Laste autismi eripärad

Tallinna Lastehaigla laste­psühhiaatri Kerstin Kõiva sõnul on autismi käsitlus aastatega palju muutunud: emotsioonihäirest on saanud psüühilise arengu häire.

XX sajandi esimesel poolel peeti autismi tema sõnul emotsioonihäireteks ja nende emasid “külmikemadeks”. 1940ndatel hakkasid kaks arsti, Leo Kanner ja Hans Asperger, autistlikke lapsi esmakordselt uurima. “Murrang toimus siis, kui saadi aru, et tegemist on psüühilise arenguhäirega, mitte psühhoosiga,” rääkis Kõiva Eesti Arstide Päevadel 2015 peetud loengul. Tänapäeval on lisaks autismispektri häirele lisandunud ka diagnoos “sotsiaalse kommunikatsiooni häire”.

Autismi puhul on alati oluline kirjeldada häire raskust ehk kui palju laps vajab igapäevaelus kõrvalist abi. Lisaks peaks kirjeldama, milline on tema vaimne võimekus ja kas see vastab eale,” sõnas Kõiva.
Autismi sümptomid avalduvad juba väikelapseeas. Tavaliselt tekib võime sotsiaalselt suhelda väga loomulikult ja spontaanselt. “Autismiga lapse huvi teiste laste vastu on vähesem,” kirjeldas psühhiaater. “Neil on väga suured raskused sõprussuhete loomisel ning hoidmisel ja pilkkontakti loomisel ning hoidmisel.”

Tavaliselt loob laps pilkkontakti kõnetades täiskasvanut. Autistlik laps seda ei tee. Sageli ei pane ta ka tähele oma nime hüüdmist. “Tal on raske mõista ja kasutada ka þeste. Ta tihti neid ei pane tähelegi, sest ta ei vaata emale otsa,” rääkis Kõiva. Lisaks on sellistel lastel raske näoilmeid tõlgendada. “Nad ei saa aru teiste inimeste emotsioonidest, näiteks kui teise lapse nägu on krimpsus: kas see tähendab rõõmu või kurbust,” tõdes Kõiva. Väikelapse pilkkontakti puhul on tema sõnul iseloomulik ka see, et kui ema on ruumis lapsega ja järsku kostab ootamatu heli, siis tavapäraselt vaatab laps enne ema poole ja siis heli suunas ning taas ema poole.

Autistlik laps vaatab kohe heli suunas ja ema näolt kinnitust “kõik on korras” ei otsi. “Sestap ongi autislikud lapsed ärevamad, sest nad ei oska emalt tagasisidet otsida,” rääkis Kõiva. Samal kolmnurgal põhinevad veel mõisted “jagatud tähelepanu” ja “jagatud rõõm”.
Autistlik laps ei oska tahta teise inimesega jagada kogetud/nähtut. “Samas on seda võimalik õpetada ja seetõttu on tähtis, et lapsed varakult arstide juurde jõuaksid,” lisas Kõiva.


Autistlikel lastel vähem kujutlusmänge
Väikelapse elus mängul oluline roll. Autismiga last iseloomustab kujutlusmängude ja sotsiaalsete mängude vähesus. ““Kuku” mänge nad ei mängi, ka rollimängud ei paku neile huvi,” tõi Kõiva esile. 

Autismi korral sageli kõne kas puudub või on hilinenud. Autistlik laps kasutab sageli suhtlemiseks ema kätt. Tihti on neil n-ö oma jutt, millest teised aru ei saa. Raskused võivad olla kõne kasutuses ja mõistmisel. Nad mõistavad kõike öeldut sõna-sõnalt. Kõnes võib näha kordusi ja omapärast intonatsiooni.

Autismi teine sümptomite grupp on seotud Kõiva sõnul stereotüüpse käitumise ja huvidega. “Kahte ühesugust last ei ole – nende erihuvid on väga erinevad. Kõige tüüpilisemad autismile omased liigutused on väikelastel kiigutamine, ümber enda telje käimine, käte viibutamised ja vehkimine jne,” loetles ta.
Võivad lisanduda erinevad kilked. Sage on hõivatus esemetest – näiteks neile meeldib kõristada autorattaid või teisi keerlevaid asju.
“Neile meeldib voolava vee vaatamine, asjade ritta seadmine. Sagedasti meeldib neile valgust läbi sõrmede vaadata,” sõnas Kõiva. Neile on iseloomulik sensoorne ülitundlikkus toidule, valgusele, lõhnale, kas hüpo- või hüpertundlikkus.

Küsimustik autismi selgitamiseks ei ole keeruline
Kerstin Kõiva märkis, et esma­tasandi diagnostika jaoks on olemas testid (CHAT), mida saab teha alates 1,5–3aastastele.
Esimene plokk on küsimused vanematele ja teine plokk on paar tegevust lastega. Testi on väga lihtne läbi viia ja võiks meilgi olla kasutuses perearstikeskustes.

Äripäev
25. November 2015, 12:17
Vaata EST või RUS arhiivi