Kolm peamist probleemi meestel

Uroloogilisi probleeme ei pea häbenema.
Uroloogilisi probleeme ei pea häbenema.Foto: Scanpix
Uroloogi kabinet pole patsiendile just väga ahvatlev koht, kuid valehäbist tuleks siiski üle saada ja muredele lahendused leida. Meeste uroloogiliste vaevustega seotud küsimustele vastas Lääne-­Tallinna Keskhaigla uroloog Gennadi Timberg.

Millised on noorte meeste kolm peamist uroloogilist probleemi?

Esiteks näeb väga sageli eesnaha kitsenemist ehk fimoosi, mis on jäänud juba kas lapse- või noorukieast, kui vanemad pole sellele tähelepanu pööranud ja juba vanemana sageli häbenetakse probleemiga pöörduda.

Vahel on põhjuseks ka lihtsalt inimese teadmatus. Loomulikult on fimoosi põhjuseid ka teisi, nagu eesnaha põletik ehk balaniit, varjatud diabeet, samuti suguteede poolt lisandunud põletik ja hilisem eesnaha armistumine, jne.

Oma probleemile ei pöörata seni tähelepanu, kuni see hakkab segama suguelu ja põhjustab tõsiseid vaevusi, sealhulgas segab urineerimist. Teiseks kimbutavad noori mehi ebamäärased alakõhus, kubemes, lahkliha piirkonnas, munandites ja ristluudes esinevad valud, mis võivad kesta mõne päeva ja taanduda ning mõne aja pärast korduda. Lisaks võivad esineda tagasihoidlikud kusemise häired koos pakitsustundega kuseteedes. 

Kuna need valud võivad taanduda iseeneslikult, siis olulist tähelepanu neile ei pöörata. Kui anamneesi uurida, siis ongi taoline probleem kordunud mõningase ajavahega ja kuude, vahel poole ja isegi aasta pärast naasnud. Saadakse mõningane ravi, sest uriini ja vere näitajate analüüs on tavaliselt normis. Kuna valu tuleb hiljem tagasi, siis lõpuks eriarstile pöördumisel leiame me sageli varjatult kulgenud eesnäärme põletiku. Tavaliselt on pöördumise põhjuseks erektsioonihäired ja seksuaalhuvi langus.

Kolmandaks näen paljudel nn alumiste kuseteede probleeme, kus esinevad urineerimisega seotud mured, mida aga püütakse valehäbist tingitult enda teada jätta. Esineb kas pikenenud urineerimise akt või peab tualetis käima öösiti, samuti häbenetakse eriti alkoholi tarbimise järel tekkinud voodimärgamist. Nende ebameeldivuste taga võib esineda aga tõsine haiguslik probleem. Sageli väidab mõni, et käib urineerimas väga harva ja suudab korraga kusta üle poole liitri, teadmata sealjuures ise, et siin võib olla tegemist juba kusepõie funktsionaalse häirega, võimaliku neuromuskulaarsest häirest põhjustatud algava kusepõie atooniaga.

Kindlasti on neid probleeme eri vaatenurga alt palju ja erinevaid, kuid peamine sõnum nooremaealistele meestele on see, et pole mõtet tunda valehäbi ja kannatada, tuleb leida võimalus ning julgelt pöörduda konsultatsiooniks erialaspetsialisti poole. Jah, paljuski on juttu sellest, et järjekorrad on pikad ja tühiste probleemidega ei tasu tüüdata ning enne peab olema konsulteerinud perearst. Loomulikult nii see peabki olema, kuid olenemata sellest, kuidas seda teha ja millist teed mööda kontrollile saadakse, on väga oluline probleemi mitte tähelepanuta jätta.

Millised on vanemate meeste kolm peamist uroloogilist probleemi?

Milline on vanem mees? Kas alates 45? 50? 55? või üle 60ne? Mõni peab end juba 45aastaselt vanaks. Arvan, et mehe vanus on paljuski seotud tema füüsisega ning sellest tuleneva aktiivsusega. Tundub, et ka sellest sõltub, millised probleemid esinevad.

Esmasena kindlasti saabki mainida just alumiste kuseteede sümptomatoloogiat, mis kajastub just eelnevalt mainitud urineerimishäirete probleemidena, teatud tüüpi valude esinemisena alakeha piirkonnas. Olen märganud, et mitte niivõrd kusemise häirumine ja valude esinemine ei sunni pöörduma eriarstile, kui vaadata keskeas mehi (45–55 aastat), vaid põhjuseks on just seksuaalelu häirumine ja erektsiooniprobleem.

Väga harva juhtub, et sellises vanuses mees tuleb ja julgeb tunnistada, et tal on erektsiooniga probleemid, vaid alustatakse pigem n-ö ümbernurga jutuga soovist end kontrollida eesnäärmevähi suhtes ja alles hilisemal suhtlemisel selgub tegelik probleem, millele saame siis lahenduse leida.

Teiseks samalaadselt noorema generatsiooniga on vanemaealistel meestel üllatavalt palju fimoosi ehk eesnaha kitsenemist. Alati ei saa seda panna mitteregulaarse hügieeni arvele. Näiteks avaldub meestel, kellel on varjatud diabeet, eesnaha kitsenemine teistest sümptomitest kiiremini. Nii me leiame, et umbes 15–20% vanemaealistel meestel, kellel esineb eesnaha kitsenemine, kulgeb varjatult suhkruhaigus.

Seega, vaatamata sellele, et paljud väidavad nagu eesnaha kitsenemine neid ei häiri, sest suguelu sisuliselt ei elata, võib selle taga peituda hoopis tõsisem patoloogia. Üldiselt peab tunnistama, et üle 65aastase Eesti mehe seksuaalelu on väga tagasihoidlik või siis sageli suisa olematu. See on siiski täiesti vale vaatenurk ja lähenemine oma eluviisidele, arvestades kaasaja efektiivseid ravi­võimalusi.

Kolmandaks ei saa kindlasti mööda minna ka sellest, et kesk- ja vanemaealiste probleemiks on healoomuline eesnäärme suurenemine ja eesnäärmevähk. Kindlasti tuleks siinkohal meenutada, et eesnäärme pahaloomuline kasvaja kulgeb sageli samade sümptomitega kui healoomuline eesnäärme suurenemine ja haigus võib jääda seetõttu märkamatuks.

Paljuski kasutatakse ka healoomulise eesnäärme suurenemise ravis ravimeid, mis alandavad eesnäärme spetsiifilise antigeeni väärtust, viies selle ettenähtud piiridesse, kuid samas võib pahaloomuline protsess sel juhul varjatult edasi kulgeda. Samuti ollakse arvamusel, et pärast healoomulise eesnäärme suurenemise operatiivset ravi enam probleeme eesnäärmega pole.

Kusemine pärast lõikust on vaba ja häireteta, kuid samas on eemaldatud ju ainult adenomatoosne kude ning eesnääre kui selline on olemas. Pole välistatud, et teatud faktorite toimel võib märkamatult areneda eesnäärme pahaloomuline kasvaja, mida varasemal kontrollil saaks väga edukalt diagnoosida ja ravida.

Keda saab aidata perearst ja kes tuleks uroloogi juurde saata?

Minu arvates on perearstid juba väga hästi omaks võtnud uroloogide soovitatud eeluuringud ja jälgimistehnika ning ette­heiteid mina kindlasti perearstidele ei tee. Suunamine uroloogile on aktiivne ja edukalt kasutatakse ka e-konsultatsioone.

Probleeme tekib alati ja need ongi koostöös lahendamiseks. Praegu on perearstid väga hästi määranud esmatasandi uuringuid, mida uroloogid soovivad: IPSS küsimustik, PSA, UH uuring, uriiniproov, vajadusel ka külvid ja verenäitajad.

Pigem mainiksin siinkohal, et just spetsiifilised uro-onkoloogilised haiged, kes vajavad hormoonravi ja püsivat jälgimist, on ikkagi uroloogide pärusmaa. Samuti pole mõtet patsiendi nõudmisel iga kuu PSA uuringuid teha.

Paljud eesnäärmevähiga haiged ei vaja operatiivset ravi ja jäävad nn watchful waiting – oota ja vaata – jälgimisele, mis on kindlasti juba erialaspetsiifiline.

Perearste, kes helistavad erakorraliste probleemidega, et neid kiirelt lahendada, oleme alati aidanud. Eriti suvisel ajal, kus oht on sageli uroloogilisteks sepsisteks, tuleks selliste muredega patsiendid suunata kiirelt EMOsse ja vajadusel uroloogia osakonda.

Äripäev
25. November 2015, 09:29
Vaata EST või RUS arhiivi
Mirjam Esperk

Mirjam Esperk

Kadi Heinsalu

Kadi Heinsalu

Violetta Riidas

Violetta Riidas