Pisitraumad õpetavad raskeid vigastusi vältima

Väikesed lapsed ja traumad on justkui omavahel lahutamatud. Ei leidu ilmselt lapsevanemat, kes pole hinge kinni hoides jälginud oma lapse liikumist ja tormanud maimukese poole hetkel, kui viimane kaotab tasakaalu või seab ennast reaalsesse ohtu.

Statistika näitab, et peaaegu igal aastal satub ainu- üksi Tallinna Lastehaiglasse statsionaarsele ravile erinevate traumadega ligi tuhatkond last. Miks küll? – kas midagi tehakse valesti või on vanemate teadlikkus vigastuste tekkepõhjustest puudulik. Põhjuseid on erinevaid.

Sageli ei osata ohuallikat märgata enne, kui see reaalselt ohtlikuks on muutumas. Ka ennetusalane töö selliste ohtude märkamiseks on peaaegu olematu. Üsna keeruline on neid teemasid omavahel siduda. Praktikas toimivad ohutusmeetmed juhtudel, kui erinevatele tegevustele on piirangud seatud.

Kuid laps peab ju arenema ja õppima, kuidas siin maailmas hakkama saada. Siin on ohu tunnetamise oskuse kujunemisel pisitraumadel oma kindel roll.

Saame vaid loota, et selles õppeprotsessis oskame olla head juhendajad, kelle käe all lapsed õpivad alalhoidvalt käituma.

Statistika põhjal leiavad üle poolte vigastusjuhtumitest aset just kodus – kohas, mis oma olemuselt peaks olema lapsele kõige turvalisem paik. Siiski on võimalik ka kodu muuta lapse jaoks ohutumaks, nagu seda on tehtud lasteasutustes.

Loomulikult on esimesel kohal järelevalve – mitte hetkeksi ei tohi väikest last omapäi jätta. Iga väike maailmaavastaja leiab kindlasti üles kõige ohtlikumad kohad ja testib neid välgukiirusel.

Tallinna Lastehaigla poolt (2010.–2011. aastal) läbiviidud lastevanemate küsitluste kohaselt asus neist 77% nä- gemisulatuses ja 95% kuuldekaugusel lastest hetkel, mil laps end vigastas. Seepärast on oluline hinnata kriitiliselt last ümbritsevat keskkonda ja kõrvaldada sealt kõik võimalikud ohuallikad.

Peamiselt tekivad vigastused kukkumise tagajärjel. Kukutakse aga kõikjalt – nii siledal põrandal kui ka komistatakse vaibanurga taha. Mida kõrgemalt kukutakse, seda suurema trauma laps võib saada. Eriti raskelt ravitavaks võivad kujuneda kukkumised, mille tagajärjel laps saab peatrauma. Siinkohal meenub mulle vanarahva tarkus: laps võib hüpata alla täpselt nii kõrgelt, kui kõrgele ta ise hüpata jõuab. Seepärast tuleks hoolega jälgida, kui lapsed ronivad ebastabiilstele esemetele nagu toolid ja muud mööbliesemed.

Üks paljude jaoks ootamatuid kohti, kust kukkudes väikesed lapsed sageli haiglaravi vajavad, on aknalauad. Aknalaudadel lihtsalt pole piisavalt ruumi liikumiseks, samuti puuduvad seal võimalused tasakaalu kaotamisel millestki kinni haarata.

Õues mängides on laste jaoks suurimateks ahvatlusteks ja ka traumade tekke kohtadeks batuudid ja kiiged. Batuutidele hüppama minnes eiratakse igasuguseid ohutusreegleid, eriti kui hüpatakse mitmekesi koos. Piisab vaid ühel hüppajal tasakaal kaotada ja oht traumade tekkimiseks võib saada reaalsuseks. Samuti tuleks jälgida, et batuudil, millele hüppama minnakse, oleks kindlasti ka turvavõrk ja see oleks kinnitatud maapinnale.

Kiigelt kukkudes peaksid lapsed pikali jääma, et selja tagant lähenev kiik rasket peatraumat ei tekitaks.

Teiseks suurimaks ohuks väikestele lastele on igasugused mürgistused. Sageli hoitakse kodudes kodukeemia tarvikuid köögi kraanikausi all olevates kappides. Seal on need aga lastele kergesti kättesaadavad. Vahel valatakse olmekeemia ümber ka lastele tuttavatesse pakenditesse, nagu näiteks limonaadipudelitesse, ja jäetakse need teiste toiduainete juurde.

Tänapäeval on paljud ravimid äravahetamiseni sarnased värviliste kommidega. Vahe tegemine, kumb on kumb, on keeruline isegi täiskasvanutele, väikestest lastest rääkimata. Neid mürgistusi tekitavaid värvilisi “komme” suudavad lapsed leida nii lauasahtlitest kui ka külla tulnud vanavanemate käekottidest.

Mürgistuste tekkimisel tuleks kohe helistada Mürgistusteabe keskuse numbril 16662, kus spetsialistid annavad soovitusi, kuidas tekkinud olukorraga toime tulla.

Vanematena soovime, et meie lapsed elaksid muretut ja täisväärtuslikult. Oskaksid hinnata erinevaid olukordi, maandada riske ja teha turvalisi valikuid.

Seniks kuni lapsed lapsepõlvest rõõmu tunnevad ja eluks vajalike teadmisi omandavad, tuleb aga meil hoida silmad lahti, tegeleda pidevalt riskianalüüsiga ning mõistlikult rakendada ohutusmeetmeid.

Äripäev
24. November 2015, 16:50
Vaata EST või RUS arhiivi