Kui süda on rütmist väljas

Südamehaigele on tähtis regulaarselt EKG teha.
Südamehaigele on tähtis regulaarselt EKG teha.Foto: Scanpix
ITK südamekeskuse juhataja Tiina Uuetoa rääkis ITK südamenädalal virvendus­arütmiast, mis on kõige sagedasem rütmihäire elanikkonnas ja mida põeb Eesti Haigekassa hinnangul meie riigis umbes 33 000 patsienti.

“Virvendusarütmiat (AF) on palju, aga oluliselt enam esineb seda vanemaealistel,” rääkis Uuetoa. “Kuni 60aastastel esineb virvendusarütmiat umbes 0,5%-l. Enamik patsiente on 65aastased ja vanemad. Seenioritel vanuses üle 80 aasta esineb virvendusarütmiat 10%-l. “Virvendusarütmiat tuntakse rahva seas kui seisundit, kus “süda on rütmist väljas”. AF algab tavaliselt hoogudena ja areneda püsiva iseloomuga rütmihäireks, mis enam ei kaogi. “Kaebused võivad vahel olla üsna tagasihoidlikud, kolmandikul inimestest puuduvad üldse ja patsient ei teagi, et tal on virvendusarütmia,” rääkis kardioloog.

Harva eluohtlik, kuid vaevab palju

Paljudel patsientidel siiski on kaebused: süda puperdab, laperdab. Kaasneda võib tugev nõrkus, üldine väsimus, väheneda või ebastabiilseks võib muutuda vererõhk. “AF iseenesest on harva eluohtlik rütmihäire, ohtlikud on tema tüsistused, eeskätt trombitekkene insult. Kui AF on kiiretaktiline või kestab pikemalt, siis võib kujuneda südamepuudulikkus. AFi puhul tõuseb südamepuudulikkuse risk ligi kaks korda. Lisaks on suremus AFi patsientidel suurem,” rääkis südamearst. Uuetoa osutas, et trombitekkene insult tekib umbes kolmandikul AFi haigetest. Tasub teada, et AFi patsientide insuldid on raskema kuluga – enam invaliidistavad ja sagedamini surmaga lõppevad,” lisas Uuetoa. Tähtis on, et insuldi teke ei sõltu kaebustest ja raske tüsistus võib samaväärselt tekkida nii kaebusteta kui ka kaebustega patsiendil. Euroopas on trombitekkestest insultidest umbes neljandik seotud virvendusarütmiaga.

Südametegevus on kiire
AFi korral on südamekodade tegevus kiire ja koordineerimata, puudub kodade sünkroonne kokkutõmme. Ebakorrapäraselt südamevatsakestesse edasi juhitud impulsid tekitavad ebaregulaarse vatsakeste töö, mis sageli on kiire. Just seda tunnetab patsient südamekloppimisena. Vahel on vatsakeste tegevus ka normaalse sagedusega, kuid siiski ebaregulaarne. AFi puhul on südamekodade töösagedus 300 ja enam korda minutis, nad ei tõmbu kokku, vaid “värisevad”. “Vere voolukiirus sellistes värisevates kodades on madal ja soodustab seinapidiste trombide tekkimist. EKGs on virvendusarütmia tunnused: puudub P-sakk, mis on südame­kodade elektrilise aktivatsiooni tunnus. Pulsi katsumisega ei saa virvendusarütmiat diagnoosida. See saab toimuda ainult EKG alusel,” lausus Uuetoa. Ebaregulaarne pulss pole tingimata virvendusarütmia.
Kellele tehakse Holter-monitooringut ehk ööpäeva kestvat EKG-monitooringut?
Tiina Uuetoa sõnul on see näidustatud, kui inimesel on rütmihäirete kaebused ja tavaline EKG on normis.

Samuti korraldab arst vahel Holter monitooringu eesmärgiga hinnata AFiga inimesel antiarütmilise ravi efekti. “Vahel leitakse muidki rütmihäireid, üks haigus ei sega teist,” selgitas Uuetoa.
Holter-uuringuga saab selgusele, kas inimese kaebused on üldse seotud rütmihäirega ja mis tüüpi rütmihäirega on tegemist. Rikkamates Euroopa riikides on kaalutud, et Holter-uuringut võiks kasutada mitmete riskifaktoritega ja ebaregulaarse pulsi kaebustega patsientidel AF-skriiningus,” lisas Uuetoa.

Taastoodab end ise

AF on rütmihäire, mis hakkab ennast ise taastootma – tekkides esialgu harva, edaspidi järjest tihemini; eriti kui soodustavate haiguste ravi on unarusse jäänud. Põhjuseks on, et ajaga kujunevad muutused südames endas, eriti vasakus kojas – tekib sidekude normaalse koe asemel, koda venib välja, tema mõõdud suurenevad. Sellises südames tekib ja ringleb rütmihäire juba kergemini. Ka spetsiaalsed ravimid – antiarütmikumid – on ilma sidekoeliste muutuste ja normaalsete vasaku koja mõõtudega patsientidel haiguse alg­faasis AFi tekkimise ennetuses ja katkestamisel tõhusamad,” selgitas Uuetoa.

Otsi põhjushaigust
Virvendusarütmial on reeglina olemas nn põhjushaigus, jätkas kardioloog. Paljudel juhtudel on selleks kõrgevererõhktõbi. Uuringud näitavad, et 10st AF patsiendist 7–8 on hüpertoonikud. “Normaliseeritud vererõhk on esmatähtis rütmihäirete ennetuses ja ravis, vahel saab nii rütmihäiretest isegi vabaneda. Hüpertensioon on kõige tugevam riskifaktor, tekitades arvatavalt 14% AFist,” lisas Uuetoa.

AFi tekkimist soodustavad muudki põhjushaigused ja riskifaktorid: vanus, suhkruhaigus, ülekaal, alkoholi kuritarvitamine (mh sööst-tarbimine), suitsetamine. Soodustavad haigused on südameinfarkt, südamepuudulikkus, uneapnoe, neerupuudulikkus, südameklappide haigused, kilpnäärme haigused. Täiendavad riskifaktorid on põletikuhaigused, geneetiline eelsoodumus jt. Veel soodustavad AFi teket elektrolüütide tasakaaluhäired (tekivad näiteks diureetikumide kasutamisel), südame- ja rindkere operatsioonid, kopsuarteri tromboemboolia, kroonilised kopsuhaigused, kilpnäärme ületalitlus.

Poole sajandi eest oli Eestis palju südamereumat ja selle foonil tekkis palju AFi, jätkas kardioloog. Nüüd on see tagaplaanile jäänud. Ka ärevuse foon ja füüsiline koormus võivad Uuetoa sõnul soodustada AFi teket.

Milliseid uuringud tehakse AFi puhul? Arst küsitleb patsienti, teeb erinevaid analüüse nagu neerude ja kilpnäärme tööd selgitavad uuringud, salvestatakse EKG, mõõdetakse vererõhku. Südame ultraheliuuring on oluline esmasel AFi diagnoosimisel. “Vaadatakse, kas AFi alusel on kujunenud südamepuudulikkus, kui suured on südame mõõdud. Esmasel haige hindamisel on käsitlus laiapõhjaline ja põhjalik. Edaspidi, kui patsient ja tema haigused selged, korraldatakse uuringuid vastavalt vajadusele,” kirjeldas Uuetoa.

Nagu öeldud, AF tekib sageli uuesti. Antiarütmilise ravi puhul on seega Uuetoa sõnul tähtis see, et ravim väldib rütmihäire uuesti kordumist. “Regulaarne ravi ja õigetes annustes on oluline,” lausus kardioloog Tiina Uuetoa.
AFi patsiendi tervishoiukuludest suurim osa on seotud tema haiglaraviga. “See moodustab umbes poolte kuludest. Ülejäänud kulud jagunevad ravimitele ja konsultatsioonidele,” lausus ta. Seega on tähtis vältida rütmihäire kordumist, mille tekkega kaasneb sageli üldseisundi oluline halvenemine ja vajadus haiglaravi järele.
Kui inimesel pole varem kunagi olnud virvendusarütmiat ja see äkki tekib, on tähtis arstile jõudmise ajafaktor. “Need, kes juba saavad verd vedeldavat ravi, ei pea kiirustama,” lausus Uuetoa. Elus esmakordse AFi tekkimisel antakse soovitus pöörduda arstile 48 tunni jooksul. “Arvatakse, et selle aja jooksul olulisi trombe südames ei teki ja südames õige rütmi taastamine (kardioversioon) ei ohusta insuldi tekkega,” selgitas Uuetoa.
Kokkuvõtteks sõnas Tiina Uuetoa, et AF on kõige sagedasem südame rütmihäire, mille esinemine suureneb oluliselt koos vanusega. Ravi on enamasti kompleksne tablettravi.
Mõnedel juhtudel saab abi südames sondiga valede ja haigust põhjustavate elektriimpulsside lähtekohtade “kõrvetamisest” ehk ablatsioonravist (kasutatakse väljendunud kaebustega haigetel). Ülitähtis on verd vedeldav ravi, mille eesmärk on trombitekkese insuldi vältimine.

Äripäev
25. November 2015, 12:23
Vaata EST või RUS arhiivi