Anoreksiat ja buliimiat on haiglas kergem ravida

Esialgsed uurimistulemused lubavad oletada, et söömise taastamine kontrollitud keskkonnas teeb söömisimpulsi kontrolli kergemaks nii anoreksia kui ka buliimia patsientidel.

Eesti teadlaste uurimisprojekti üheks eesmärgiks on hinnata regulaarse söömise taastamise mõju pidurduslikule kontrollile ja tähelepanu kallutatusele söömishäiretele spetsiifiliste stiimulite suhtes kontrollitud keskkonnas s.t statsionaarses ravis.

Meie esialgsed uurimistulemused lubavad oletada, et söömise taastamine kontrollitud keskkonnas teeb impulsi kontrolli kergemaks nii anoreksia kui ka buliimia patsientidel. Samas viitavad tulemused vajadusele ravi järgmises etapis kasutada kognitiivse teraapia meetodeid, et suurendada patsientide kognitiivset paindlikkust, et suuta oma tähelepanu tõhusamalt vaheldada ja juhtida ning seeläbi vähendada tundlikkust söömishäiretele spetsiifilistele stiimulitele.

Seega kognitiiv-käitumuslikku ravi on võimalik uute psühhoterapeutiliste sekkumismeetoditega täiendada. Loodetavasti aitavad tähelepanutreeningu ja pidurdusliku kontrolli tõhustamise meetodite lisamine suurendada ravi efektiivsust.

Söömishäiretele on iseloomulik hõivatus toidust, söömisest ja kaloritest, tugev hirm kaotada kontroll söömise üle, ranged söömisreeglid ja äärmuslikud dieedid ning söömisega kaasnev süü- ja häbitunne. Söömishäiretele omane vajadus - kontrollida oma kehakuju ja –kaalu - viib sageli toidukoguste märkimisväärse vähenemiseni ja ülemäärase kehalise aktiivsuseni. Toitumise piiramine suurendab aga ülesöömise riski ning kontrollikaotust toidukoguste üle, mis on iseloomulik buliimiale ja liigsöömishäirele.

Ebaregulaarne ja piirav toitumiskäitumine võimendab ka premorbiidseid isiksusejooni, nagu kompulsiivsus või impulsiivsus, mistõttu võib ilmneda äärmuslik rigiidsus seoses toidu ostmise, valmistamise ja tarbimisega või suured raskused oma söömistungi ohjamisel. Lisanduda võib toidu tahtlik väljutamine, söögiisu pärssivate preparaatide ja lahtistite liigne tarvitamine. Püsiv söömiskäitumise häirumine halvendab märkimisväärselt kehalist seisundit ja psühhosotsiaalset funktsioneerimist. Ilma adekvaatse ravita muutuvad söömishäired sageli krooniliseks põhjustades pöördumatuid tervisehäireid. Psüühilistest ja kehalistest haigustest põhjustatud suremus on erinevate uurimuste andmetel 13-20%.

Eriti ohustatud teismelised
Söömishäiretesse haigestumise suurim risk on 14.–18. eluaastal. USAs läbiviidud longituuduuringu kohaselt ilmneb 20. eluaastaks 12%-l noortest mingit tüüpi söömishäire (Stice jt, 2009). Eesti Laste Isiksuse, Käitumise ja Tervise uuringu raames läbiviidud sõeluuring näitas, et 7,7%-l 18 kuni 25aastastest naistest ja 1%-l samas vanuses meestest esines uuringu ajal söömishäire (Akkermann, 2010). Kuna söömishäirete sagedus on oluliselt suurem nooruki- ja varases täiskasvanueas, on ravil märkimisväärne roll edasise elukvaliteedi tagamisel.

Ravi keskendub tasakaalule kehas ja hinges
Söömishäirete ravi eesmärgiks on regulaarse söömise taastamise ning ülesöömise ja ebakompensatoorse käitumise peatamise läbi normaliseerida kehakaalu, mis tagaks organismi normaalse funktsioneerimise; korrigeerida toitumise ja kehakaaluga seotud ebarealistlikke hoiakuid ja veendumusi, vähendada hirmu kaalutõusu ees ning soodustada pinge ja ärevusega toimetulekut.

Oluline on tegeleda häirunud kehataju ning kehakaalu ja –kuju pärast muretsemisega, ning vajadusel madala enesehinnanguga. Vastavalt seisundi raskusastmele on soovitav söömishäireid ravida kolmes etapis – ambulatoorses ravis, päevakeskuses ja statsionaarses ravis. Ehkki söömishäirete ravi toimub multidistsiplinaarses meeskonnas, on psühhoteraapial märkimisväärne osa ravi kõigis etappides. Kognitiiv-käitumuslikku ravi peetakse ülesöömistüüpi söömishäirete (bulimia nervosa, liigsöömishäire) tõhusaimaks ravimeetodiks täiskasvanutel. Lastele ja noorukitele on vajalik rakendada ka pereterapeutilisi sekkumisi.

Söömishäirete ravi teeb keerukaks asjaolu, et söömishäirete sümptomaatikas ja kaasuvates joontes ilmneb märkimisväärset heterogeensust. Nii varieeruvust sümptomites kui ka psühhiaatrilises komorbiidsuses. Ligikaudu 50 %-l söömishäirega patsientidest kaasuvad ärevushäired, ning umbes 1/3-l patsientidest ilmneb multiimpulsiivne käitumine (emotsiooni regulatsiooni ja impulsi kontrolli raskused, alkoholi kuritarvitamine, enesevigastamine). Impulsi kontrolli raskused ehk tung kiiresti tegutseda ja vabaneda negatiivsetest emotsioonidest on üks parimaid ülesöömishoo ennustajaid (Anestis jt, 2009; Fischer ja Smith 2008).

Samuti ennustavad ülesöömishooge emotsiooni regulatsiooni strateegiate vähesus ja emotsionaalse selguse puudumine, ja seda isegi siis, kui arvesse oli võetud toiduga piiramine ning hõivatus kehakaalust ja –kujust (Whiteside jt., 2007). On oletatud, et kuna söömishäiretega patsientidel puuduvad oskused oma emotsioone reguleerida, siis püütakse seda teha äärmusliku toidu piiramise, ülesöömise või toidu väljutamise teel. Seetõttu soovitatakse üha enam söömishäirete ravimanuaalides patsientidele emotsioonide regulatsiooni oskuste õpetamist s.t, kuidas ära tunda, jälgida ja modifitseerida emotsionaalseid reaktsioone, ning aktsepteerida ja taluda emotsionaalseid kogemusi kui emotsioone ei ole võimalik koheselt muuta.

Äripäev
29. March 2016, 14:46
Vaata EST või RUS arhiivi