Miks vaktsineeritakse Eestis lapsi nii vara?

Vastsündinute vaktsineerimine tuberkuloosi ja B-hepatiidi vastu annab Eestis häid tulemusi.
Vastsündinute vaktsineerimine tuberkuloosi ja B-hepatiidi vastu annab Eestis häid tulemusi.Foto: PDI
Lugeja küsimusele beebi vaktsineerimise ja tüsistuste kohta vastab sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna nõunik Martin Kadai.

Küsimus: Sugulased kolisid juulis mõnekuuse beebiga Saksamaale. Lapsele oli tehtud Eestis tuberkuloosivaktsiin. Saksamaal tekkis tüdrukul sellest tüsistusena lümfipõletik. Lümf lõigati välja ja ta vajas korduvat antibiootikumiravi. Haiglas öeldi, et Saksamaal ei tehta tuberkuloosi- ega hepatiidivaktsiine imikutele, kui ema pole haigust põdenud. Miks Eestis seda tehakse? Ja miks nii varakult?

Vastus: Nakkushaiguste epidemioloogiline olukord on riigiti erinev. Seetõttu ei saa riigid läheneda ka vaktsineerimisele ühtemoodi.

Eestis vaktsineeritakse rutiinselt kõiki vastsündinuid tuberkuloosi vastu, kuna tuberkuloosi epidemioloogiline olukord nõuab seda. Hoolimata asjaolust, et tuberkuloosi epideemia on Eestis kontrolli alla saadud, on üldine haigestumus võrreldes Lääne-Euroopa riikidega väga kõrge.

Kui 2013. aastal oli ELis keskmine tuberkuloosi haigestumus 12,7/100 000 elaniku kohta, siis Eestis oli vastav näitaja 19,9. Saksmaal oli see näitaja vaid 5,3.

Teine oluline murekoht on Eestis levivate tuberkuloositüvede kõrge ravimiresistentsus. Samal ajal kui multiravimiresistentsete tüvede osakaal ELis oli 2013. aastal 4,8/100 000 elaniku kohta, oli see näitaja Eestis hoopis 23,6 ning nt Saksamaal vaid 3,6.

Eesti tuberkuloosi haigestumise eripära on ka see, et kui Lääne-Euroopa riikides on tuberkuloosi haigestumus levinud just immigrantide hulgas (Saksamaal üle 85%) ning kohaliku elanikkonna hulgas väga madal, siis Eestis on haigus ikkagi enamjaolt vaid kohalik. Seega üksnes riskirühma (immigrantide) laste vaktsineerimine Eestis  ei ole asjakohane erinevalt Saksamaast, sest tegu on haiguse kohaliku levikuga. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) soovitab kaaluda üksnes määratud riskirühma laste vaktsineerimist tuberkuloosi vastu vaid madala haigestumisega riikides, kui on täidetud teatud haigestumise indikaatorid ning tuberkuloosi haigestumise risk on madal. Eesti nende indikaatoriteni täna veel jõudnud ei ole. Euroopa riikidest on teada, et universaalset tuberkuloosivastast vaktsineerimist kõikidel vastsündinutel praktiseeritakse veel nt Bulgaarias, Horvaatias, Ungaris, Iirimaal, Lätis, Leedus, Poolas, Portugalis ja Rumeenias. Enamikus nendest riikidest on tuberkuloosi haigestumus ka EL keskmisest kõrgem.

Vastsündinute vaktsineerimine on vajalik seetõttu, et vaktsineerimine on efektiivne vaid siis, kui see viiakse läbi enne, kui inimene puutub kokku nakkushaigusega. Tuberkuloositekitajaga juba nakatunud inimese vaktsineerimine ei ole enam efektiivne. WHO hinnangul on maailmas iga kolmas inimene nakatunud tuberkuloosi. See näitab haiguse äärmiselt laia levikut. Arvestades, et tuberkuloos on Eestis kõrgelt levinud, levik on kohalik ning üldine nakatumise risk suur, tuleb lapsi vaktsineerida esimesel võimalusel, enne kui nad puutuvad haigustekitajaga kokku. Kuna vastsündinutel ei ole immuunsüsteem veel lõplikult valmis haigustekitajatega võitlema, siis on neil võrreldes täiskasvanutega tuberkuloosi nakatumise järel hinnanguliselt 5–10 korda suurem tõenäosus aktiivse tuberkuloosi tekkeks. Samuti, kuna vastsündinute immuunsüsteem ei suuda nii efektiivselt tuberkuloositekitajat organismis kontrolli all hoida, areneb neil suurema tõenäosusega välja raskem tuberkuloosi vorm, sh miliaarne (hulgipaikmeline) tuberkuloos ja tuberkuloosne meningiit (ajukelmepõletik). Seetõttu on immuunsuse tekitamine tuberkuloosibakteri vastu vaktsineerimisega oluline eriti just vastsündinul.

Hoolimata suhteliselt kõrgest haigestumusest Eestis on laste tuberkuloosi haigestumine üsna tagasihoidlik ning seda suuresti just tänu vastsündinute vaktsineerimisele. Aastatel 2011–2013 haigestus Eestis tuberkuloosi kokku neli alla 14aastast last.

Kokkuvõttes: tuberkuloosi epideemia on Eestis küll kontrolli all, kuid praegu on veel liialt vara kaaluda laste rutiinse tuberkuloosivastase vaktsineerimise lõpetamist, sest tuberkuloosi epidemioloogiline olukord (kõrge haigestumine ja haiguse kohalik levik) jm haigestumise eripärad seda ei luba.  Vastsündinute vaktsineerimine tuberkuloosi vastu on vajalik, et ennetada laste haigestumust ning erinevate haigusvormide tekkeks.

 

Eestis vaktsineeritakse B-hepatiidi vastu 12 aastat

Mis puudutab B-viirushepatiidivastast vaktsineerimist, siis ka siin on põhjused vastsündinute rutiinseks vaktsineerimiseks suurel jaolt samad.

Riikides, kus vaktsineeritakse B-viirushepatiidi vastu vaid riskigruppidesse kuuluvaid inimesi, on B-viirushepatiidi epidemioloogiline olukord hea ning haigus väga vähe levinud.

Reeglina on siis B-viirushepatiit kontsentreerunud kindlatesse riskigruppidesse (sh jällegi migrandid) ning prioriteetne on vaktsineerida just neid, mitte kogu elanikkonda.

Eestis rakendus imikute B-viirushepatiidivastane vaktsineerimine 2003. aastal, mil haiguse epidemioloogiline olukord oli siin väga halb. Lisaks B-viirushepatiidi kõrgele levikule ei olnud täielikult rakendunud lapseootel naiste testimine B-viirushepatiidi nakkuskandluse suhtes. Testimine on omakorda väga oluline, et hoida ära nakkuse ülekandumist emalt lapsele.

Need olid peamised põhjused, miks otsustati rakendada B-viirushepatiidivastast vaktsineerimist juba imikueas alates 2003. aastast. Imikute ja väikelaste vaktsineerimine kõrge B-viirushepatiidi levimusega elanikkonnas on oluline, sest B-viirushepatiit on nakkushaigus, millesse nakatumisel on tõenäosus kroonilise haigusvormi tekkeks just kõige suurem vastsündinutel ja väikelastel.

Teadaolevalt on vastsündinutel 90% tõenäosus B-viirushepatiidi nakatumisel eluaegse kroonilise nakkuse tekkeks. Samas on täiskasvanutel nakatumisel kroonilise maksapõletiku tekke tõenäosus hinnanguliselt 5%.
Igal neljandal kroonilise B-viirushepatiidi nakkusega lapsel kujuneb täiskasvanuna välja raske maksa haigus, nt maksavähk.

Seetõttu on oluline just väikelaste vaktsineerimine B-viirushepatiidi vastu, selles eas nakatudes on haiguse tagajärjed kõige tõsisemad. B-hepatiidiviirus on äärmisel nakkav ja ei levi üksnes seksuaalsel teel või süstivate narkomaanide hulgas ühiseid süstlaid kasutades.

Lisaks sellele, et vastsündinu võib saada B-viirushepatiidi sünnil nakatunult emalt, on nakkuse edasikandumine väikelapsele võimalik ka olmetingimustes (nt nakatunud isikuga ühist hambaharja või muid hügieenivahendeid kasutades) või juhuslikul kokkupuutel nakatunud isiku kehavedelikega ning nendega saastunud esemetega näiteks naha mikrohaavandite kaudu.

Siiski arvestades, et Eestis on B-viirushepatiidi epidemioloogiline olukord oluliselt paranenud, on vaktsineerimise lükkamist vastsündinult imikuikka juba arutatud ning plaanis on võtta selles osas vastu otsus aasta lõpus.
Sellest hoolimata on rutiinne väikelaste vaktsineerimine vajalik ka edaspidi.

Kokkuvõttes: vastsündinute vaktsineerimine B-viirushepatiidi vastu on oluline, hoolimata haiguse epidemioloogilise olukorra märgatavast paranemisest Eestis.
B-viirushepatiit on äärmiselt nakkav haigus ning nakkuse ülekanne on võimalik ka olmetingimustes või juhuslikul kokkupuutel. Tõenäosus kroonilise haigusvormi tekkeks sõltub vanusest ja on kõige suurem vastsündinutel.

Äripäev
23. November 2015, 14:33
Vaata EST või RUS arhiivi