Meeste viljatuse põhjused

Viljatuks ehk infertiilseks loetakse järglasi soovivat paari, kus vaatamata regulaarsele suguelule ei ole naine rasestunud ühe aasta jooksul olukorras, kus paar pole kasutanud rasestumisvastaseid vahendeid.

Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmetele tuginedes tuleb tänapäeval arenenud riikides igal neljandal paaril seista silmitsi viljatusega. Viljatuse põhjuste väljaselgitamisel peab arvestama, et tegemist on paari ühise probleemiga ning uurida tuleb mõlemat partnerit. Mehe- ja naisepoolset viljatust käsitledes on ligikaudu 35%l tegemist mehepoolse põhjusega ja 10-30%l juhtudest on põhjus mõlemas. Mehepoolsetest viljatuse põhjustest on 30%l juhtudest tegemist idiopaatilise põhjusega ehk olukorraga, kus täpset teadmist mehe viljakusnäitajate languse põhjustest pole tänapäevaste teadmiste kohaselt veel võimalik välja tuua. Naistel on idiopaatiliste põhjuste osakaal väiksem, moodustades umbes kümnendiku kõigist põhjustest. 70-85% mehepoolse viljatuse põhjustest on mittegeneetilised ja 15-25% juhtudest esineb geneetilisi põhjusi.

Eesti mehed on viljakamad
Eesti meeste statistilised andmed viljakuse osas näitavad, et Eesti meeste sperma kontsentratsioon on võrreldes teiste Balti (Läti, Leedu) ja osade Skandinaavia riikidega (Soome, Taani, Norra) suurimad. Samuti on Eesti meeste munandid suuremad kui enamuse Euroopa ja kindlasti Aasia maade meestega võrreldes, ehk julgelt üldistades saame öelda, et Eesti mehe eeldused olla viljakas on igati head. Kliinilises tähenduses omab seega just munandite uurimine ja spermaanalüüs olulisimat tähendust mehe viljakuse käsitluses.

Viljatuse põhjuste jaotus
Reproduktiivorganite (munandite ehk testiste, munandimanuse, seemnepõiekeste, peenise, eesnäärme, lisasugunäärmete) patoloogiad moodustavad enamuse mehepoolse viljatuse põhjustest. Iga protsess, mis mõjutab spermatosoidide produktsiooni ja kvaliteeti, on potentsiaalne faktor mehepoolse viljatuse tekkes. Põhjused võivad olla nii pärilikud kui omandatud, sh traumad ja põletikud või puberteedieas välja kujunenud ja ka täiskasvanueas omandatud progresseeruvad haigused. Alljärgnevalt ülevaade osadest viljatuse põhjustest.
Varikotseele. Varikotseele ehk munandikoti veenilaiend on üks levinumaid viljatuse riskifaktoreid. Veenilaiend põhjustab puudulikest veeniklappidest tingitud vere tagasivoolu munandiveenis, millest on tingitud kõrgem temperatuur skrootumis, toksiliste metaboliitide tagasivool neerupealisest/neerust ja muutused hüpotalamus-ajuripats-munand teljel, mis on võimalikeks spermatogeneesi häirete põhjustajateks. Suurem osa (90%) varikotseeledest tekib vasakul poolel, tingituna veresoonkonna kulu eripärast sellel kehapoolel. Varikotseelega meestel esineb vähem progressiivselt liikuvaid ning rohkem liikumatuid, fragmenteerunud DNA ja inaktiivsete mitokondritega seemnerakke.

Krüptorhism. Krüptorhism ehk munandi laskumishäire on enamasti kaasasündinud patoloogia, mille puhul üks või mõlemad munandid ei paikne munandikotis, vaid kõhuõõnes või kubemekanalis. Kolmandikul juhtudest laskub munand esimestel elukuudel spontaanselt munandikotti. Laskumata munandi koe struktuur aga kahjustub juba varases lapseeas ning ravi puudusel suureneb mehel hilisemal eluperioodil munandivähi ja viljatuse risk.
Geneetilised põhjused. Kõige sagedamini esineb meestel sugukromosoomide arvuanomaaliaid (47,XXY esinemissagedus 3,7%). Azoospermiaga, kui seemnerakke seemnevedelikus ei ole üldse,  meeste seas esineb kromosoomianomaaliaid infertiilsuse põhjusena sagedamini (13,1-23,1%) kui oligospermiaga, seemnerakkude arv on väiksem normist, meestel (2,1-6,6%).

Sugukromosoomide struktuuri muutustest on levinuimad Y-kromosoomi mikrodeletsioonid, mis esinevad 10-15%l mitteobstruktiivse azoospermiaga patsientidest. Mõju viljakusele avaldavad ka geenimutatsioonid, kromosoomide struktuuri ja ümberpaiknemise anomaaliad, mis põhjustavad  häireid reproduktiivsüsteemis ja/või hormonaalses tasakaalus. Tsüstilise fibroosiga meestel on sageli munandimanuse, seemneväädi ja seemnepõiekeste kaasasündinud alaareng või anomaaliad. Lisaks on teada veel mitmeid geene, mis on uuringutes leidnud kinnitust mehe reproduktiivtervist määravatena, kuid mis kliinilises töös ei ole veel kasutuses.

Infektsioonid. Seksuaalsel teel levivad genitaaltrakti infektsioonid on seotud 15% meeste viljatusega. Kuse-suguteede põletikud on seotud takistuste tekkega sugutraktis, kehvema seemnevedeliku kvaliteedi (seemnerakkude väiksema kontsentratsiooni ja madalama liikuvuse, kahjustuste, seemnerakkudes DNA kvaliteedi halvenemise, väiksema seemnevedeliku mahu) ning ebanormaalse seminaalplasma koostisega. Infektsioonidest kujutab ohtu mehe tervisele, nii puberteedieas kui täiskasvanuna, ka mumps, mis võib põhjustada munandipõletikku. Mumpsijärgne munandi kärbumine võib välja kujuneda 1-6 kuu jooksul peale haigust ja selle tagajärjeks on pöördumatud spermatogeneesi häired. Põletike hulka kuulub ka prostatiit ehk eesnäärmepõletik, mis on sagedaseks seksuaalhäirete, kusemishäirete, mehepoolse viljatuse ja eesnäärmevähi riskifaktoriks..

Seksuaalhäired. Mehe viljakust võib negatiivselt mõjutada retrograadne ejakulatsioon ehk olukord, kus seemnevedelik liigub seemnepurskel, kas osaliselt või täielikult põide või suutmatusega saavutada seemnepurset. See võib olla seotud seljaaju vigastuste, diabeedi, ravimite kasutamise või kusetoru, -põie ja eesnäärme operatsioonide tüsistusega. Seksuaalhäirete hulka, mis takistavad laste saamist, kuuluvad ka erektsioonihäired, enneaegne seemnepurse või ka paarisuhte psühholoogilised probleemid, mis on seotud suguelu sageduse või seksuaalvahekordadega üldisemalt.
Hüpotalamuse ja hüpofüüsi haigused. Enamasti on hüpotalamuse või hüprofüüsi alatalitlus siiski seotud nende organite arenguhäiretega, kuid tegemist  võib olla ka ajukasvaja või -infarkti või aju kirurgilise või kiiritusravi tagajärgedega. Kui ajuripatsi alatalitlus tekib enne puberteeti, on olulisemaks kliiniliseks avaldumisvormiks neerupealise ja kilpnäärme puudulikkusest tingitud kasvupeetus. Sisuliselt on tegu olukordadega kus munandite töö tsentraalsed mehhanismid on pärsitud.

Hüperprolaktineemia võib põhjustada nii viljatust kui seksuaalhäireid. Prolaktiini tootvad kasvajad võivad mõjutada spermatogeneesi ja põhjustada libiido langust, impotentsust, galaktorröad ning rindade suurenemist.

Muud põhjused ja eluviis. Ravimid (näiteks testosteroon asendusravi, kemoteraapia) ja kokkupuude kiiritusega ning raskemetallidega või tööstuslike kemikaalidega (tolueen, benseen, pestitsiidid, ksüleen, herbitsiidid, orgaanilised lahustid) võivad mõjutada spermatogeneesi. Isegi väikese kiiritusannuse saanud meestel võib normaalse spermatogeneesi taastumine võtta aega 2-3 aastat. Viljatuse põhjustena on välja toodud ka mitmeid elustiiliga, toitumisharjumustega seotud tegureid. Näiteks on leitud seos normist kõrgema kehamassiindeksi ja spermatosoidide arvu vähenemise vahel. Kõrgenenud kehamassiindeks (KMI üle 25) ja rasvumine põhjustavad muutusi hormoonaaltasakaalus, mõjutades seega spermatogeneesi, mille tulemusel väheneb seemnerakkude hulk ja liikuvus ning modifitseerub seemnerakkude struktuur. Rasvunud meestel on sagedamad ka erektsioonihäired, mis võib omakorda ilmselgelt takistada laste saamist. Samuti on idiopaatilise viljatuse üheks riskiteguriks peetud ülemäärast stressi .

Mehe viljakust silmas pidades on oluline arvesse võtta ka ema tervisekäitumist raseduse ajal, ema rasedusaegne suitsetamine on seotud mehe spermatosoidide morfoloogia ja testiste suurusega. Raseduse ajal suitsetanud emade poegadel on liikuvate ja morfoloogiliselt normaalsete spermatosoidide arv ja munandimaht väiksem. Lisaks omab ka meeste endi suitsetamine pärssivat mõju sperma kvaliteedile.

Samuti on teada, et teatud ravimite, narkootiliste ainete (marihuaana, heroiin ja metadoon) anaboolsete steroidide, alkoholi ja kofeiini liigtarbimine, suitsetamine, kokkupuude kiirgusega ning väga intensiivne treening on viljakusega pöördvõrdelises seoses .

Kuna munandi normaalne temperatuur on 33,3 kraadi, peaksid mehed vältima liigset püsivat kuumust munandite piirkonnas. Riskiteguriks võib olla auto istmesoojendus, sülearvutiga töötades selle püsiv süles hoidmine, istuv eluviis ja elukutsed, mis on seotud sooja temperatuuri või valdavalt istumisega, samuti võib ülekaal olla munandite temperatuuri tõusu üheks tagajärjeks.

Äripäev
18. March 2016, 13:06
Vaata EST või RUS arhiivi