Kas hästi kuulda on vanas eas tõesti privileeg?

Üks kolmest üle 60aastasest inimesest USAs kannatab kuulmislanguse all.
Üks kolmest üle 60aastasest inimesest USAs kannatab kuulmislanguse all.Foto: Scanpix
Kindlasti teame kedagi, kes teab kedagi, kes paneb alati televiisori kõvasti mängima ja kuulab raadiot, kõrv vastu valjuhääldit. Ja kui see inimene juhtub veel olema eakas, siis tavaliselt loobutakse lõpututest vaidlustest teemal, kui kõvasti peaks mängima uudistesaade või lemmikseriaal, et kõik laused ja sõnad oleksid arusaadavad, kirjutas kõrva-nina-kurguarst Carina Truuverk.

Teised pereliikmed kolivad tihti lihtsalt teise tuppa, loobudes suhtlemispüüdlustest sellise inimesega ning üritatakse edastada (loe: karjuda) vaid kõige hädavajalikumaid sõnumeid. Kas tuleb tuttav ette?

Kuulmislangus on Ameerikas kolmas levinum krooniline haigus hüpertensiooni ja artriidi järel.
Meie viiest meelest kaks –kuulmine ja nägemine – on inimesele väga tähtsad sotsiaalseks suhtlemiseks. Kuulmismeel ehk kuulmine on võime eristada helilaineid nende amplituudi ja sageduse alusel spetsiaalse kuulmiselundi (kõrva) abil. Kuulmismeel aitab teha kindlaks heliallika asukoha ja liikumise ruumis.
Inimese kõrvad on paarisorgan, ehk meil on kaks kõrva, mis koostöös aju kuulmiskeskusega annavad teada heliallika suuna, potentsiaalse kauguse meist ning võimaldavad adekvaatselt reageerida heliärritusele. Kuulmismeel aitab inimestena omavahel suhelda, võimaldab koostöös ajuga kõnest aru saada. Kuid seda adekvaatselt ja hästi ainult siis, kui meie kuulmisfunktsioon toimib normaalselt.
Tihti jääb lähedase inimese kuulmislanguse esialgu tähelepanuta, kuigi just lähedaste suunamine, toetus ja julgustus on sageli määrava tähtsusega, et inimene abi otsima hakkaks.
Vanemas eas, tavaliselt üle 63aastastel, toimub kuulmise loomulik nõrgenemine. Tavapäraselt toimub see protsess aegamööda, aastate jooksul ja tasapisi. Inimene hakkab vestluse käigus tihti üle küsima üksikuid sõnu ja lauseid, muutub raskemaks kõnest arusaamine ning situatsioonides, kus räägitakse müras (kohvik, sünnipäevapidu), on kuulmise, kõnest aru saamise ja suhtlemisega raskused.
Ei ole harvad olukorrad, kus inimene häbeneb oma kuulmislangust ning selle asemel et paluda vestluskaaslasel juttu korrata, vastab midagi juhuslikult ning tihtipeale ka veidike teemast mööda. Vägisi võib lähedastele ja sõpradele jääda mulje, et vanaema või vanaisa on lihtsalt n-ö vanaks jäänud ja ei saa enam asjadest päris hästi aru. Hakatakse vältima keerulisemaid teemasid, mida vanadega arutada ja inimene jääb sotsiaalsesse eraldatusesse.
Ka teatris ning seltskondlikel koosviibimistel võib tekkida olukord, kus justkui hääled ja kõne on olemas, aga sõnadest aru ei saa. Nii kurdavad vanemaealised tihti, et tänapäeva näitlejatel ja saatejuhtidel pole enam diktsioon “see mis vanasti”. Tegelikult on inimesel aga probleemid kuulmisega.
Pikka aega kuulmislangusega üksi olnud inimene võib jääda kinni oma vaikuse maailma. Aja jooksul harjutakse uue olukorraga – suhtlemist ja seltskondlikke üritusi on vähem ning ühel hetkel võibki see tunduda mugavaim variant. Keegi ei häiri ning polegi justkui vaja pingutada ning televiisori nupust annab justkui veel juurde keerata.

Kuidas ära tunda, et inimene ei kuule?
Meie aju on väga tark ning kaval, kuid piisavalt laisk organ, et unustada ära aistingud, millega pole enam vaja tegeleda. Üksi vaikusemaailmas olles halveneb veelgi kõnest arusaamine ning kui ka kuuldeaparaadi kasutamiseni lõpuks jõutakse, on raskem õppida uuesti kuulama ja tähele panema.
Oma lähedaste suhtes tasub olla tähelepanelik ning jälgida esimesi kuulmislanguse märke: kas inimene kipub televiisorit ja raadiot valjemalt mängima panema, kas on häiritud tavalisest jutust arusaamine, kas inimene on loobunud oma lemmikteatri külastamisest või mõnest armsast harrastusest suhtlemisprobleemide tõttu?
Kui tekib vähimgi kahtlus, peaks pöörduma esmalt oma perearsti poole või ka otse kuulmiskeskusesse. Tegemist võib olla hoopis tavalise kõrvavaiguga, mille eemaldamise järel kuulmine taastub ning taastub ka rõõmus suhtlemine. Kui aga vaiguprobleemi pole või selle lahendamise järel kuulmisprobleemid püsivad, saab diagnoosi panna juba kuulmisuuringute abil.

Terveks ravida saab paraku üsna väheseid
Lihtsaimaks kuulmise uuringuks on audiogramm, mida tehakse paljudes perearstikeskustes ning kõigis kuulmiskeskustes. Vajadusel suunatakse patsient diagnoosi täpsustamiseks teistele kuulmis- ja tasa­kaalu uuringutele kõrva-nina-kurguarsti juurde.
Siiski saab kirurgilise ravi ning muude meetoditega aidata vähem kui 5% kõikidest kuulmislangusega inimestest. Enamikku püsiva kuulmislangusega patsiente aitab hädast välja hästi valitud ning spetsialisti pool spetsiaalselt inimese kõrva järgi seadistatud kuuldeaparaat.
Üle 50aastastel kompenseerimata kuulmislangusega täiskasvanutel on suurem oht kogeda depressiooni, ärevust, viha, emotsionaalset ebastabiilsust ning osaleda vähem aktiivselt sotsiaalses elus kui nendel, kes kasutavad igapäevaselt kuuldeaparaati.
Kuulmiskahjustusi esineb 10–15%-l elanikkonnast. Kuulmislangus võib olla kas kaasasündinud või elu jooksul omandatud. Püsivaid kuulmiskahjustusi liigitatakse põhiliselt neurosensoorseks ja konduktiivseks kuulmislanguseks.

Tasub teada:
Kuulmishäireid on vanusest sõltumata
Ameerika Ühendriikides tehtud uuringute põhjal kannatab:
? üks kolmest üle 60aastasest inimesest kuulmislanguse all
? üks kuuest 49–69aastasest (nn sõjajärgne kuulus beebibuumerite põlvkond) inimesest kuulmislanguse all
? üks neljateistkümnest X-põlvkonna esindajast (vanus 37–48) langenud kuulmise all
? üks viiest teismelisest mingit tüüpi kuulmise nõrgenemise all

Äripäev
25. November 2015, 15:27
Vaata EST või RUS arhiivi