Kumb ravib paremini - originaal- või koopiaravim?

Konverentsil Kliinik 2016 arutlesid geneeriliste ja originaalravimite teemal arstid ja teadlased.

Tartu Ülikooli farmaatsia instituudi dotsent Karin Kogermann selgitas, et geneeriline ravimpreparaat sisaldab sama raviainet, samas annuses, samas ravimvormis ja samas manustamisviisis kui originaalpreparaat. "Selle puhul on tootjal vaja tõestada, et see on terapeutiliselt bioekvivalentne. Oodatakse, et see oleks ka farmatseutiliselt ekvivalentne. Biosaadavus pärast sama annuse manustamist peab jääma kindlasse vahemikku võrreldes originaaliga," selgitas Kogermann.

Mis on siis erinevused? Sõltub, millist tootmistehnoloogiat kasutatakse, millised on abiained. Abiaineid pannakse ravimisse tema sõnul selleks, et toimeainet üksi pole võimalik vormi panna, on vaja täiteaineid, sidusaineid. "Kindlasti abiainetel on oma roll, ka nende suhtes on vaja läbi viia põhjalikud uuringud, et milline on nende toime," rääkis Kogermann. "Nad peavad olema funktsionaalsed. Geneerikute tootjad ei tohi kasutada uusi abiaineid, vaid varasemalt läbiuuritud abiaineid."

Kogermann rõhutas, et ravimi toime sõltub oluliselt ravimpreparaadi kvaliteedist, nii geneeriliste kui ka originaalravimite puhul. Ta jätkas et ravim võib ajas muutuda, sestap tuleb tootjal viia läbi stabiilsusuuringuid. "Tehakse ka kiirendatud stabiilsusuuringuid, kus muudetakse ravimi jaoks välistingimusi. See on oluline, et teada, kas ravimi tahkes vormis toimuvad muutused, ja kui toimuvad, siis millised on võimalikud variandid," selgitas ta.

Kas originaal- ja geneerilised on terapeutiliselt võrdsed?
Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi professor Anti Kalda rääkis, et esimesed võrdlevad uuringud ilmusid 1960. aastatel. Enamus uuringutest näitavad pigem seda, et ravimid on samaväärsed, aga kõlapinda leiavad artiklid, kus ravimid ei ole samaväärsed. "Patsientidel on peamiseks probleemiks geneerikute ohutus ja kvaliteet," lisas Kalda.

Geneeriliste ravimite müügiloa tingimused on Lääneriikides laias laastus ühtlustatud. Geneeriline ravim peab olema farmatseutiliselt ekvivalentne originaaliga. See peab sisaldama samas annuses toimeainet ja samas ravimvormis. See peab vastama paljudele tootmisstandarditele.

Teine oluline kriteerium on bioekvivalentsus originaalravimiga. Kindlasti peab temaga Kalda sõnul kaasnema adekvaatne ravimiinfo. Ja tootmise kvaliteet peab olema heal tasemel. Samas ei nõuta geneerilistelt ravimitelt efektiivsuse ja ohutuse uuringuid ja see teebki nad odavamaks ja turule tuleku kiiremaks. "Küll aga peavad nad omama sama toimet ja olema sama ohutud kui originaalid. Seda kinnitab bioekvivalentsus," selgitas Kalda.

Bioekvivalentsuse uuringus võrreldakse kahe suukaudse ravimi biosaadavust. See on lihtne ja suhteliselt odav uuring, samas kõige täpsem ja objektiivsem, jätkas professor. Biosaadavus on üks parameeter, mis sõltub ravimvormist. Kuna toimeaine on ravimitel sama, siis erinevused võivad tekkida just ravimvormist. Kui biosaadavus on võrreldav, siis ka kõik muud farmakokineetilised parameetrid on eeldatavalt samaväärsed.

Kalda kirjeldas, et levinum on ühe annusega randomiseeritud uuring tervetel vabatahtlikel. On kaks gruppi, kellest üks saab originaal- ja teist geneerilist ravimit. Siis on puhastumisperiood ja grupid vahetuvad. Grupi suurus on minimaalselt 12 vabatahtlikku. Kaua aega olid nad noored mehed, kas tudengid või sõdurid, kuid tänapäeval on Kalda sõnul püütud valikut mitmekesistada, samuti tuleb välistada suitsetamine,  rasvunud või alakaalulised jne.
Uuringu eesmärk on selgitada vähemalt 20%list erinevust ravimite vahel. Alla selle erinevus ei ole Kalda sõnul kliiniliselt oluline, leiavad USA toidu- ja ravimiameti FDA eksperdid, kelle juhiste järgi selliseid uuringuid tehakse.

Ühes suures, 12 aastat (1996-2007) vaadelnud USA uuringus leiti, et 98% juhtudest erines geneeriline- ja originaalravimi keskmine kõveraaluse pindala väärtus (AUC) vähem kui 10%.
Teine metaanalüüs kardiovaskulaarsete ravimite osas USAs 2010, näitas, et geneerilised- ja originaalravimid on samaväärsed nii kliiniliste tulemustes, laboratoorsetes näitajates kui ka ravimite kõrvaltoimetes. Näiteks beetablokaatoritel oli see 100%, diureetikumidel 91%, kaltsiumikanalite blokaatoritel 71%, satiinidel ja AKE inhibiitoritel 100%.

Kalda sõnul on siiski ka nn probleemsed ravimite grupid. Näiteks epilepsiavastased ravimid, immunosupressandid, teised kitsa terapeutilise laiusega ravimid. Samuti mittelineaarse farmakokineetikaga ravimid nagu verapamiil, propranolool (beetablokaator) jt.

Epilepsiaravimitega on professori sõnul veel vähe uuringuid ja needki on sageli vastuolulised. Probleemide põhjuseks võib olla üksikjuhtudel geneeriliste ravimite kvaliteet või erinevus teistes  parameetrites, mida bioekvivalentsuse uuringus ei uurita. "Epilepsiavastaste ravimite sisalduse muutus veres, ravimite interaktsioonid ja halb ravisoostumus võib põhjustada suuremat ravimite sisalduse muutust kui originaalravimi vahetamine geneerilise vastu," selgitas Kalda. Teatud juhtudel on osale patsientidest geneeriline ravim "viimane tilk kannatuste karikas" ja ravisoostumus halveneb.

Kokkuvõtteks sõnas professor Kalda, et 99% juhtudest võib kallima originaali vahetada geneerilise vastu, muidugi ka vastupidi ja geneerilise mõne muu geneerilise ravimi vastu. Näiteks epilepsia puhul on üks võimalus alustada ravi kohe geneerilise ravimiga, et ära jääks ravimi vahetus. "Välja tuleb valida üks korralik ravim, mis on turul olnud juba pikka aega. Ja alati on ju võimalik määrata ravimi kontsentratsiooni veres ja jälgida ravimisoostumust," lisas Kalda.

Äripäev
04. March 2016, 11:49
Vaata EST või RUS arhiivi