Müokardiinfarktiga patsient peab olema teadlik

EKG on südamepildina esmaseks diagnoosiks hädavajalik.
EKG on südamepildina esmaseks diagnoosiks hädavajalik.Foto: Scanpix
Tihti kordub südamelihase infarkt seetõttu, et inimestel pole piisavalt teadmisi, kuidas end pärast esimest südamerabandust hoida, taastada ja ravida.

Südamelihase infarkt ehk müokardiinfarkt (MI) on südame isheemiatõve raske vorm, mille korral juba esimeste tundide jooksul tekivad südamelihaste kahjustused. Kahjuks ei saa inimene mõjutada infarkti selliseid riskifaktoreid nagu pärilikkus ja vanus. Ise saab mõjutada aga kolesteroolitaset veres, kontrollida vererõhku, vältida kahjulikke harjumusi, olla füüsiliselt aktiivne ja hoida veresuhkru tase normis. 

Südameinfarkt on väga raske haigus, mille käigus võib tekkida äkksurm. Statistika järgi sureb ELis kardiaalsesse äkksurma päevas 3000 inimest (aastas 1,1 mln, toim) ja USAs 1500 inimest (aastas 500 000, toim).

Kuidas infarkti ära tunda?

Tähelepanu tuleb pöörata haiguse kliinilisele pildile: infarktile on iseloomulik tugev valu rinnaku taga, see kiirgub õlga, selga, kaela. Inimesel on õhupuudus, ta higistab, tekib iiveldus ja oksendamine. Kindlasti tuleb kutsuda kiirabi. Kiirabi teeb tavaliselt EKG-uuringu. Seal ei pruugi aga muutuseid veel näha olla ja patsient võidakse jätta koju. Kui valu püsib, tuleb uuesti kiirabi kutsuda. Mida kiiremini patsient oma infarktiga haiglasse jõuab, seda parem, sest muutused südamelihases tekivad kiiresti.

Infarkti tüsistused on väga tõsised: tekib südamepuudulikkus, juhtehäired, vatsakeste fibrillatsioon, papillaarlihaste kahjustus, premuraalne tromb, südamelihase rebend, reaktiive perikardiit jne.

Probleemkoht on liiga napp teadlikkus

Eestis satub aastas haiglasse umbes 3000 infarktiga patsienti, neist 28% hospitaliseeritakse korduvalt. Rehospitaliseerimise üks põhjus on patsientide vähene informeeritus. Meedikud peaksid neid rohkem õpetama ja informeerima, mis on lubatud, mis mitte. Praegu viibivad infarktihaiged haiglas vähe aega, keskmiselt 9– 10 päeva, millest esimesed intensiivraviosakonnas. Seal ei ole informeerimine ja nõustamine veel võimalik.

Õenduseriala magistritöö raames viidi 2009. aastal Eestis läbi uurimistöö, mille eesmärk oli selgitada, milliseks hindasid müokardiinfarktiga patsiendid oma teadmisi infarktist enne haiglat ja pärast. Vastas 102 patsienti, kellest 60% hindasid enne haiglasse sattumist teadmisi infarktist halvaks. Kellel oli esmane infarkt, omasid palju kehvemaid teadmisi kui korduvad infarktihaiged. Pärast haiglast väljakirjutamist hindas kolmandik patsientidest oma teadmisi endiselt halvaks. Kolmandik neist kirjutasid, et haiglas ei tundnud nende teadmiste vastu huvi ükski tervishoiutöötaja ja neid ei õpetatud. See põhjustas hiljem kodus probleeme – nii kurtis kuuendik vastanuist. Peamised probleemid olid seotud ravimitega, aga ka elustiiliga: kas tohib lennata, käia saunas, milline füüsiline koormus on lubatud jne. Samas 80% neist, kes hindasid oma nõustamist haiglas heaks, probleeme ei olnud.

Infarkti läbi põdenud patsiendi taastusravi

Kardioloogiline taastusravi on multidistsiplinaarne sekkumine: osalevad arstid, õed, füsioterapeut, dietoloog, psühholoog ja vajadusel ka sotsiaaltöötaja. Taastusravi koosneb nii riskide hindamisest, nõustamisest kui ka treeningutest.

Taastusravi koosneb kolmest-neljast etapist. Esmane etapp haiglas kestab kolm kuni kuus päeva, siis järgneb koduse paranemise aeg, kus haige vajab veel arsti jälgimist – see periood kestab kuni 12 nädalat. Edasi tuleb säilitav taastusravi, mis kestab pool aastat kuni aasta. Muidugi on rida absoluutseid vastunäidustusi, mille korral taastusravi teha ei saa. Need on kirjas südamehaigete taastusravi Eesti juhistes (välja antud 2006. aastal).

Kardioloogilise taastusravi üldised eesmärgid on parandada patsiendi funktsionaalset ja psühhosotsiaalset võimekust, vähendada äkksurmariski ning tagada, et patsient õpiks oma sümptomeid kontrollima. On leitud, et programmis osalenute suremuserisk vähenes isegi kuni viis aastat. Nende elukvaliteet paranes. Paranes ennetavate ravimite kasutamine, sest patsiendid on saanud pärast infarkti intensiivsemat nõustamist.

Haiglaravifaasis on eesmärk, et patsient saaks endaga ise kodus hakkama. Tähtis on sekundaarse preventsiooni selgitamine, samuti julgustamine või teatud tegevuste piiramine. Nii peab julgustama eakaid naisi, kes ei julge haiglas voodistki tõusta, kartes liigutamisel uut infarkti saada. Aga kui valu enam ei tunta, peaks hakkama liigutama. Tegevuste piiramine on pigem keskealiste meeste teema: kui neil ravi on juba peal, hakkavad nad jälle suitsetama, liiga aktiivselt liikuma. Kuigi tänu ravimitele võib end hästi tunda, ei tohi üle pingutada.

Koju minnes ei tohi patsient hinge kinni pidada, käsi üle pea tõsta, raskusi tõsta. Autoga sõitmine on alati küsitav, paremas seisus patsiendi jaoks on see lubatud paari-kolme nädala pärast. Lennukiga lendamine on seotud pigem trombi tekke ohuga. Seksuaalse tegevusega peaks pärast infarkti vahet pidama kaks kuni neli nädalat.

Märkmed on tehtud Põhjamaade Kardioloogide Kongressi õdede sessioonil 2015. aasta juunis Tallinnas.

Äripäev
25. November 2015, 10:55
Vaata EST või RUS arhiivi
Mirjam Esperk

Mirjam Esperk

Kadi Heinsalu

Kadi Heinsalu

Violetta Riidas

Violetta Riidas