Kulunud põlvega patsient

"Austatud patsient, pean teile kahjutundega teatama, et teil on krooniline väljaravimatu põlvehaigus. Aga ärge muretsege: haigust me välja ravida ei suuda, kuid teid aidata on sellegipoolest meie võimuses.”

Just nii alustan ma vestlust vastuvõtule tulnuga, kellel esineb põlvekõhre degeneratiivne haigus. Patsiendid on erinevad. Mõni pöördub elus esimest korda tekkinud sümptomite tõttu, teised aga on n-ö staažikad põlvevalutajad, kellel järjekordne ägenemine tavapäraste võtetega ei möödu.

Patsientide haigusteadlikkus erineb samuti: mõni poetab minu sõnu kuuldes pisara, teine näikse end vaevava tõvega üsna hästi kursis olevat. Tihti jääb aga mulje, et patsiendid pole eelnevate arstivisiitide käigus päriselt mõistnud, et tänapäeval kasutusel olevatest ravimitest ei taasta ükski juba kulunud kõhre.

Sageli küsitakse vastuvõtul, kui kiiresti haigus edasi areneb ja kui palju aega proteesini veel jäänud on. Osteoartroosi kulg on individuaalne, mistõttu ei saa igal üksikul juhul haiguse kulgu ennustada. Põlveartroosi ravi alustamisel peaks kohe alguses piisavalt aega pühendama realistlike ootuste kujundamisele.
Patsient peaks jõudma arusaamisele, et haigust pole võimalik välja ravida, kuid sümptomeid saab leevendada.

Ebamugavustunne, liigesevalud, erineva intensiivsusega valu ja paistetus haiges põlves jäävad patsienti häirima kogu edasise elu. Sellise teadmisega tuleb õppida elama. Haigus kulgeb tõusude ja mõõnadega: ägenemised vahelduvad heaoluperioodidega.

Iga ägenemise korral pole mõtet arsti vastuvõtule tormata. Põhjalikult nõustatud patsient peaks suutma end sellisel juhul ise aidata. Meedikutelt võiks abi otsida, kui vaatamata tavapärasele ravile muutuvad ägenemised üha sagedasemaks, nende kestus pikeneb ja valu suureneb.

Peale ravimite abi ka harjutustest

Põlveartroosiga patsiendid tulevad arsti vastuvõtule ennekõike jalavalu tõttu, harvemini on visiidi põhjus liigese liikuvuspiiratus või deformatsioon. Artroosiravi on esmajoones valuravi.
Vastuvõtul küsin patsiendi käest alati, kuidas ta end seni aidanud on. Aktsepteerin kõike patsiendi efektiivseks peetut, mis minu teadmiste kohaselt inimest ei kahjusta, olgu selleks siis magnetvöö, kapsaleht hapukoore ja meega, hobusesalv või mõni muu rituaal.

RAVIMISEST SAADAV KASU ei pruugi üles kaaluda potentsiaalseid kõrvaltoimeid. Ravimeid peaks kasutama mõistlikult. Patsient teab ise kõige paremini, milline on tema jaoks aktsepteeritav kannatuste piir, mille ületamisel tuleb ravi alustada või muuta. Ägenemisel peaks ravi olema võimalikult agressiivne, remissiooniajal minimaalne.
Normaalkaalu säilitamine ja kehakaalu langetamine (ülekaalulistel) vähendavad põlvede koormust. Raske on üle hinnata ka ravivõimlemise tähtsust. Liigese kuludes hakkab inimene valu vältimiseks põlve aina vähem koormama. Selle tulemusena reielihased kõhetuvad ja liigese liikuvusulatus kahaneb. Mida suurem on liigese liikuvusulatus ja tugevamad lihased,
seda väiksem on valu.

Üksikud patsiendid suudavad järgida ülikeerukaid ravivõimlemise programme. Ärgem unustagem, et tegemist on enamjaolt eakate ja kahanenud sooritusvõimega inimestega. Lähtudes printsiibist, et parem natuke kui mitte midagi, soovitan tavaliselt kahte lihtsat harjutust: põlve maksimaalne sirutus-painutus ja toolil istudes põlve sirutamine reielihaseid pingutades. Esimene on mõeldud põlve liikuvuse säilitamiseks, teine reielihaste toonuse tagamiseks. Velotrenažöör ja jalgrattasõit on patsientidele samuti meelepärased lahendused.

RAVIVÕIMLEMINE ON VAJALIK artroosi arengustaadiumist sõltumata. Regulaarne mõõdukas füüsiline aktiivsus vähendab väsimust, tugevdab lihaseid ja luid, parandab liigeste liikuvust ja üldist enesetunnet. Mõõdukas füüsiline koormus liigeseid ei kahjusta. Hoiduda tuleks raskuste tõstmisest. Konkreetset kaalu piirmäära on võimatu kehtestada: tihti piisab haiguse ägenemiseks juba poekottide tassimisest.

Mida arvata toidulisanditest, kas neist oleks kasu? Palju reklaamitud glükoosamiinide toimesse minul usku pole. Tihti jõuavad vastuvõtule patsiendid, kel mõne teise arsti määratud glükoosamiinikuur pooleli. Aktsepteerin kolleegi otsust
ja palun preparaati tarvitada kolme kuu vältel. Kui selle aja jooksul efekti ei ilmne, ei soovita ma glükoosamiine igaks juhuks liigeste parema säilimise eesmärgil edasi võtta. Minu andmetel pole ravimifirmadest sõltumatud uuringud suutnud näidata glükoosamiinide tarvitajate liigeskõhrede aeglasemat kulumist või sootuks paranemist võrreldes mittetarvitajatega.

Samas ei saa salata, et olen vastuvõtul kohanud patsiente, kes väidavad end nende preparaatide foonil paremini tundvat. Kas sümptomite leevendumise taga on haiguse loomulik kulg, platseebo või ravimi toime, on mulle selgusetuks jäänud.

Põlveõndlas tihti esinevat Bakeri tsüsti eraldi ei ravita. Bakeri tsüst on põlveliigeses peituva haiguse väljendus. Sünoviaalvedeliku tootmise ja imendumise tasakaalu häire tõttu pressib liigne vedelik liigesekapsli nõrga koha kaudu liigeseõõnest välja. Tegeleda tuleks põhjuse, mitte tagajärjega. Erinevalt patsientide seas levinud arvamusest Bakeri tsüst tavaliselt ei valuta, artroosi korral põhjustab valu ikkagi liigesekõhre kulumisest tekkiv ärritus. Tsüst teeb haiget rebenemisel, kui seal sisalduv vedelik säärelihaste vahele valgub. Harvadel juhtudel võib see olla piisavalt suur takistamaks põlve painutamist ja sirutamist. Bakeri tsüsti sisu on tavaliselt sültjas, punkteerida seda eriti ei õnnestu. Põlvehaiguse taandudes vähenevad ka tsüsti mõõtmed.

ARTROOSI ALGSTAADIUMIS võib valutavasse põlve süstida liigesevedeliku asendajat (hüaluroonhapet) eesmärgiga vähendada valuvaigistite kasutamise vajadust. Neid on turul mitmesuguseid ja mõnda konkreetset ma eelistada ei oska. Siiski soovitan kasutada preparaate, mida manustatakse ühekordse süstena. Pole ju mõtet põlve nädalaste vahedega mitu korda punkteerida, kui hakkama saab ka ühe korraga.

Väljendunud artroosiga patsientidel pole mina hüaluroonhappepreparaatide efekti täheldanud. Liigesevedeliku asendajaid patsiendile ühe ravivõimalusena pakkudes ütlen alati, et raviefekti ma garanteerida ei saa, aga kui patsient soovib, võib ta seda moodust proovida. Tegemist on kehaomase ainega ja suure tõenäosusega see kahjulikult ei mõju.
Põlveliigese hormoonsüste kasutan medikamentoosse ravi teiste võimaluste ammendumisel valu ja turse vähendamiseks artroosi lõppstaadiumis.

Operatsioon pole esmavalik

Kord küsiti minult, milline on kõvera esimese varba korrigeerimiseks kõige õigem operatsioon. Sattusin segadusse ega osanudki kohe paljude võimaluste seast parimat välja pakkuda.
Ma ei mäleta enam, mida täpselt vastasin, aga küsija ootas vastuseks, et parim operatsioon on ikka ärajäänud operatsioon. See on väide, millega on raske mitte nõustuda.
Sama kehtib põlveliigese kulumishaiguse korral: enamik põlveartroosiga patsiente ei vaja kunagi operatsiooni.

OPERATSIOONIKS on õige aeg, kui muud ravimeetodid põlvevalu ei vähenda ja patsiendi jaoks on mõistlik kannatuste piir ületatud. Ta peab olema jõudnud äratundmisele, et teisiti enam edasi minna ei saa. Teatud olukordades olen operatsiooni vajalikkuse patsiendi eest ise ära otsustanud. Suurte luudefektide ja liigese olulise liikuvuspiiratuse korral peaks selle võimalikult ruttu ära tegema. Vastasel juhul on hiljem veelgi suurema luudefitsiidi ja kontraktuuri tingimustes raske head tulemust saavutada.

PATSIENDIST JA HAIGUSE iseloomust lähtuvalt kasutatakse erinevaid operatiivse ravi meetodeid: artroskoopia, alajäseme telje korrigeerimine, põlveliigese osaline
ja täielik proteesimine.
Oleks hea, kui abivajaja tuleks operatsioonile realistlike ootustega. Ühelgi viisil pole võimalik teha uut põlve. Arvan, et operatsiooni võib lugeda kordaläinuks, kui patsient tunneb end varasema ajaga võrreldes paremini. Soovin rõhutada patsiendipoolse hinnangu olulisust. See, kuidas arst mingite tunnuste (näiteks põlve liikuvus, stabiilsus, röntgenileid) alusel oma tegevuse edukust analüüsib, on patsiendi seisukohast tähtsusetu.

Äripäev
16. February 2016, 15:02
Vaata EST või RUS arhiivi