Segaduses vanureid üha rohkem

Inimesed unistavad järjest pikemast elueast ja kõrget eeldatavat vanust peetakse töövõiduks. Enamasti näevad selles probleemi vaid demograafid ja eelarvete koostajad, kuna see inimene on siiski ülalpeetav ning tema kulud tervishoiule tõusevad hüppeliselt.

Enamasti kujutatakse vanainimesi meeldiva lehte lugeva vanaisana või sukka kuduva vanaemana, kel on vaja lihtsalt rohtusid võtta ja kes ei suuda noortega võidu rahmeldada. Paraku kimbutab vanureid lisaks muudele tõbedele ka oht dementsusesse haigestuda.
Nii on uuringutest selgunud, et üle 65aastaste vanuserühmas on dementsuse levimus umbes 5–8%, kuid üle 80aastaste seas kannatab selle sündroomi all juba iga kuues patsient ehk enam kui 20%. Aastaks 2050 on aga hoolt vajavate vanade inimeste arv kasvanud maailmas hinnanguliselt kolm korda suuremaks kui näiteks 2013. aastal.
Kui palju dementsusega inimesi Eestis elab, pole teada, kuid 2000. aastal oletati spetsialistide poolt, et see arv võiks olla 11 000 ja 15 000 vahel. Samas on neist diagnoosi saanud vaid kümnendik.

Enamik patsiente jääb diagnoosimata
2006. aastal koostatud dementsuse ravijuhendist selgub, et enamik dementsussündroomiga patsiente jääb meil diagnoosimata, kuna hooldajad kaebusi ei edasta. Kindla nosoloogilise diagnoosini ei jõua patsiendid, keda käsitletakse ainult perearsti poolt. Diagnoosita jääb umbes 75% mõõdukatest ja rasketest juhtudest ning rohkem kui 95% kerge kahjustusega juhtudest.
Dementsuse aladiagnoositust möönab ka EELK Tallinna Diakooniahaigla juht Jelena Leibur: “Eestis saab vaid 10% dementsusega patsientidest diagnoosi õigeaegselt. Sageli ei oska omaksed muutusi tähele panna või nad ka häbenevad,” nendib Leibur. Ta juhib tähelepanu, et lisaks lähedaste küsitlemisele on perearstile heaks abivahendiks ka Minimentali test. Väga oluliseks peab ta ka perearstide ja õdede dementsuse alast täiendkoolitust ning nõustamist.
“Osa dementsuse vorme, nagu näiteks kilpnäärme talitustest tingitud, on ravitavad ja siis on küll kuri karjas, kui sellist olukorda ei märgata,” juhib Leibur tähelepanu. Ta lisab, et kuigi dementsus pole enamasti ravitav, on olemas siiski ravimid, mis esimeste haigusnähtude ilmnemisel võtma hakates pidurdavad dementsuse süvenemist ja annavad kaks-kolm aastat aega juurde.
Keskmiselt seitse aastat kestva letaalse lõpuga haiguse puhul on see päris arvestatav näitaja. Juba välja kujunenud sügava dementsuse puhul pole sel ravimil aga enam mõtet.

Kodus saab hooldada teatud piirini
Kui dementsusega patsiendile on elupäevi antud ja ükski teine haigus või õnnetus teda ära ei vii, siis ühel hetkel teda kodus hooldada ega valvata enam ei saa ning otsustada tuleb hooldusasutuse kasuks.
Kuigi enamasti oma lähedast hooldekodusse ega hooldushaiglasse viia ei taheta, on paradoksaalsel kombel need, kel see õnnestub, õnnega koos. Reaalsus on see, et hoolduskohti napib vaatamata kõrgele hinnale (hooldekodus umbes 600 eurot kuu ja hooldushaiglas tasulisel kohal 900, haigekassa makstaval tuleb tasuda omaosalus umbes 300 eurot). Omal jalal ringi tatsavat mälu- ja võimalike käitumishäiretega vanainimest ei taha aga naljalt keegi võtta – kardetakse ärajooksmist ja agressiivsust.
Probleemi möönab ka Leibur: “Kõik hooldekodud ei taha dementsusega patsiente võtta – neil on toimetulekuprobleemid, nad lõhuvad asju ja mähkmeid.” Leiburi sõnul on siis hooldaja ülesanne neid jälgida, tegevust leida ja probleem lahendada, kui vanainimene kipub näiteks öösel uitama.
Sageli võib selleks olla mõni konkreetne ebamugavus või valu, mida dementsusega inimene ei suuda väljendada. “Personalil peavad olema kindlasti vastavad teadmised,” ütleb Leibur.
Lisaks toob MTÜ Eesti Omastehooldus asutaja ja juht Helle Lepik välja, et üldjuhul dementsusega inimene oma seisundit ei tunnista ning vajadust ravi järele ei näe.
“Siin on vaja head oskuslikult lähenevat ametnikku või inimest, keda dementne usaldab. Praktiliselt toimib ravile suunamine sotsiaaltöötaja, arsti ja politsei koostöös,” ütleb Lepik. Samuti on tema sõnul ka hooldusasutuses probleemiks patsiendile ravimite manustamine ja need võiksid olla kergemini võetavad kui tabletid.
Diakooniahaiglas on eraldi osakond 24 kohaga, kus on sügava dementsusega patsiendid, kuid kergema vormiga haiged on ka teistes osakondades. “Mina soovitan kindlasti eraldi osakonda,” ütleb Leibur.

Äripäev
26. November 2015, 12:34
Vaata EST või RUS arhiivi
Mirjam Esperk

Mirjam Esperk

Kadi Heinsalu

Kadi Heinsalu

Violetta Riidas

Violetta Riidas