Peeter Mardna: tervishoiuteenuse kättesaadavus ei saa olla maainimese eramure

Arst ja kauaaegse tervishoiujuht Peeter Mardna.
Arst ja kauaaegse tervishoiujuht Peeter Mardna.Foto: Terje Lepp
Arsti ja kauaaegse tervishoiujuhi Peeter Mardna sõnul käsitletakse tervishoiudebattides pseudoteemasid nagu võrgustamine, digiteenuste arendamine jne, mille kõrval jäävad tähelepanuta tervishoiu tegelikud probleemid.

Mardna sõnul ei tohi tervishoiuvõrgu korrastamisel "üle sõita" neist inimestest, kes haiglate kokkutõmbamise järel keskustesse kolida ei saa, kirjutas Pealinn.

Eestis on valitsus võtnud suuna, et tuua n-ö ühemehe perearstipraksised keskustesse kokku, kuid on ju ilmne, et maainimese perearstile pääs muutub keerulisemaks.

Soomes on nii, et kui arstiabipunkt on kaugemal kui viis kilomeetrit, siis makstakse taksosõit kinni. Takso on ikka odavam, kui selle ühe või kahe visiidi jaoks arst kohale konverteerida. Sest kui palju meil sügavas perifeerias üldse inimesi elab? Eestis on kokku 1,3 miljonit elanikku. Suuremates linnades – Tallinnas, Tartus, Pärnus, Narvas – elab kokku üle miljoni.

Väiksemates linnades kokku umbes 200 000. N-ö ääremaadele jääb heal juhul 100 000 ehk 7%. Seega räägime küllaltki väikesest hulgast inimestest, keda see perearstide ümberkolimine ja ka eriarstiteenuste suurtesse keskustesse koondumine puudutab. Samas peab tervishoiuteenus olema kättesaadav ka selle väikese osa inimeste jaoks.

Meil ei räägita, kuidas pääseb maainimene sinna, kus abi pakutakse. Sest nii ei saa olla, et see mure jääb ainuüksi tema enda õlgadele. 

Praegu kaotatakse ka paljudest väikehaiglatest  eriarstivastuvõtte, viies need suuremate keskuste haiglatesse. Mis see patsientidele tähendab? 

Seda arvutust ei ole ju tehtud, kui kitsaks läheb pudelikael, kui me  kõik asjad keskustesse toome. Keegi ei ole arvutanud, et kui inimene Türilt enam näiteks kardioloogi abi ei saa ja peab tulema Tallinna, palju see siis talle maksma läheb.

Kui ta enne sai teenuse Türilt, siis kulutus sellele oli viis eurot visiidimaksu. Kui inimene peab tulema Türilt Tallinna, läheb tal selleks terve päev. Ja mitte viis eurot, vaid kogukulud koos sõidu ja kõigega (tal võib jääda ka palk saamata) võivad olla 50 eurot.

Kui tegemist on vanainimesega, siis peavad lapsed või sugulased ta Tallinna sõidutama. Neid kulusid ei ole mitte keegi vaadanud! Mul on kange kahtlus, et nn haiglavõrgu korrastamisega jääb ääremaal elaval inimesel, kui tema jaoks transpordiküsimust ei lahendata, vähemalt 25% ulatuses vajalik arstiteenus saamata.

Näiteks Narva haiglast – kes teenindab 70 000 elanikuga piirkonda – võeti ära psühhiaatria ning patsiendid peavad käima 70 kilomeetri kaugusel Jõhvis Ida-Viru keskhaiglas. Nüüd tahetakse Narva haigla 18 erialast veel kaheksa või kümne spetsialisti leping ära võtta. Aga kas inimesed ikka hakkavad Jõhvi sõitma? Psühhiaatrilistest haigetest ei lähe nii pika maa taha vastuvõtule vähemalt pooled. 

Üldiselt peetakse Eesti arstiabi taset heaks, meil tehakse väikese riigi kohta vägagi erilisi operatsioone. Kuidas teie olukorda hindate?

Vale on see, et räägime vaid tippmeditsiini arengust, tipphaiglate ehitamisest, tippspetsialistidest. Üksikud üliharuldased, ülikallid ravijuhud, mida tõstetakse esile, ei ole rahva tervise seisukohast kuigi olulised. Kas me siirdame ühe kopsu või ei siirda, Eesti rahva tervis sellest paremaks ei muutu.

Aga kui me suudame panna inimesed terviseteadlikke otsuseid tegema – piisavalt liikuma, tervislikult toituma, vaktsineerima, korrapäraselt perearsti juures käima –, siis parandab see meie rahvuse tervist. Siin peaks olema riigipoolne rõhuasetus.

Meil räägitakse, et inimesed kipuvad tühiste hädadega arsti juurde. Mis on siis mõistlik?

Peaks olema ka hea tava, et inimene vähemalt korra kahe aasta tagant kontakteerub füüsiliselt oma perearstiga. Küsimus on selles, et aeglaselt tekkiva haigestumisega kohaneb inimene nõnda, et ta ise ei märka midagi. Aga kui mina kohtun teiega korrapäraselt pikema aja vältel, siis näen muutusi.

Ja kui olen pädev arst, siis oskan neid muutusi ka hinnata, ning kui tekib mingi haiguse kahtlus, saan selle asja õigel ajal kontrolli alla võtta. Kunagi helistasin ühele telediktorile, et ta peaks kilpnääret kontrollima – märkasin seda vajadust pelgalt televiisoripildi järgi.

Näiteks vähki haigestumise puhul hakkab inimene sümptomeid märkama alles siis, kui on juba hilja. Küsimus on esimene liin – ja korrektne FÜÜSILINE kontakt arstiga. See ei tähenda mingisuguseid eriuuringuid, vaid kõnelust-vaatlust. Arstitöö on kunst omaette. 

Ent perearstid on koduvisiitidest loobumist põhjendanud sellega, et nad ei saa kodus visuaalse vaatluse põhjal diagnoosi panna, et peab analüüse ja uuringuid tegema.

Tõepoolest, viibisin ka ühel konverentsil, kus järgemööda tegid ettekande perearst ja kardioloog. Perearst väitis, et diagnoosimiseks on vaja teha analüüse jne. Kardioloog ütles, et 80% diagnoosidest saab ta selle põhjal, mida näeb ja mida inimene ise räägib. Keda me peaksime uskuma? Normaalne meditsiin nõuab regulaarset füüsilist kontakti. Ja kontakt peab olema usalduslik.

Täispikk intervjuu ajalehes Pealinn.

Äripäev
16. March 2016, 13:37
Vaata EST või RUS arhiivi