Lahendus piinlikule murele

Põiehäired sunnivad pidevalt WC otsima.
Põiehäired sunnivad pidevalt WC otsima.Foto: Erik Prozes
Teadaolevalt kogeb 50% naistest juhuslikku ja lühiajalist uriinipidamatust. Regulaarse pidamatuse all kannatab üks naine kümnest.

Arvatakse, et Eestis on 100 000 kuni 120 000 inimest, kellel esineb suuremal või vähemal määral uriinipidamatust. Pidamatuse tekkepõhjusi on palju ja sellest tulenevalt erinevad ka pidamatuse liigid, mis vajavad erinevat ravi.
Siin saab esmalt aidata perearst, kes teeb uuringud ja suunab edasi uroloogi või günekoloogi juurde.
Oluline on teada, et nüüdisaegsed ravimeetodid võimaldavad enamikku uriinipidamatuse vorme ravida või vähemalt leevendada.

Vaagnapõhjalihaste treeningu positiivne mõju

Sõltumata east ja liikumisvõimest tugevdavad vaagnapõhjalihaste harjutused meie lihaseid. Soovitatavad on Pilates ja jooga, hästi mõjuvad ka kepikõnd, ujumine, vesiaeroobika, rattasõit. Pingutusinkontinentsi all kannatavatest naistest saab ligi 70% abi vaagnapõhjalihaste harjutustest. Need tugevdavad põit toetavaid lihaseid ja lisaks muudavad ka vöökoha saledamaks. Kusjuures tulemuste saavutamiseks ei pea sugugi olema esimeses nooruses.

Sümptomid võivad väheneda isegi 70- ja 80aastatel naistel, nii et järelikult on see proovimist väärt.

Kuidas põis ja kuseteed toimivad?

Neerude ülesanne on verest jääkained välja filtreerida ja saata need kusejuhade kaudu põide, mis venib ja võib mahutada kuni 500 ml uriini. Pooleldi täitumise juures annavad põie seinas olevad närvid ajule signaali, et on aeg urineerida. Sisemine sulgurlihas avaneb ise ja uriin liigub kusitisse.

Kuid välimist sulgurlihast saab tahtlikult kinni hoida, et urineerimist kontrollida. Põie all ja kusiti ümber paiknevate vaagnapõhjalihaste ülesanne on tagada sulgurlihaste korralik töö.

Enamasti on põiepidamatus põhjustatud põit ja kusitit altpoolt toetavate vaagnapõhjalihaste nõrgenemisest.
Kui need kaotavad oma elastsuse, võib tavaline tegevus, näiteks naermine, köhimine, asjade tõstmine või jooksmine põhjustada uriinilekke. Samas saab neid lihaseid uuesti tugevamaks muuta.

Harjutusi  saab teha igal ajal ja igas kohas

Vaagnapõhjalihaste harjutused ei ole tavapärased. See-eest on harjutuste programm lihtne ja need on mugav viis olulised lihased jälle vormi viia, ja seda ilma higistamata! Vaagnapõhjalihased ei ole teistele nähtavad. Seega ei tea keegi, et neid treenitakse. Harjutusi saab teha igal pool ja ajal: bussis, kontoris või mugavalt lemmiktoolis istudes ja telerit vaadates.

Vaagnapõhjalihaste harjutused koosnevad vaagnapõhjalihaste kokkutõmbamisest ja lõdvestamisest.
See parandab põie pidavust ja kusiti sulgumisrõhku. Need harjutused on kõige tulemuslikumad stressinkontinentsi ja segatüüpi inkontinentsi puhul, kuid neist võib abi olla ka sundinkontinentsi all kannatajatele.

Kuidas harjutused täpsemalt aitavad?

Kui on tegemist stressinkontinentsi või segatüüpi inkontinentsiga, võivad harjutused väga kasulikuks osutuda.
Kuni 70% stressinkontinentsi all kannatavatest inimestest saab harjutustest abi. Kuid  tuleb meeles pidada: selleks et kasulik mõju ei kaoks, peab harjutuste tegemist jätkama ka siis, kui põievaevused vähenevad.

Eriolukorrad: rasedus, menopaus, ülekaalulisus jne

Emadus toob kaasa palju rõõme, kuid rasedus ja sünnitus tekitavad kehas hulga muutusi, nii hormonaalseid kui ka füüsilisi. Hormonaalsed muutused, emakalt põiele avaldatav surve ja sünnitustegevusega seotud pingutused koormavad vaagnapõhjalihaseid. Seetõttu on rasedus ja sünnitus sageli põiepidamatuse tekke põhjuseks.

Põiepidamatus võib esineda raseduse ajal või kohe pärast sünnitust ja mõnel naisel jätkuda isegi veel siis, kui lapsed on juba suureks kasvanud. Kui pidamatus tekib raseduse ajal, on enamasti tegemist ajutise seisundiga.
Paljud naised on saanud abi vaagnapõhjalihaste treenimisest. Menopausi ajal toimuvad naise organismis füüsilised ja hormonaalsed muutused. Tunduvalt väheneb östrogeeni tootmine ja sellest tingituna muutub põie ja kusejuha seina limaskest õhemaks ning vähem elastseks. Nii väheneb vaagnapõhjalihaste verevarustus ja nende funktsioneerimine muutub nõrgemaks. See on aga üheks põiepidamatuse tekke põhjuseks.

Ülekaalulisus võib tekitada kõhu- ja vaagnapõhjalihastele lisasurvet ja seetõttu kaasa tuua põiepidamatust. Statistiliselt on ülekaalus naiste seas uriinipidamatus kaks korda levinum kui normaalkaalus naiste seas.
Muude meditsiiniliste seisundite hulka kuuluvad teatud haigusseisundid, näiteks insult, dementsus või diabeet, Parkinsoni ja Alzheimeri tõbi, spina bifida, sclerosis multiplex.  Nende puhul on põhjuseks närviteede kahjustused või häired, mis takistavad õigetel signaalidel aju ja põie vahel liikuda.

Dementsuse puhul on põhjuseks suutmatus nendest signaalidest aru saada. Selle tulemuseks võib olla üliaktiivne põis (vajadus sageli tualetis käia) või väheaktiivne põis (põie ebatäielik tühjenemine, mis samuti põhjustab uriinilekkeid).

Põiepidamatus ravimite kõrvaltoimena

Põiepidamatus võib olla ka teatud ravimite kõrvaltoime. Samuti on mõnel ravimil vedelikke väljutavad omadused, mis panevad sagedamini urineerima. Kui inimene on hiljuti ravimite võtmist alustanud või ravimeid vahetanud ja see langeb kokku ajaga, mil tekkisid põie kontrollimisega raskused, tasub sellest arstile rääkida. Nii saab ta kindlaks teha, kas antud ravim võib olla põiepidamatuse tekke põhjuseks.

Mõnikord on haigusseisundite ravimiseks kasutatavaid ravimeid võimalik vahetada või annuseid vähendada, ilma et see muudaks oluliselt nende tõhusust.

Tasub arvesse võtta, et ka kuseteede põletikud võivad põhjustada põie ülitundlikkust. Põis saadab kehale valesid signaale pakilise tühjendamise vajadusest, kuigi ei ole veel täiesti täis.

Äripäev
23. November 2015, 12:57
Vaata EST või RUS arhiivi