Hüperaktiivse lapse toitumist tuleks uurida

Üha enam lapsi kannatab tänapäeval aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) ehk rahvakeeles hüperaktiivsuse all. Selliste laste puhul on tark uurida, mida nad söövad ja miks.

Enne toitumisterapeudina praktiseerimist olin psühholoogina kindlalt veendunud, et lapse käitumishäire on reaktsioon sotsiaalsele keskkonnale, ma ei uskunud, et sellel saab toiduga seost olla. Siis, saades üha rohkem informatsiooni toitumise seostest vaimsete probleemidega, kippusin kalduma teise äärmusse, nähes probleemide põhjusi peamiselt füsioloogilistena. Nüüd olen veendunud, et käitumishäirete põhjused on enamasti psühhofüsioloogilised, ning nii psühholoogid kui lapsevanemad peaksid seda teadma. Seetõttu on lapse käitumis- ja vaimsete häirete puhul soovitav koostööd teha nii arstide, psühholoogide kui toitumisnõustajatega. Toitumise korrigeerimine toob enamasti kaasa muutusi paremuse suunas, sageli  ka kiire paranemise.

Muidugi on kõigepealt oluline välja selgitada, kas tegemist on tõepoolest käitumishäirega. Laps võib olla lihtsalt loomu poolest teistest aktiivsem, aga ka näiteks kannatada depressiooni all, mis väljendub käitumise muutustena. On ka võimalik, et ta on teistest ette arenenud ning tal on koolitundides igav. Lapse käitumine võib muutuda ka reaktsioonina  vanematevahelisele konfliktile, või siis on vanemad liiga nõudlikud ning laps protesteerib selle vastu. Tuleks püüda kindlaks teha, millal käitumishäire alguse sai ning millega seoses seda esineb. Kui psühholoogilised faktorid on välistatud, võiks kontrollida ka võimalikku kokkupuudet keskkonnamürkidega.

Tööstuslik kiirtoit on liiga kättesaadav

Kui laps on tõesti hüperaktiivne, siis tuleks uurida tema toitumist. Viimasel ajal on toitumine, eriti just laste toitumine palju muutunud, ebatervislikud toitumisharjumused on saavutanud sellise ulatuse, nagu ei kunagi varem. Toitainetevaene tööstuslik kiirtoit on paljuski välja tõrjunud ehtsa ja tervisliku toidu. Meie keha aga vajab energia saamiseks kütust, kudede ülesehitamiseks algmaterjali, reaktsioonide toimumiseks vitamiine ja mineraalained, haigustega võitlemiseks ja nende ennetamiseks fütotoitaineid. Toitainetepuudusest võivad muuhulgas tekkida ka aju funktsioneerimise häired, mis võivad väljenduda hüperaktiivsusena.
Teine probleem on toiduainetesse lisatud ained, mis ei ole kehaomased. Ka need võivad tervisehäireid põhjustada. Vältima peaks keemiliste ja biotehnoloogiliste lisanditega (värv- ja lõhnaained, säilitusained, maitsetugevdajad jne) valmistooteid. Uuringud on näidanud, et näiteks konservant naatriumbensoaat, mida leidub karastusjookides, mahlades ja salatikastmetes, samuti värvained tartrasiin (E102), erkpunane 4R (E124), päikeseloojangukollane (E110), kinoliinkollane (E104), asorubiin või karmoisiin (E122) ja võlupunane AC (E129) võivad ATH sümptoome põhjustada. (1)

Missuguseid toitaineid lapse aju vajab, ehk siis missuguste toitainete puudus võib käitumishäireid ja psüühilisi probleeme tekitada? Lisaks sellele, et aju vajab energia tootmiseks glükoosi, on vajalikud ka muud toitained - vitamiinid, mineraalid ja asendamatud rasvhapped. Samal ajal pärsivad aju toimimist mitmesugused "anti-toitained" nagu näiteks kaadmium, plii jt raskmetallid ning muud toksiinid. Vaatlemegi mõnede selleteemaliste uurimuste alusel lähemalt, kuidas toiduvalik laste käitumist mõjutab ja missugused on võimalused laste aitamiseks, kui nad kannatavad vihapursete, hüperaktiivsuse, tähelepanupuudulikkuse või muude psüühiliste probleemide all.

Suhkruliiast põhjustatud käitumisprobleemid
Laste käitumine on paljuski seotud veresuhkru taseme kõikumisega. Kui laps tarbib liigselt suhkrut ja rafineeritud süsivesikuid, siis tekivad reaktiivse hüpoglükeemia tulemusena väsimus, ärrituvus, masendus ja agressiivsus, väheneb võime oma impulsse kontrollida. Seega peaks lapse käitumisprobleemide korral esimese sammuna üle vaatama tema suhkrutarbimise. Näiteks leiti ühes Soome uuringus, mis hõlmas 404 last vanuses 10-11aastat, et neil, kes tarvitasid teistest rohkem suhkrut jäätise, magusate snäkkide ja karastusjookide näol, esines endassetõmbumist, ärevust, depressiooni, antisotsiaalset käitumist ja agressiivsust kaks korda sagedamini.

Miks sellised reaktsioonid tekivad? Yale`i Meditsiiniülikoolis uuriti organismi metaboolseid, hormonaalseid ja sümptomaatilisi reaktsioone suukaudselt manustatud glükoosile. Leiti, et lastele mõjub neuroglükopeenia ehk ajurakkude puudulik varustatus glükoosiga halvemini kui täiskasvanutele. Uuringus olid mõlemal grupil - nii lastel kui täiskasvanutel - algsed verenäitajad ja ka vahetult pärast glükoosi manustamist mõõdetud vereplasma glükoosi- ja insuliinitasemed sarnased. Hilisem veresuhkru taseme langus oli aga lastel kaks korda suurem kui täiskasvanutel, samuti olid lastel hüpoglükeemia sümptoomid intensiivsemad. Seega võivad ka muidu täiesti tervetel lastel tekkida suhkru rohke tarbimise järel käitumuslikud ja kognitiivsed probleemid.
Niisiis on oluline tasakaalustada päeva jooksul tarbitavad süsivesikud/suhkrud  ja jaotada need erinevatele toidukordadele (ideaalis võiks toidukordi olla viis - kolm põhitoidukorda ja nende vahel kaks oodet). Suhkru asendamist suhkruasendajatega ei saa samuti soovitada, kuna mõned neist võivad psüühilisi probleeme tekitada. Eriti ulatuslikult kasutatakse tehismagustajaid magusamaitselistes suhkruvabades jookides.  
Omega-3 rasvhapped ja käitumisprobleemid
Häiriva käitumise põhjustajaks võib olla ka asendamatute rasvhapete puudus. Asendamatu tähendab antud juhul seda, et keha ise niisuguseid rasvhappeid ei tooda, neid saame vaid toiduga.
Mitmed uuringud on tõestanud, et tähelepanupuudulikkuse/hüperaktiivsuse (AD/HD) all kannatavate laste veres on polüküllastamata rasvhapete tase madalam kui samaealistel tervetel lastel. Madalam omega-3 rasvhapete tase seostub käitumis- ja õppimisraskustega sõltumata lapse kliinilisest diagnoosist. Kognitiivsete ja käitumuslike probleemidega (korrarikkumine, hüperaktiivsus, impulsiivsus, ärevus, tujukus, unehäired, õpiraskused) seostatakse just omega-3 rea rasvhapete puudust.

Näiteks manustati kahes uuringus katsegrupile omega-3 rasvhappeid sisaldavat kalaõli, kontrollgrupile aga platseebona oliiviõli. Mõlemas uuringus paranes kalaõli saanud laste käitumine märgatavalt rohkem, suurenes nende tähelepanuvõime ning vähenesid ärevus ja allumatus. Tegelikult aga võis oliiviõli kasutamine ka kontrollgrupi tulemusi parandada, kuigi see omega-3 rasvhappeid ei sisalda - oliiviõlis on kasulikke monoküllastamata rasvhappeid, mis võivad käitumisele samuti positiivselt mõjuda. Arvatavasti oleks kontrast olnud veelgi suurem, kui oliiviõli asemel oleks kontrollgrupile antud mingit neutraalsema toimega õli. Kalaõli muudavad eriti väärtuslikuks selles sisalduvad omega-3 rea rasvhapped EPA ja DHA.

Äripäev
12. January 2016, 15:29
Vaata EST või RUS arhiivi