Kas ja millal jõutakse nägemise kaotuse ravini?

Tänu uutele seadmetele on silmahaiguste ravis juba praegu võimalik kasutada meetodeid, mis annavad kasvõi osaliselt nägemise tagasi.
Tänu uutele seadmetele on silmahaiguste ravis juba praegu võimalik kasutada meetodeid, mis annavad kasvõi osaliselt nägemise tagasi.Foto: Scanpix
Ühe meele kaotus on enamiku inimeste jaoks hirmutav perspektiiv, kuid paljudele on see ühtlasi kahetsusväärne reaalsus. Miljonid inimesed USAs seisavad silmitsi tõsiasjaga, et pöördumatu muutus ei võimalda neil enam ümbritsevat maailma näha.

Seda lõiku lugedes ei pruugi teile pähegi tulla rõõmustada, et teil on olemas võime näha ja lugeda.

Paljud inimesed aga pole sama õnnelikud. Hiljuti organisatsiooni Research!America ning Silma- ja Nägemisuuringute Liidu (AEVR) poolt läbi viidud küsitlus näitas, et ameeriklaste arvates võib nägemiskaotus igapäevaelu kõige tugevamalt mõjutada – koos vähi, Alzheimeri tõve ja HIViga liigitati need nelja peamise “halvima asja hulka, mis võib inimesega juhtuda”.

Kahjuks on nägemiskaotus levinud probleem, olgu siis selle põhjuseks vananemisprotsess või konkreetse haiguse väljakujunemine.

Hea uudis on, et 80% nägemiskahjustustest on võimalik vältida või ravida. Kuid kuidas on lood ülejää- nud 20% osas? Olemas on mitmeid haigusi, mille põdejatel nägemisvõime järk-järgult halveneb, kuni kahjustus muutub sedavõrd raskeks, et inimesed jäävad pimedaks.

Võrkkesta degeneratiivsete haiguste jaoks puudub ravi. Need haigused hävitavad võrkkesta, silma tagaosas paikneva koekihi, milles sisalduvad rakud tuvastavad organisse sisenevat valgust.

Olemas on mitmeid selliseid degeneratiivseid haigusi, nagu näiteks pigmentoosne retiniit, maakuli degeneratsioon ja Usheri sündroom. Eaga seotud maakuli degeneratsioon on arenenud riikides peamine nä- gemiskaotuse põhjus.

Iga põhjust ravitakse erinevalt

Medical News Today (MNT) küsis Mayo Kliiniku oftalmoloogiakonsultandilt doktor Raymond Iezzilt, millised on suurimad takistused võrkkesta degeneratiivsete haiguste jaoks ravi leidmisel.

Tema sõnul seisavad teadlased ja meedikud ravimeetodite väljatöötamisel silmitsi paljude probleemidega, sest nende haiguste põhjustajateks on sajad erinevad biokeemilised hälbed.

“Lisaks sellele,” märkis ta,“ et võrkkesta degeneratsioonil on mitmeid skeeme, ravitakse igaüht neist erinevalt, sõltuvalt mõjutatud rakkudest ning degeneratsiooni staadiumist ja raskusastmest.”

Võrkkesta degeneratiivsete haiguste esmakordsel diagnoosimisel nimetati neid kõiki pigmentoosseks retiniidiks.

Valdkonda puudutavate teadmiste täienemisel on teadlased mõistnud, et olemas on palju erinevaid seonduvaid haigusi, millest igaüks mõjutab võrkkesta erinevaid piirkondi oma spetsiifilise mehhanismiga.

Kaitse biokeemilise hälbega seotud hävingu vastu

Patsientidel, kelle nägemine on veel hea, saab rakendada neuroprotektsiooni või geeniteraapiat. “Kaitstes võrkkesta rakke biokeemilise hälbega seotud hävingu eest, võime me paljudel patsientidel nägemise säilitada,” selgitas Iezzi.

“Jõuline neuroprotektsiooni strateegia aitaks vältida rakkude surma ja nägemiskaotust olenemata põhjuseks olevast biokeemilisest hälbest.”

Geeniteraapia seevastu keskendub võrkkesta rakkude surma põhjustavate biokeemiliste hälvete korrigeerimisele. See meetod on väga spetsiifiline ning Iezzi ütles MNT-le, et kogu võrkkesta degeneratiivsete haiguste kogumi ravimiseks tuleks välja töötada mitusada ravimeetodit.

Saab rakendada katselisi ravimeetodeid

Silma puhul saab rakendada eksperimentaalseid ravimeetodeid, seda on lihtne opereerida ning tihti on silm kaitstud põ- letikuliste reaktsioonide eest, mis võivad ravi häirida.

Tänu heale juurdepääsule saavad kirurgid lisaks kergesti uute ravivõtete kulgu jälgida ja vaadelda.

Mayo Kliinikus tegeletakse praegu uute meetoditega tüvirakkude kasvatamiseks patsiendi enda koeproovidest; selline regeneratiivne meetod võib aidata ühel päeval pimedaks jäänud inimeste nägemist taastada.

Embrüonaalseid tüvirakke saab kasutada uute võrkkesta pigmenteeritud epiteelirakkude loomiseks (need rakud toidavad võrkkesta nägemisrakke ja neelavad valgust), mida on võimalik patsiendile siirata.

See võib nägemisrakkude hävimist aeglustada või vältida, ning kuigi uute nägemisrakkude loomine embrüonaalsetest tüvirakkudest võiks anda veelgi paremaid tulemusi, on leitud, et nende rakkude edukas loomine ja võrkkesta siirdamine on raskem.

Varasemad hiirtega tehtud uuringud on näidanud, et see tehnika võib toimida ning siiratud rakud võivad täielikult võrkkesta integreeruda, taastades loomade nägemise.

Võrkkestas on kaht tüüpi fotoretseptorrakke – kepikesed ja kolvikesed.

Kui kepikesi stimuleerib valgus suures intensiivsusvahemikus, pannes neid tajuma kuju, suurust ja heledust, siis kolvikesed tajuvad värve ja väikesi detaile. Teadlastel on õnnestunud luua kepikesi embrüonaalsetest tüvirakkudest ning praegu tegelevad nad kolvikeste loomise ja nende loomadele siirdamisega. Kui need katsed on edukad, võivad peagi järgneda inimkatsed.

Geeniteraapia uuringutel on siin suur tähtsus

Ilma piisava neuroprotektsioonita aga võivad uued siiratud rakud olla võrkkesta degeneratiivsete haiguste poolt sama haavatavad kui rakud, mida nad asendavad.

See probleem näitab geeniteraapia uuringute tähtsust, mille eesmärk on korrigeerida biokeemilised hälbed, mis põhjustavad rakkude surma.

Siiski on olemas ravimeetod, mille abil on õnnestunud taastada nägemist patsientidel, kellel esineb võrkkesta degeneratiivsete haiguste edasiarenenud vorme.

“Nende patsientide puhul, kes on nägemise juba kaotanud, on meie ravieesmärgiks nägemine taastada,” ütles Iezzi.

“See on edukalt õnnestunud Argus II võrkkestaproteesiga patsientidel, kes põevad kaugele arenenud pigmentoosset retiniiti.”

Võrkkestaprotees aitab midagigi näha ja eristada

MNTs kajastati lugu Allen Zderadist, kes oli varem pime, nüüd aga suudab tänu võrkkestaproteesile eristada asjade ja inimeste kontuure. Iezzi oli oftalmoloog, kes Zderadi protseduuriks ette valmistas.

Zderad oli 15. inimene USAs, kes selle abivahendi sai.

Nüüd suudab ta liikuda rahvarohkes keskkonnas, nagu näiteks kaubanduskeskustes, ilma kepita.

Prillidega ühendatud kaamera edastab visuaalse informatsiooni pisikesele silma taga osale kinnitatud kiibile väikese arvuti kaudu, mida kantakse vööl.

Kiip saadab valgussignaale otse silmanärvile, kahjustatud võrkkestast mööda, ning annab patsiendile visuaalset informatsiooni valgussähvatuste kujul.

Iezzi nimetab võrkkestaproteesi antud võimet “kunstlikuks nägemiseks,” mis erineb kõikidest nägemise vormidest, mida patsiendid on varem kogenud.

Kuigi sellist nägemisvormi võib normaalse nägemisvõimega võrreldes pidada algeliseks, on siiski tegemist märkimisväärse saavutusega paljude jaoks, kellel nägemisvõime puudub.

“See tehnoloogia taastab rudimentaarse nägemise ning kui need seadmed täiustuvad, võime me ühel päeval suuta ravida patsiente, kellel on kaugele arenenud maakulikahjustus, nagu näiteks Stargardti maakuli düstroofia või eaga seotud maakuli degeneratsioon,” märkis Iezzi.

Sellise ravi tulevikuperspektiivid on põnevad, kuid kulub aega, enne kui seda saab laiemalt rakendada.

Seade on üsnagi krõbeda hinnaga. Praegu on seadme hinnaks 144 000 USD ning WHO hinnangul elab 90% kogu maailma nägemispuuetega inimestest madala sissetulekuga kogukondades.

Äripäev
25. November 2015, 10:47
Vaata EST või RUS arhiivi
Mirjam Esperk

Mirjam Esperk

Kadi Heinsalu

Kadi Heinsalu

Violetta Riidas

Violetta Riidas