Silmapõhjade uuring: kellele ja millal?

Silmaarsti juures.
Silmaarsti juures.Foto: Scanpix
Silmapõhjasid peaks kontrollima kõik üle 40aastased inimesed vähemalt korra iga kahe aasta tagant ja üle 65aastased kord aastas.

Vanemas eas on suurem tõenäosus mõne silma võrkkesta ehk reetina haiguse tekkeks. Paljud silma sisekesta haigused kulgevad valutult, ilma mingite  kaebusteta, kuid kahjustavad nägemist jäädavalt, kulgedes hiilivalt ja aeglaselt kuude, isegi aastate jooksul nii, et inimene ei pruugigi tükk aega aru saada, et nägemises on toimunud muutused.

Eriti ohustatud on inimesed, kelle perekonnas on varem selliseid silmahaiguseid esinenud nagu näiteks glaukoom ja ealine kollatähni degeneratsioon. Tihti ei teata täpset haigust, vaid mäletatakse, et vanaisa, vanaema, ema või isa on jäänud elulõpu poole pimedaks või näinud väga kehvasti.

Väga hoolsad oma nägemise suhtes peaksid olema ka hüpertooniatõve ehk kõrgvererõhutõvega inimesed, diabeetikud ja need, kellel on veres suur kolesteroolisisaldus või kui on diagnoositud südame-veresoonkonna haigused.
Nende haiguste puhul peaks käima silmapõhjasid kontrollimas vähemalt kord aastas või vastavalt arsti ettekirjutusele ka sagedamini. Tihedamini võiks silmapõhja uuringutel käia ka siis, kui suitsetatakse, toitutakse ebatervislikult või kui kehakaal on üle normi, sest kõik need tegurid võivad kahjustada nägemist.
Profülaktika mõttes peaksid silmapõhjasid sagedamini kontrollima tugevalt lühinägevad inimesed, kuna nende silmapõhja valgustundlik kiht ehk võrkkest võib olla õhenenud ja seetõttu on risk selle irdumiseks. Sel juhul on tegemist juba tõsise silmaprobleemiga.

Kindlasti peab kontrolli minema siis, kui nägemine tundub muutunud olevat, lugemine või kaugele nägemine on raskendatud või nägemine on moonutatud - tähed näivad kõverad või jooned, ruudud mis peaksid sirged olema on kaardunud, kumerad. Ka võib olla nägemisväljas tuhme, häguseid laike. Tähelepanelik peaks olema, kui märgatakse valgusallikate ümber halosid või värvilisi rõngaid, tuntakse ebamäärast silmavalu või aegajalt tekkivat peavalu kulmu või otsmiku piirkonnas, mis haarab ühte peapoolt. Kui nähakse  hõljumeid, mis nagu liiguvad silme ees (niidid, mustad täpid) või valguse sähvatusi, tuleks jälgida, kui palju ja kui sagedased need on. Kui neid on vähe ei ole põhjust muretseda, kui aga hõljumeid tekib lühikese aja jooksul palju või on osa ühe silma vaateväljast üldse puudu, tuleks kiirustada silmapõhja kontrolli. Väga kiire on juhtudel, kui nägemine kaob äkki või tekib silmade ette "vari".  

Kodustes tingimustes võib ka ise oma nägemist testida. Kõige lihtsam viis selleks on võrrelda ühe ja teise silma nägemisvõimet, kattes vaheldumisi silmad kinni ja vaadata näiteks subtiitreid televiisorist. Kui tulemus on väga erinev, tuleks pöörduda spetsialisti poole. Veel saab testida silmapõhja muutuseid selleks ettenähtud Amsleri testiga, mis on vabalt saadaval internetist. Test ise koosneb ruudustikust, mille keskel on must täpp. Vaadatakse seda testi umbes 40cm kauguselt ja ühe silmaga korraga.  Pilk tuleb suunata mustale täpile keskel ja tajuda ruudustikku täpi ümber- kas kuskil on kõverad jooned, mustad, hallikad alad või on ilus ühtlane ruudustik. Kui kõik jooned on sirged ja nähtavad, siis on hästi, kui aga avastate mingid muutused, tuleks silmi põhjalikumalt uurida lasta.

Veel saab kodustes tingimustes natuke aimu oma vaatevälja kohta. Seda testides tuleks sulgeda vasak silm vasaku käega. Parema käe nimetissõrm asetage silmade kõrgusele ja hoidke seda vasaku meelekoha kohal 40 cm kaugusel. Fikseerige pilk ühte punkti otse ette. Aeglaselt liigutage nimetissõrm vasakult poolt kaarega paremale nina suunas. Hetkel, kui märkate parema silmaga sõrme, peatage sõrme liigutamine.  Kui märkasite sõrme alles, siis kui ta oli ninaga kohakuti, siis on see tõsine ohu märk (Foto 2.). Kui märkasite sõrme, kui see oli vasaku silma nurgas või veel varem, siis on teil madal vaatevälja ahenemise risk.

Hoolimata sellest, kas olete avastanud oma nägemises mingeid muutuseid või mitte, peaks igaüks meeles pidama, et tuleb kindlasti käia silmapõhja kontrollimas - üle 40aastased kord kahe aasta jooksul ja alla 40aastased umbes kord nelja aasta jooksul. Muidugi kui märkate muutuseid varem, peaks pöörduma kontrolli koheselt.

Mida varem haigustele jälile jõutakse, seda suurem on võimalus nägemise säilimiseks ja haiguse edasise kulu pidurdamiseks.
Palju on levinud väärarvamus, et kui vanust on palju, siis peab ka nägemine halb olema ja sinna ei saa midagi parata. Tänapäeval on palju erinevaid ja täpseid silmapõhja uurimismeetodeid, mis võimaldavad haiguseid avastada väga varases staadiumis, ja on mitmeid meetodeid kuidas haiguseid edukalt ravida. Kuna võrkkesta haiguste puhul enamasti olemasolevat nägemise kadu taastada ei ole võimalik on varajane avastamine eriti oluline ravi alustamiseks, et olemasolev nägemine säilitada.

Juba avastatud silmapõhja muutuste korral saab inimene ise kiiresti teha korrektuurid oma toitumises ja eluviisides, jälgida oma vererõhku, kolesterooli ja veresuhkru väärtuseid, et need püsiksid normis ja seeläbi pärssida või aeglustada mõningate haiguste arengut.

Oma silmade ja nägemise hoidmiseks käige regulaarselt oma silmi kontrollimas. Olge teadlik enda ja oma perekonna meditsiinilisest taustast. Tihti on silmapõhja haigused seotud teiste üldhaigustega või pärilikud. Jälgige, et kontrolli käigus mõõdetakse teie silma siserõhku ja uuritakse silmapõhja. Pöörduge koheselt spetsialisti poole, kui märkate muutuseid oma nägemises.

Äripäev
07. March 2016, 13:29
Vaata EST või RUS arhiivi