Antibiootikumide resistentsus järjest suurem probleem

Antibiootikume kasutatakse palju kanalates, kust need rändavad koos sõnnikuga keskkonda.
Antibiootikume kasutatakse palju kanalates, kust need rändavad koos sõnnikuga keskkonda.Foto: Scanpix
Antibiootikumide resistentsusest, mis on maailmas järjest suurem probleem, rääkis GSK Eesti Teaduskoolis 2015 septembris Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi professor Tanel Tenson.

Bakteriaalsete haiguste põhiraviks on aastakümneid olnud antibiootikumid (AB). Väga suur hulk ABsid võeti kasutusele 1940ndate lõpus ja 1950ndatel, aga siis tuli nende väljatöötamisele suur vahe. Uued AB klassid tulid alles 2000. aastal ja pärast seda, rääkis Tenson. 

Antibiootikumiresistentsus on bakterite omadus mitte alluda antibiootikumide toimele. Resistentsust täheldati ja kirjeldati esimest korda 5–10 aastat pärast AB kasutuselevõttu. Alguses polnud see probleem.

“Pealegi, alati oli võimalik kasutusele võtta alternatiivne antibiootikum,” rääkis Tenson.
Esimene kriitiline juhtum oli penitsilliiniresistentne Staphylococcus aureus. Selle resistentsuse tõus algas 1980. aastatel ja sealt alates on resistentsuse protsent tõusnud märgatavalt, jõudes 50% peale, märkis teadlane.

Mida AB resistentsus tegelikult tähendab? Tenson selgitas, et kui AB nn märklaud on muutunud, siis ravim ei suuda enam seonduda ja bakter on sellele resistentne.

Ta meenutas, et ABd ei ole enamasti inimeste poolt leiutatud, vaid avastatud. Nii on penitsilliin tüüpiline hallitus, streptomütsiin aga mullabakter. Seetõttu on olnud baktereid, mis on pidanud ABdega kokku puutuma pikka aega ja neil on olnud võimalus resistentsusgeenide tekkeks.

“Me oleme ABde keskel elanud miljoneid aastaid,” rõhutas Tenson. Resistentsusgeenid võivad tasapisi liikuda haigust tekitavatesse bakteritesse. Bakterid nakatavad ka viiruseid, kes bakterist võtavad selle DNA kaasa ja nakatavad järgmist bakterit.

Kus AB resistentsus tekib ja levib? Tensoni sõnul on üks koht kindlasti meditsiin, aga mitte ainult. “Me vahetame baktereid sõpradega. Näiteks kui koos on koer ja laps,” jätkas ta.

Lemmikloomadest suuremaks probleemiks on tema sõnul põllumajanduslik suurtootmine – seakasvatus, linnufarmid. Tensoni sõnul umbes pooli toodetud ABdest kasutataksegi põllumajanduses ja loomakasvatuses. Esmane eesmärk on tema sõnul muidugi loomi ravida, sest kui loomad on tihedalt koos, võivad haigused kergesti levida.

Kolmandaks aga põhjustavad ABd soolebakterite koosluses muutuseid ja loomad hakkavad toitu paremini omastama – seega on ABd ka kasvumootoriks. Tenson rääkis, et ELis keelati ABde kasutamine farmides juba aastal 2006. “Tegelikult ei muutunud sellest midagi ja paljudes riikides jätkas ABde kasutamine tõusuteed.

Näiteks leitakse üks haige loom ja siis n-ö ravitakse kogu farmi,” jätkas ta. Seetõttu on ka kasutatavate ABde kogused suured. Paljud nakkused levivad farmi personali kaudu. “Loomulikult see toodang, mis farmist välja läheb, on termiliselt töödeldud ja pole tavaliselt nii suureks probleemiks,” lausus Tenson. “Aga sõnnik läheb põllule ja võib sealt sattuda pinnavetesse, jõuda jõgedesse ja ka sinna, kus inimene ujub.”

Patogeensed bakterid jõuavad ka köögiviljadesse, kuna sõnnikut kasutatakse väetisena. “Need ei pruugi haigusi tekitada, aga resistentne bakter hakkab meie kehas elama ja võimu võtma,” selgitas ta. Probleemiks on loomulikult ka inimesest endast tekkinud antibiootikumide jäägid. Patogeensed bakterid liiguvad soolestiku kaudu välja ja jõuavad tualeti kaudu puhastusseadmetesse.

“Uuringud on näidanud, et ka seal toimub AB resistentsusgeenide vahetus eri bakterite vahel,” lausus Tenson. Ta tõdes, et tänapäeva puhastusseadmed pole mõeldud paraku vett steriliseerima. “Kõik see kraam jõuab jällegi keskkonda, millega inimene võib kokku puutuda,” sõnas ta. Praegu arutataksegi vee steriliseerimist UV kiirgusega, aga see on kallis. Näiteks Šveits on otsustanud seda teha.

Äripäev
25. November 2015, 10:44
Vaata EST või RUS arhiivi
Mirjam Esperk

Mirjam Esperk

Kadi Heinsalu

Kadi Heinsalu

Violetta Riidas

Violetta Riidas