
2012/2013. aastal vajas intensiivravi Eestis 37 gripihaiget, kellest 78,3% olid kaasuvate haigustega ning 48,6% vanemad kui 65aastased. 7 inimest suri, kõik olid kaasuvate haigustega.
Eestis ja mujal maailmas soovitatakse gripivastast vaktsineerimist kõikidele inimestele aga  eriti järgmistesse riskigruppidesse kuuluvatele inimestele:
1) kõigile alates 65.eluaastast olenemata kaasuvate haiguste olemasolust;
2) kroonilisi haigusi (kopsu- , südame- , neeruhaigusi ja diabeeti) põdevatele inimestele;
3) immuunpuudulikkusega sh. onko-hematoloogilistele haigetele;
4) rasedatele (eriti neile, kelle raseduse 2. või 3. trimester jääb gripi kõrghooajale);
5) haigetele, kes saavad pikaajalist aspiriinravi;
6) tööalaselt ohustatud inimestele (meditsiini-, lasteasutuste- ja teenindustöötajatele).
Arvestades riskigruppe, tuleb järeldada, et oluline roll gripivastase vaktsineerimise soovitamisel lisaks perearstidele peaks olema just eriarstidel: pulmonoloogidel, kardioloogidel, nefroloogidel, onkoloogidel ja hematoloogidel. Paraku on Eesti gripi vastu vaktsineerimise hõlmatusega Euroopa riikide seas viimasel kohal.
Gripist hoidumiseks tuleb vaktsineerida igal aastal, sest ringlevate gripiviiruste tüved muutuvad. Gripiviiruste muutlikuse tõttu korrigeeritakse vaktsiinide kooostist regulaarselt vastavalt WHO soovitustele. Parim aeg vaktsineerimiseks on oktoober-november. Kaitseefekt saabub 2-3 nädala pärast ja püsib 6-12 kuud.

Puukentsefaliit
Puukentsefaliit (PE) on väga variaabelse kuluga haigus. Klassikaliselt kulgeb kahefaasiliselt: esialgu kergete gripitaoliste sümptomitega, mis kaovad umbes nädala jooksul. Teine laine järgneb kuni 20 päeva möödudes uue kehatemperatuuri tõusuga, tugeva peavaluga, iivelduse, oksendamise ja kuklakangestusega. Juhul, kui viirus haarab kesknärvisüsteemi PE võib kulgeda meningiidi, meningoentsefaliidi või meningoentsefalomüeliidina.
Peale PE ägedat faasi esinevad jääknähud: 30-50%-l haigetest postentsefaliitiline sündroom (peavalu, kontsentratsioonihäired, meeleoluhäired, depressioon, tasakaaluhäired), 2-10%-l haigetest püsivad pareesid.
PE raskus ja  jääknähtude esinemissagedus tavaliselt kasvab koos haige vanusega. PE suremus on maailma andmete põhjal 1-2%.
Kuna PE etioloogiline ravi puudub, siis on eriti olulisel kohal profülaktika e vaktsineerimine. WHO soovitab vaktsineerida kõiki inimesi sõltumata vanusest riikides, kus haigestumus on sagedasem kui 5 juhtumit/100 000 elaniku kohta. Eestis on PE haigestumus viimaste aastate jooksul olnud 6,5-18,7 juhtumit/100 000 elaniku kohta, seega võiks ennast puukentsefaliidi vastu vaktsineerida.
PE vaktsineerimist tuleks alustada talvekuudel, et saavutada immuunsus enne kevadist puukide aktiivsuse tõusu (tavaliselt aprillis). Esmane immuniseerimine koosneb kolmest annusest. Revaktsineerimist ühe annusega tuleks teha 3 aastat pärast kolmandat annust ja siis edasi ühe annusega iga 3 või 5 aasta tagant (sõltuvalt vanusest).

Difteeria
Viimased difteeria juhtumid Eestis registreeriti 2001 aastal. Vaatamata sellele ei tohi unustada, et naaberriikides (Lätis ja Venemaal) jätkuvalt haigestutakse ja isegi surrakse difteeriasse. Lätis haigestus difteeriasse 2013. aastal 14 inimest ja esines 1 surmajuhtum. Alates difteeria puhangu algusest 1993. aastal kuni 2012. aastani registreeriti ~1500 haigusjuhtumit, neist 116 lõppesid surmaga (7,7% haigestunutest). Olulisimaks  puhangu põhjuseks oli madal täiskasvanute revaktsineerimisega hõlmatus, mis on viimaste aastate jooksul kõikunud 60% ringis. Eriti madal (~31%) on hõlmatus Riias, kust pärineb enamus haigestunutest.
Eestis kasutatakse difteeria revaktsineerimiseks difteeria- ja teetanusevaktsiini (dT). Vaktsineerimine on osa immuniseerimiskavast ja on täiskasvanutele tasuta ning seda võib teha perearsti juures. Difteeriavastast vaktsineerimist on vaja teostada iga 10 aasta järel. Kui on teada, et täiskasvanu on lapseeas vaktsineeritud ja viimasest  dT süstist on möödunud rohkem kui 10 aastat, siis revaktsineeritakse ühe dT annusega ja edasi jätkatakse 10aastase intervallidega.

Läkaköha
Läkaköha kulgeb hoogudena esineva köhaga, mis võib kesta 4 kuni 6 nädalat. Viimaste aastate jooksul on täheldatud, et läkaköha haigestumine on kasvanud noorukite ja täiskasvanute hulgas.  Täiskasvanud põevad tagasihoidlikumate sümptomitega, kuid on tõsiseks nakkusallikaks esimeste elukuude imikutele, kes pole veel vaktsineeritud. Immuniseerimisjärgne kaitse väheneb aja jooksul, seetõttu peaksid ennast vaktsineerima kõik täiskasvanud.  Kõik täiskasvanud peaksid üks kord saama difteeria/teetanuse vaktsiini, mis sisaldab lisaks ka läkaköha antigeeni (dTpa). Eriti on soovitatud vaktsineerida rasedaid pärast 20. rasedusnädalat, pärast sünnitust ja >65 a vanuseid isikuid, kes on lähikontaktis haigega. 

Leetrid
Leetrid on palaviku, lööbe ja hingamisteede põletiku sümptomitega kulgev haigus, mis võib tüsistuda kopsupõletiku, kõrvapõletiku, entsefaliidi ja harva esineva üliraske skleroseeruva panentsefaliidiga.
Kuna Euroopas on taas leetrite haigestumine puhanguliselt tõusnud, siis oleks mõistlik soovitada vaktsineerimist järgmistel elanike gruppidel:
1) isikutel, kes ei ole põdenud leetreid ja on vaktsineerimata;
2) täiskasvanutel, kes on sündinud 1980-1992. aastal, kuna sellel ajavahemikul kasutati Venemaalt toodud vaktsiini, mille kvaliteet oli ebastabiilne;
3) isikutel, kes on vaktsineeritud ühe leetrite, mumpsi ja punetiste vaktsiini (MMR) annusega.

B-viirushepatiit
Eestis registreeriti 2014. aastal 8 ägeda B hepatiidi juhtumit. Tänu vaktsineerimisele, on olukord üldiselt rahuldav. Siiski peaksid ennast vaktsineerima need täiskasvanud, kes kuuluvad järgmistesse riskigruppidesse:
1) B hepatiidi haige perekonnaliikmed;
2) tööalaselt ohustatud inimesed (meditsiini-, päästeameti-, vangla- ja politseitöötajad);
3) hemodialüüsi saavad, plasma- ja verekomponentide ülekandeid vajavad haiged;
4) organtransplantatsiooni vajavad haiged;
5) homoseksuaalselt aktiivsed mehed;
6) enne 2003. aastat sündinud isikud (need, kes vastsündinuna või noorukieas jäid vaktsineerimata). Alates 13. a vanusest hakati teismelisi Eestis vaktsineerima 1999. aastal, vastsündinuid Tallinnas 2000. aastal ja üle Eesti 2003. aastal.

Tuulerõuged
Tuulerõuged on kõrge nakkavusega lööbeline haigus, mida põetakse tavaliselt lapseeas (90-95%) ja mis tavaliselt kulgeb ilma raskete tüsistusteta. Täiskasvanutel on tuulerõugete kulg oluliselt raskem kui lastel (sageli esinevad tüsistused ja hospitaliseerimise vajadus on kõrgem).
Eestis soovitatakse vaktsineerida tuulerõuged varem mittepõdenuid:
1) alates 12. eluaastast;
2) alla 12. aasta vanuseid lapsi, kellel ei ole antud hetkel elusvaktsiinide manustamine vastunäidustatud ja on tõenäoline, et tuulerõugeid põetakse raskel kujul;
3) mitteimmuunseid naisi, kes planeerivad rasestuda;
4) lasteosakondade ja hemato-onkoloogia osakondade mitteimmuunseid töötajaid;

Keda ei tohiks vaktsineerida?
Vaktsineerida ei tohiks inimesi, kellel on:
1) varem esinenud anafülaktiline reaktsioon vaktsiinile;
2) esinenud anafülaktilist tüüpi ülitundlikkus  mõnele vaktsiini koostisosale;
3) raske üldreaktsioon sama vaktsiini eelmisele annusele (trombotsütopeenia, krambid, Guillan - Barre sündroom, entsefalopaatia);
4) raske immuunpuudulikkusega isikutel on vastunäidustatud elusvaktsiinid (MMR, tuulerõugete vaktsiin);
5) rasedatel on vastunäidustatud elusvaktsiinid (e.g. MMR, tuulerõugete vaktsiin).

Äripäev
30. March 2016, 11:58

Terviseuudised.ee toetajad:

Vaata EST või RUS arhiivi