Varjatud toidutalumatus

Oma tervisest hooliv inimene teab juba ammu, kui oluline on toidu valimine. Paljude haiguste peapõhjuseks peetakse just seda laadi möödalaskmisi. Kuna iga organism on ainulaadne, jääb meid alati kummitama kahtlus – kas ma ikka tarbin õiget toitu?

Praegu on levinud nn toidutalumatuse testide tegemine. Üks teste tegev arst on Natalia Trofimova. Ta räägib, et toitumise kohta ei kehti enam üldlevinud reeglid, vaid inimestele antavad soovitused peavad olema väga individuaalsed. “Igal inimesel on kordumatu seede- ja immuunsüsteem,” rääkis ta. Sellest sõltubki, kas saab süüa kõiki toiduaineid või tuleb teha teatud ainete puhul piiranguid. “Inimeste immuunsussüsteemist 75% asub soolestikus, seega on eriti oluline jälgida, mida me sööme,” räägib Trofimova.
Kui inimesed seda reeglit eiravad, nõrgeneb toidutalumatuse tagajärjel immuunsus ja väheneb tunduvalt vajalike seedefermentide hulk. Vastunäidustatud toidu allergeenid satuvad pidevalt kehasse ringlema ning viimane ei tule nendega enam toime.
Testimisel jälgitakse, kuidas reageerivad inimese vereseerumid erinevate toidu­molekulidega. Testimiseks võetav vereproov saadetakse laborisse, kus seda testitakse näiteks 60 toidumolekuli suhtes, näiteks testitakse põhilisi toiduaineid. Mida ägedam on tekkinud reaktsioon, seda suurem on ka toidutalumatus.
Vahel on ka nii, et mõne toiduaine talumatus on kaasa sündinud, geneetiline. Paljudel juhtudel esineb seda gluteeni- või piimatalumatuse näol. Siiski on võimalik, et ka elu jooksul inimese seedesüsteemi iseloom muutub.
Näiteks võib toidutalumatus tekkida siis, kui inimesel on kõhunäärme funktsioon nõrgenenud ja ta sööb teatud toidu­aineid üle.
“See tähendab, et organism ütleb: anna mulle rahu,” selgitab Trofimova. “Inimesed ei saa aga sellest tihti aru, sest reaktsioon võib ilmneda alles viis päeva pärast söömist.”

Pole vaid seedehäire
Enamik inimesi arvab, et juhul kui nad mõnda toitu ei talu, ähvardavad neid halvimal juhul vaid seedehäire: tekivad gaasid, kõht on kinni või lahti.
Probleem seisneb aga selles, et kui toit ei seedu lõpuni, tekivad metabolismi mürgised vaheproduktid, mis satuvad vere kaudu organitesse ja tekitavad kroonilise mürgistuse või kroonilisi haigusi. Mürgistus võib esile kutsuda näiteks pideva väsimuse, depressiooni, peavalud või migreeni, tihti ka nohu ja isegi liigeshaigusi. Samuti võib pidevalt kurku tekkida lima ja turse.
Toidutalumatuse sümptomid ei pea olema ilmtingimata seedimisega seotud - võib esineda ka nahaprobleeme, näiteks psoriaasi. “Üks minu patsientidest vaevles rohkem kui kümme aastat psoriaasi käes, kuigi arstid üritasid teda pidevalt ravida. Testiga tuli välja, et ta ei talu üldse tomatit. Tema aga armastas ketšupit igale poole panna – see oli olnud lausa ta lemmiktoit,” meenutab Trofimova.
Pärast tomatist ja teistest raskesti talutavateks osutunud toiduainetest loobumist muutus selle inimese nahk varsti silmanähtavalt paremaks.
Teise näite toob doktor migreeniga patsiendist. Testi tehes tuli välja, et patsient ei tohiks süüa teatud juustusorte. “Koos nendest juustudest loobumisega kadusid ka peavalud,” jutustab Trofimova.
Tihti käiakse tema juures ka kehakaaluprobleemidega. “Inimeste ainevahetus pidurdub ja seedimine läheb käest ära, kuna nad ei jälgi, mida söövad. Kui patsient läheb testi tegema, jagab Trofimova talle alati soovitusi, kuidas erinevaid toiduainete gruppe omavahel sobitada. Mida rohkem komponente segada, seda raskem on organismil neid seedida. Doktor toob näite, et kui süüa liha ja köögivilju, seedib see umbes 4–6 tundi, kui aga lisada sinna veel ka kartulid, võib seedimine kesta koguni 8–12 tundi.
Lisaks toidule on oluline organismi mikrofloora ja bakterid. Tihti määratakse haiguste puhul antibakteriaalne ravi. Antibiootikumid aga hävitavad ka selle mikrofloora, mis seedimisele kaasa aitab. Nii võibki juhtuda, et pärast antibakteriaalset ravikuuri läheb inimese seedimine korrast ära.

Alatiseks ei pea loobuma
Ülitundlikkus mõne toiduaine suhtes ei tähenda, et sellest peab alatiseks loobuma. Kui mõnda aega on korralikult dieeti jälgitud, siis organism taastub.
Näiteks nõrga vastunäidustuse korral tuleks antud toiduainest loobuda vaid 2–4 kuuks. Vastunäidustuse skaala teine aste keelab sobimatud toiduained vähe pikemaks ajaks, kolmas aste kuni pooleks aastaks ning tugeva reaktsiooniga aineid ei tohi süüa kuni aasta või kauemgi. Nii võibki umbes aasta pärast jätkata tavapäraste söömisharjumustega – välja arvatud nende toiduainete tarbimisega, mis on geneetiliselt vastunäidustatud.
Trofimova juures käis kord professionaalne sportlane, kes oli viimasel viiel aastal olnud kimpus terviseprobleemidega, millele teised arstid ei suutnud lahendust leida. Sportlane hakkas pidama aasta jagu kestvat dieeti, kus muu hulgas oli keelatud leiva söömine. “Kui dieet sai läbi, tuli ta minu juurde ja ütles, et tahaks jälle leiba proovida. Ta sõigi tüki, aga sellest hakkas tal halb. Nii jõudis inimene kindlale veendumusele, et leiba ei hakka ta enam kunagi sööma. Ta võib tarbida vaid gluteenivabu jahutooteid,” toob Trofimova näite.   
Kuigi Eestis pole toidutalumatuse testi tegemine nii levinud kui näiteks Saksamaal, kasvab siingi testitegijate arv pidevalt.
Saksamaal katab toidutalumatuse testi ka haigekassa, arstid täiendavad end loodusravi alal, lisas Trofimova.

Äripäev
26. November 2015, 13:11
Vaata EST või RUS arhiivi