Troofiline haavand on ennetatav

Troofiline haavand on kaua püsiv ning halvasti paranev haav, mis tekib naha ja nahaaluskoe verevarustuse häirest. Sellise haavandi tekkimine on väga sage probleem peamiselt vanemas eas inimestel.

Tasub välja tuua, et kroonilistest haavanditest on enim ohustatud ülekaalulised ning südamepuudulikkust või suhkurtõbe ehk diabeeti põdevad isikud. Kõige sagedamini tekib haavand säärte eespinnale.

Haavandi tekkepõhjused ja erinevad vormid

Troofiline haavand tekib eelkõige neil, kes on voodihaiged, halvatud (näiteks seljaaju kahjustuse tagajärjel), kellel on langenud naha tundlikkus (suhkurtõbi), esineb süvaveenide puudulikkus või tromboos, veenilaiendid, arterite lubjastumine (ateroskleroos) jms. Eristatakse venoosset, arteriaalset ning neurotroofilist haavandit.

Venoosse haavandi korral on põhjuseks veenide haigused, mistõttu veri valgub jalgadesse ning seda ei pumbata piisavalt südame poole tagasi. Seetõttu ei toimu normaalset vereringet ning koed ei saa ka piisavalt hapnikku ja toitaineid.

Arteriaalse haavandi põhjustab arteri haigus (ateroskleroos, tromboos, emboolia või diabeet), mistõttu samuti häirub koe normaalne verevarustus ning toitumine.

Neurotroofilise haavandi põhjuseks on kõige sagedamini suhkruhaigus, mis kahjustab nii väikeseid veresooni kui ka närve. Need haavandid on ka kõige sügavamad ning raskesti paranevad.

Lisaks olemasolevatele sisemistele põhjustele on oluline roll traumal.

Naha vigastus ei pea olema suur ja ulatuslik, piisab vaid sellest, kui vähenenud tundlikkusega jala asendit ei vahetata piisavalt tihti või näiteks komistades lüüa jalg kergelt mõne eseme vastu ära. Kuna troofilise haavandi põhjuseid on erinevaid, on ka erinevad haavandid iseloomuliku välimusega.

Troofiline haavand kipub kehvalt paranema

Venoosse (sääre-)haavandi puhul on jalg turses ning punetab ja on soe. Võivad esineda ka veenilaiendid. Haavas võib olla eritis, vahel esineb ka valu või kipitustunnet. Patsiendi enesetunne paraneb jalga kõrgemal hoides.

Arteriaalne haavand on tavaliselt labajalal ning äärmiselt valulik. Eritist tavaliselt ei ole ning haava põhi on koekärbusest mustjas, jalg on külm. Enesetunne on parem, kui jalg hoida allpool, kuna siis paraneb verevarustus.

Neurotroofiline haavand võib olla väga sügav ning isegi mädane. Valu ei pruugi olla, kuna sel puhul on naha tundlikkus langenud.

Kõigil troofilistel haavanditel on omadus visalt paraneda, mistõttu ravi võib kesta nädalaid ning isegi kuid.

Millised uuringud võidakse teha ja miks?

Troofilise haavandi diagnoosimine ei ole raske. Küsitluse abil selgitatakse kaasuvad haigused ning läbivaatuse abil hinnatakse haava iseloomu, paiknemist ning üldist naha ning veresoonkonna seisundit. Vahel kasutatakse ka Dopplerultraheliuuringut, et hinnata verevoolu adekvaatsust konkreetses piirkonnas. Kui esineb kahtlus lisandunud infektsioonile, võidakse võtta vatipulgaga haavast külv põletikku põhjustavate bakterite kindlaks määramiseks.

Troofiline haavand on problemaatiline, kuid adekvaatse ravi korral ning režiiminõuete järgimisel on võimalik täielik paranemine. Sageli jääb aga haavandit põhjustav haigus alles, mistõttu peab olema äärmiselt ettevaatlik, et haavand ei tekiks uuesti. Tüsistustena esineb peamiselt naha mädapõletik ning gangreeni korral võib osutuda vajalikuks varvaste või jala amputatsioon.

Troofiline haavand on ennetatav. Selleks on vajalik krooniliste veresoontehaiguste korrektne ravi, traumade vältimine ning naha seisundi pidev jälgimine.

Äripäev
25. November 2015, 09:30
Vaata EST või RUS arhiivi