Elu pärast infarkti

Reisile oleks mõistlik kaasa võtta tarbitavate ravimite infolehed ja viimane südamele tehtud EKG-uuring.
Reisile oleks mõistlik kaasa võtta tarbitavate ravimite infolehed ja viimane südamele tehtud EKG-uuring.Foto: Scanpix
Ida-Tallinna Keskhaigla II kardioloogia osakonna õendusjuht Anþela Kaminskas rääkis haiglas aprilli lõpus südametervise nädala raames korraldatud loengupäeval infarktijärgsest elust.

Kaminskas meenutas ettekandes, et südameinfarkt tähendab pöördumatut südamelihase kahjustust. Teatud osa südamelihasest sureb, kuna ei saa piisavalt rikastatud hapnikuga verd. Infarkti tunnused on higistamine, tugev nõrkustunne, iiveldus, oksendamine, õhupuudus, hingeldus, südamekloppimine. Seejuures võib pulss olla väga aeglane ja vererõhu väärtused väga madalad. Kaasneda võib õhupuudusest tingitud ärevus ja hirmutunne.

Tihti imestatakse õendusjuhi sõnul, et ka oksendamine võib olla infarkti tunnuseks. “See on atüüpiline sümptom, aga sinna juurde peaks käima veel mõni teine infarkti tunnus nagu õhupuudus, külm higi,” selgitas Kaminskas. Vaatamata õe kogemustele või kompetentsusele haigusseisundite hindamisel, ei kuulu diagnoosimine õe pädevusse ja diagnoosi määrab alati arst.

Kaminskase sõnul on tähtis jõuda südamelihase kahjustusest ette ning trombid eemaldada enne, kui kahjustus tekkida jõuab.

Pärast infarkti on tähtis lä-hedaste toetus. Arm ise kasvab kokku 7–10 päevaga. Pereliikmed peaksid aga mõistma ja julgustama paranevat haiget, mitte pidevalt pulssi jälgima ja sellest ärevile minema. “Peab mõistma, et süda suure tõenäosusega paraneb, kuid mitte alati täielikult,” lausus Kaminskas. Südameinfarkt ei tähenda elu lõppu.

Tihti tunnevad infarkti läbi teinud patsiendid õe sõnul huvi, kas ja millal sugueluga taasalustada võib. “Suguelu tuleb pidada pärast infarkti normaalseks, mitte tabuks,” toonitas Kaminskas. “Seksiga on lubatud alustada kohe, kui soov on. Seks ei tapa, surm abieluvoodis on äärmiselt harv.”

Autorooli võib infarktihaige istuda kuu aega pärast haiglast väljakirjutamist. “Elukutselised autojuhid peaksid aga raviarstiga nõu pidama,” lausus ta. “Saunas võib ka käia, kuid peaks olema mõõdukas kuumuses 50–70 kraadi,” jätkas õendusjuht. Ta selgitas, et veresooned muutuvad soojas laiemaks, külmaga aga tõmbuvad kokku. Sel hetkel võib tekkida järsk vererõhu tõus, millega kaasnevad südame rütmihäired, pearinglus ja valu rindkeres. Seega ei tohi ilmaasjata kaua saunalaval istuda. Ka külm duðð ajab veresooned spasmi.

Lennukiga reisimine on Kaminskase sõnul südamehaigele ohutu, sest lennuki salongis on rõhk reguleeritud. “Vaid siis, kui lennuk tõuseb või maandub, võib vererõhk lühiajaliselt liigselt langeda,” lausus ta.

“Kui patsient kasutab seoses südamehaigusega verd vedeldavaid ravimeid, ei tohi neid neid reisile minnes kindlasti maha unustada,” jätkas Kamins kas. Ta selgitas, et kui veresooned tõmbuvad kokku (kõrge vererõhu korral), tekivad väiksed trombikesed, mis võib olla ohtlik. Kui veri on vedeldunud, siis trombitekkimise oht on minimaalne.

Lõunamaareisil tuleb päevitades ja kuumuse käes viibides samuti ettevaatlik olla, eriti kui ollakse südamehaige. “Kuumusega kaotame higistamise tõttu vedelikku ja kaaliumi, naatriumi, magneesiumi, mis on südamele justkui vitamiinid,” lisas Kaminskas. “Originaalpakendis ravimid tuleks reisile kaasa võtta, sest muidu ei oska võõrad arstid vajadusel aidata. Hea, kui on kaasa võetud ravimi infoleht ja viimane EKG-uuring,” ütles ta.

Alkohoolsetesse jookidesse tuleb kuumaga suhtuda eriti ettevaatlikult. Alkoholil on tema sõnul kerge rahustav toime väikestes annustes ja mõnel haigel on sellest stenokardia korral abi. “Mõõdukas alkoholi tarvitamine seltskonnas on südamehaigele täiesti lubatud,” sõnas Kaminskas. “Suur kogus alkoholi ja pohmelus aga võivad esile kutsuda südame rütmihäireid.”

“Tänapäeval kahjustavad kõrge kolesterool ja stressitase veresooni kõige rohkem,” lausus ta. Samuti lisas ta, et soola ei tohiks päevas üle kolme grammi tarvitada, aga selle saab organism kätte juba vorstist või singist võileival.

Ka kehalist aktiivsust tuleb pärast infarkti suurendada, mitte jääda teleka ette istuma. “Päevas tuleb jalutada 30–45 minutit. Hea oleks kiire tempoga jalutada, jälgida tuleb oma pulsisagedust,” soovitas Kaminskas.

Normaalne südametegevus on 60–90 korda minutis. “Kui kiiresti jalutada, siis tekib koormus, vererõhk ja pulss tõusevad. Istudes peaks pulss aga taastuma kahe-kolme minuti jooksul,” märkis ta.

Südametervise hoidmiseks on tähtis ka suitsetamisest loobumine ja tervislik toitumine. 

Äripäev
23. November 2015, 15:47
Vaata EST või RUS arhiivi
Mirjam Esperk

Mirjam Esperk

Kadi Heinsalu

Kadi Heinsalu

Violetta Riidas

Violetta Riidas