Pooled naised hädas prolapsiga

Naised pilateses.
Naised pilateses.Foto: Scanpix
Pärast 50. eluaastat esinevad pooltel naistel suuremal või vähemal määral vaagna­elundite allavaje ja sellest tingitud vaevused.

Meetodid vaagnaelundite allavaje ehk prolapsi raviks arenevad ja täienevad pidevalt. Tänapäeval suudame suuremat osa patsiente aidata, tagamaks neile inimväärika elukvaliteedi.

Vaagnapõhja ülesanne on hoida ja toestada kõhuõõneorganeid (põis, emakas, sool) ja vaagnapõhjaorganeid (ureetra, tupp, pärasool) oma õigel anatoomilisel tasandil ja tagada seega normaalne uro- ja seedetrakti talitlus ning seksuaalne ja reproduktiivne funktsioon.

Vaagnapõhja struktuuride kahjustuse korral tekib kõhuõõne- ja vaagnapõhjaorganite allavaje, urineerimis- ja defekatsioonihäired ning düspareuunia.

Väheste vaevuste korral ja noorematel patsientidel saab ravi alustada võimlemisega (spetsiaalsed harjutused, pilates, jooga), vältida tuleb neil raskuste tõstmist ning hoida kehakaal normis.

Operatiivne ravi – plastiline korrektsioon või toestamine võrksüsteemide abil. Plastilise korrektsiooni korral taastatakse kudede terviklikkus ja anatoomia. Kui kahjustus on ligamentide tasandil või oma fastsia hävinud, siis on vajalik asendus ja toestus bioloogilise materjali või võrksüsteemi abil. Kirurgilise ravi korral on kaks eesmärki: likvideerida allavaje ja taastada normaalne vaagnapõhjaorganite talitlus. Mida paremini suudame taastada normaalse anatoomia, seda parema funktsiooni saame.

Pessaari, nn tuperõnga kasutamine on tänapäeval alternatiiv, mitte soovitatav ravi. Pessaari saab kasutada juhtudel, kui operatiivne ravi on vastunäidustatud või lühiajaliselt enne operatsiooni. Pessaaride poolt põhjustatud tüsistused on ärritus, infektsioon, erosioon; raskematel juhtudel fistul, soolesulgus, hüdronefroos, püolonefriit, urosepsis, vähk.

Teades patsiendi vaevusi, oskame juba arvata, millise vaagnapõhja osa kahjustusega on tegu. Loomulikult lisanduvad veel teised uuringud (günekoloogiline vaatlus, UH-uuring, urodünaamika, testid). Vajadusel teha koostööd teiste spetsialistidega (uroloog, proktoloog, neuroloog, geriaater) diagnoosi täpsustamiseks.

Naised on ka ise olnud suhteliselt tagasihoidlikud. Kui viis aastat tagasi kutsusime patsiente pöörduma sellise hädaga arsti poole, siis nüüd nad seda ka teevad. Nüüd peaks rohkem rääkima sellest, kuidas vältida allavaje tekkimist.

Naised peaksid rohkem tegelema võimlemisega, kuhu on kaasatud vaagnapõhja tugevdavad harjutused (jooga, pilates).

Sünnitusabis on oluline vältida traumaatilisust (pikaleveninud väljutusperiood, suurekaalulised lapsed).

Oluline on vältida suurte raskuste tõstmist või tõukamist. Naise vaagnapõhjal on palju elastset sidekude, millel on võime teatud piirini venida ja taas kokku tõmbuda. Pideva suure surve tulemusel tekib sidekoe kahjustus ja seda just pärast menopausi, kui kollageen ja elastiin organismis väheneb. Seetõttu: mida vanemaks naine saab, seda vähem raskusi tõsta tohib.

Äripäev
21. March 2016, 13:12
Vaata EST või RUS arhiivi