Menopaus – loomulik protsess

Menopaus puudutab otsesel või kaudsel viisil kõiki inimesi. Vahel tundub, et sellest räägitakse kui normaalse elu lõpust ja lõputu piinatee algusest. Tegelikult on menopaus loomulik protsess, mis on küll iga naise jaoks individuaalne, kuid samas ka veidi sarnane. Menopausi saabumine võib küll kaasa tuua teatud ebameeldivused, kuid need on õigete võtete ja ravimitega välditavad.

Kõik naised jõuavad oma eluperioodil varem või hiljem menopausini. Menopausiks loetakse viimast menstruatsiooni naise elus ja seda hinnatakse tagantjärele, kui 12 kuu jooksul ei ole enam mensest olnud. Menopaus saabub tavaliselt 50. eluaastate alguses või keskel, kuid vahel ka veidi varem, 45aastaselt. Suitsetavatel naistel saabub menopaus 1,5–2 aastat varem kui mittesuitsetajatel. Menopausi saabudes ei tooda munasarjad enam naissuguhormoone, seega ei toimu ka ovulatsioone ning rasestumist. Östrogeene toodetakse küll ka rasvkoes, kuid nende toime ei ole võrreldav munasarjades toodetavate hormoonidega.

Üleminekuiga faasidena
Juba aastaid enne menopausi (umbes 40aastaselt) hakkab munasarjades toodetavate naissuguhormoonide ja ovulatsioonide hulk vähenema (kuigi menstruatsioonid on endiselt regulaarsed), kätte on jõudnud premenopaus. Mõned aastad enne menopausi (umbes 48aastaselt) muutub menstruatsioonitsükkel ebakorrapäraseks, käes on perimenopaus, mis kestab kuni aasta pärast menopausi. Pre-, peri- ja postmenopaus (viimane algab  aasta pärast menopausi) kokku moodustavad klimakteeriumi ehk üleminekuea.
Üleminekueaga seostatakse teatud iseloomulikke sümptomeid – kuumahood, südame-pekslemine, öised higistamised, peavalu, unetus, ärrituvus, masendus, meeleolu kõikumine, väsimus, algatusvõime puudumine, mälu halvenemine, nutuvalmidus, seksuaaltungi nõrgenemine, nimme- ja lihasvalud, liigesevalu.
Tavaliselt tekivad esimesed sümptomid perimenopausis, kuid mõned võivad tekkida ka aastaid pärast menopausi. Osal naistel perimenopausaalsel ajal kaebusi ei esinegi. Hiljem ilmnevad naissuguhormoonide langusest tingitud muutused on seotud naha ja limaskestade õhenemisega, lihaste ja sidekoe nõrgemisega (naha õhenemine, kortsude süvenemine, sage urineerimine, uriinipidamatus, urineerimisraskused, urotrakti põletikud, tupekuivus, ärritus-, põletustunne tupes, sügelus, seksuaaltungi langus), luude hõrenemisega, südame-veresoonkonnahaiguste riski suurenemisega.

Tervislik elustiil toetab
Alati ei ole üleminekuga seotud probleemid nii tugevad, et vajavad ravi. Abi võib saada ka tervislikust eluviisist – piisav füüsiline aktiivsus (hea on nt joogaga tegelemine), mitmekülgne toitumine, kahjulike harjumuste vältimine (suitsetamine, alkohol), kehakaalu jälgimine. Vahel on vajalik spetsiaalsete üleminekueale mõeldud toidulisandite tarbimine.
Apteegist leiab vaevusi leevendavaid spetsiaalseid vitamiine, aga ka taimseid preparaate. Viimased võivad sisaldada kobar-lursslille, soja, punast ehk aasristikut, linaseemneid, kuningakepiõli, harilikku kurgirohtu, salveiekstrakti. Osteoporoosi ennetamiseks soovitatakse kasutada kaltsiumi ja D-vitamiini. Tupekuivuse vastu leiab niisutavaid geele ja tupeküünlaid.
Kui üleminekueaga seotud sümptomid on tugevamad, ei leevendu käsimüügipreparaatidega ja segavad normaalset elu, tuleb kindlasti pöörduda günekoloogi poole. Spetsialistid oskavad anda kõige paremat nõu ja saavad vastavalt naise kaebustele määrata õige hormoonasendusravi ja/või vajadusel ka mittehormonaalseid preparaate, nt närvisüsteemi mõjutavaid ravimeid. Hormoonasendusravi on individuaalne ja lähtub konkreetsest naisest.
Üldiselt soovitatakse hormoonasendusravi alustada hiljemalt kolme aasta jooksul pärast menopausi, sest nii suudetakse kõige paremini luuhõrenemist vältida.
Oluline on, et ükski naine ei jätaks probleemide tekkimisel ja püsimisel abi otsimata, sest tänapäeval ei peaks kodus muretsema ning pidevas stressis ja magamatuses elama, kui on võimalik leida üleminekueaprobleemidele leevendust ja elada normaalselt täisväärtuslikku elu.

Äripäev
25. November 2015, 11:51
Vaata EST või RUS arhiivi