Liighigistamine - kuidas seda ära tunda?

Liighigistamiseks (hüperhidroosiks) loetakse käte, jalgade, kaenlaaluste või mingi muu kehapiirkonna higistamist, mis häirib normaalset sotsiaalset suhtlemist. Kõige sagedamini algab liigne higistamine lapsepõlves või noorukieas, süveneb varases täiskasvanueas ja väheneb uuesti vanaduspõlves.

Higinäärmed on pikad õõnsad torukesed, mida on kogu keha pinnal miljoneid. Ainsad piirkonnad, kus higinäärmeid ei leidu, on välised suguelundid, huuled ja väliskõrv. Higi koosneb 55–60% ulatuses vedelikust, enamasti veest.

Higinäärmete kaudu kaotame märkamatult vähemalt pool liitrit vett ööpäevas. Peale selle sisaldab higi soola (naatriumkloriidi) ja muid aineid, nagu kaaliumi, kaltsiumi, piimhapet ja fosforit. Vedeliku koostisosana nimetatakse neid aineid elektrolüütideks. Need aitavad reguleerida organismi vedelikutasakaalu. Higis sisalduvate soolade määr on tavaliselt nii väike, et see ei ole oluline, välja arvatud juhul, kui füüsiline koormus põhjustab rohket higistamist - näiteks pikamaajooks või raske töö kuuma ilmaga.

Higistamine on organismi loomulik reaktsioon intensiivsele soojusele, füüsilisele koormusele või emotsionaalsele stressile. Nii reguleerib keha oma temperatuuri. Lisaks väljub higiga kehast osa jääkaineid.
Higi moodustub miljonites higinäärmetes, mida leidub peaaegu kõikjal keha pealispinnal. Higistamise ajal eritub higi higinäärmete kaudu nahale ja juhib sedasi ära liigse soojuse, jahutades nõnda organismi.

Mis mõjutab higistamist?

Higistamist mõjutavad pärilikkus, inimese elutsüklid (menopaus), ravimid, mõningad toiduained (alkohol, vürtsikas toit) ja haigused. Haigusteks on näiteks menopaus, diabeet, kilpnäärme ületalitlus, podagra, paanikahäire. Viimasel juhul võib äkiline paanikasööst langetada ka vererõhku ja inimesel hakkab pea ringi käima. Pinge ja emotsionaalne stress süvendavad higistamise sümptomeid. Ka õhetus võib olla seotud stressist põhjustatud liighigistamisega.

Millal pöörduda perearsti poole?

Kui inimene hakkab äkki tavalisest rohkem higistama või kui higistamisega kaasnevad kuumahood, valu rinnus, õhupuudus, südamekloppimine või kaalulangus, peaks ta viivitamatult arsti poole pöörduma. Sellisel juhul võib liigne higistamine olla haiguse tunnusmärk. Arsti poole tasuks pöörduda ka siis, kui täheldatakse teistsugust kehalõhna (nt puuvilja-, ammoniaagi- vms lõhna), ka see võib tähendada muutunud terviseseisundit.

Liighigistamine ehk hüperhidroos on meditsiiniline termin liigse higistamise kohta. See tervisehäire tekib enamasti noores eas ja võib kesta kogu elu, kui seda ei ravita. Käte, jalgade ja kaenlaaluste liighigistamine on sageli pärilik. Hüperhidroos võib mõjutada inimese elu, sest nahk on haiguse tõttu kogu aeg niiske, mis omakorda võib muuta naha valgeks ja pehmeks (matsereerituks), mis omakorda suurendab vastuvõtlikkust bakter- ja seennakkustele.

Liighigistamine võib tõsiselt mõjutada ka tööd ja sotsiaalset elu. Näiteks võivad mõne ameti puhul osutuda probleemiks higistavad peopesad (muusikud, elektrikud, kellassepad, pagarid, meditsiinitöötajad jpm), mõnel ametikohal aga tuleb sageli kättpidi tervitada, mistõttu higistavate käte puhul võib inimene end tunda ebakindlalt ja häiritult. Seega võivad hüperhidroosi alla kannatavad inimesed hakata vältima sotsiaalset kontakti ja sattuda isolatsiooni.

Liighigistamise raviks on olemas hulk ravivõimalusi. Ravimeetodi valik sõltub hüperhidroosi tõsidusest ja asukohast, samuti mõjust, mida vastav ravi elutegevusele avaldab. Lahenduse otsimine probleemile aga algab perearstist.

Äripäev
13. January 2016, 14:18
Vaata EST või RUS arhiivi