Osteoartroosi tuleb hakata kohe tohterdama

Osteoartroosile peaks hakkama tähelepanu pöörama võimalikult varakult, siis kui liigesed veel ülemääraselt kahjustatud ei ole. Õigeaegne ravi algus on pool võitu, ehkki välja ravida seda haigust ei saa.

Luu- ja lihaskonna vaevused on eakatel kõige sagedasemad tervisekaebused, seda nii rahvusvahelistes kui ka Eestis läbiviidud uuringutes. Mõningane liigesejäikuse teke võib olla vananemisega kaasnev tavaline nähtus ja ei sunni abi otsima.

Meedikute poole pöördutakse eelkõige valu tõttu. Kroonilist valu esineb enam kui pooltel 65aastastest ja vanematest inimestest, enamasti on valu põhjuseks liigeste kulumishaigus ehk osteoartroos. Kuigi liigeste kahjustus ja sellest tingitud vaevused süvenevad vananedes, võib haigus alata nooremas eas. Nii esineb vanuses 50-60 aastat osteoartroosi umbes kolmandikul, üle 75aasta vanuses aga 80%-l.

Liigeste uurimisel kõige sagedamini kasutatava röntgenoloogilise uuringu leid ei pruugi olla vastavuses patsiendil esinevate kaebustega - suhteliselt tagasihoidlike kaebuste korral võib röntgenpilt vastata kaugelearenenud haigusele. Tõsi küll, sellisel juhul esineb tavaliselt liigese funktsiooni ehk toimimise häire, millega inimene on aja jooksul harjuda jõudnud. "Korras" radiogramm rohkete kaebuste puhul tekitab segadust nii patsiendile kui vahel ka arstile. Valu, turse ja liikuvushäire võivad olla liigeseväliste põhjustega, samuti võib nende põhjuseks olla sünoviit ehk liigese sisekesta põletik, aga ka teised haigused (reumatoidartriit, mädapõletik liigeses, ainevahetushäired).

Diagnoosi täpsustamiseks on sellisel juhul vajalikud täiendavad uuringud, peamiselt vereanalüüsid, liigeste ultraheliuuring.
Artrootilised muutused võivad esineda suurtes liigestes, eelkõige puusa-, põlve- ja õlaliigestes,  lülisamba erinevates osades, labakätes. Reumatoloogide Seltsi poolt 2013. aastal avaldatud "Osteoartroosi  ravijuhend Eestis" määratleb osteoartroosi kui rühma liigesehaigusi, millel on erinevad põhjused ja riskitegurid, kuid sarnane lõpptulemus: liigesekõhre, kõhrealuse luu, liigese sidemete, membraani, kapsli ning liigest ümbritsevate lihaste kahjustus. Nii ulatuslike muutuste põhjused ei ole täielikult teada ning ei tunta ka haigusest täielikult tervendavat raviviisi. Ravitaktika  keskendub liigesevalu ja -jäikuse leevendamisele elukvaliteedi ja toimetuleku parandamiseks. Arusaadav on ootus saada medikamendist või operatsioonist kiire efekt, kuid osteoartroosi kui kroonilise haiguse puhul on eluviisi, eelkõige füüsilise aktiivsuse ja kehakaalu muutusest tulenev toime sageli märksa püsivam.

Individuaalselt parima ravimeetodi leidmise eelduseks on liigesehaige realistlikud ootused, mida toetab arusaamine haiguse olemusest. Üldiselt terve keskealine inimene saaks ravimite kõrvaltoimeid tundmata tarvitada piisavas koguses valuvaigisteid, osaleda taastusravis, kaugelearenenud liigesekahjustuse puhul puuduvad tal vastunäidustused liigese proteesimiseks. Reaalses maailmas on osteoartroosi põdev inimene sageli ülekaaluline, põeb diabeeti ja kõrgvererõhutõbe, enamkasutatavad ravimid põhjustavad kõrvetisi ja kõhuvalu, taastusravisse on pikk järjekord, proteesimiseks veel pikem …

Ülekaalulisus on osteoartroosi, eriti põlveliigeste artroosi oluline riskitegur. Inimene tunneb ennast olevat  suletud ringis: kaal suureneb, sest haiged liigesed ei võimalda liikumist, kaalu kasvades jäävad liigesed aina haigemaks. Toitumisharjumuse muutmine õnnestub üksikutel, kuid vaevused taanduvad kaalu vähenemisel peaaegu kõigil. Traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku arstina kuulen sageli lootusrikast lubadust: "Kui mulle põlveprotees pannakse, hakkan kõndima ja isegi jooksma, võtan kaalus alla!" Rootsi proteesiregistri andemete analüüs on näidanud, et ülekaaluliste patsientide kaal suureneb proteesimisele järgneva aasta vältel, eelnevalt normaalse kaaluga proteesitud säilitasid aga sama kaalu. Kaasaegne  maovähendusoperatsioon pole pelgalt anatoomiline ja mehhaaniline muutus, vaid eeldab patsiendilt tõsist koostööd meditsiiniga ja tõsist muutust elustiilis.

Füsioterapeudi juhendatud võimlemine ja liikumine on osteoartroosi ravi teiseks nurgakiviks. "Ma niigi kõnnin ja teen majapidamistöid" ei asenda läbimõeldud ja õigesti sooritatud harjutusi. Koos taastusarstiga määratakse liikumisraviks sobiv viis ja koormus, jälgitakse selle läbiviimist, korrigeeritakse plaani vastavalt edenemisele. Lihasjõudluse ja liigeste liikuvuse parandamisel on ujumine ja võimlemine vees väga soovitatavad.

Nii Eesti 2013. aasta osteoartroosi ravijuhendis kui ka 2015. aastast pärinevas Euroopa juhtivate liigeshaigustega tegelevate arstide koostatud kokkuvõttes soovitatakse kasutada hüaluroonhappel põhinevaid liigesevedeliku asendusaineid liigesesiseste süstidena, eriti just põlveliigese varase kulumise staadiumis. Sellega saab vähendada liigesevalu ja anda hea baasi füüsiliseks aktiivsuseks.
Taastusravi hulka kuuluvad veel erinevad sooja-, külma-, vesi- ja mudaravi protseduurid, milliste positiivne toime ei ole küll alati veenvat teaduslikku tõestust leidnud.

Magnet- ja  laserravi  on andnud eelkõige valuvaigistava efekti. Tõestatud positiivne mõju on liikumise abivahenditel: ortoosid randme ja põlveliigestele säilitavad ja parandavad liigeste funktsiooni liigeseid toetades ning liikuvust piirates; erinevad talla- ja labajala toed. Sobivaid abivahendeid osatakse soovitada labajala toefunktsiooni ja hüppeliigese biomehaanikat pedomeetria kabinettides erinevate meetoditega hinnates. Sobivate karkude ja käimisraami määramiseks on vajalik füüsilise suutlikkuse, kehahoiaku, kõnnaku professionaalne hindamine.  


Äripäev
16. March 2016, 12:41

Terviseuudised.ee toetajad:

Vaata EST või RUS arhiivi