Miks hambaarsti kardetakse?

Ärevushäired, sealhulgas ka hambaraviärevus ja -foobia on küllaltki levinud nähtused ning psühhoteraapiast võib inimene saada abi. Ta saab võimaluse õppida ise oma ärevust paremini mõistma ning ja sellega tõhusamalt toime tulema.

Hambaraviärevuse väljakujunemist saab ennetada lapseeas ning hambaraviärevusega täiskasvanuid saab aidata usalduslik suhe hambaarstiga, positiivne ja edukas ravikogemus  ning ärevushäire psühhoteraapia. Eesmärk ei saa olla hirmu ja ärevuse täielik puudumine, vaid kogemusega tõhus ja edukas toimetulek. 

Evolutsiooniteooria kohaselt on üheks ellujäämise eeliseks olnud suutlikkus õppida hirmust. Hirm on eluliselt hädavajalik tunne ning olemuselt sama loomulik, kui söömine, magamine või hingamine. Kuigi tänapäevane hambaravi pole nii tehniliste võimaluste, kui töövahendite osas, enam ammu ohtlik, on see ometi protseduur, mis sisaldab nn ürgseid hirmuallikaid ning võib ka tänapäeval vallandada baasilise ellujäämismehhanismi- võitle ja põgene.

Esiteks esitab hambaravi väljakutse alistumaks olemuslikult ohtlikule, milleks on teravad instrumendid tundlikus, rohkete närvi- ja valuretseptoritega suus. See on võimalus valule ja kudede kahjustusele. Teiseks on kehaasend hambaravitoolis suhteliselt abitu ja piiratud. Et hambaarst pääseks oma teravate instrumentidega ligi igale suus ravitavale pinnale, vajab ta mugavat ligipääsu ja väga head valgustust, mis võib nõuda kartlikult patsiendilt hirmutavat ja rasket kehaasendit. Kolmandaks tegutseb hambaarst patsiendi suus, kui väga isiklikus ruumis. Enamus inimesi tunneb end ebamugavalt, kui võõras või ka enda tuttav astub suheldes liiga lähedale. Mugavaks inimestevaheliseks suhtluskauguseks loetakse 1-1,5 meetrit. Kui ka tavasuhtluses tuleb teine inimene vestluses nn inimese isiklikku ruumi, siis järgneb sellele sageli automaatne reaktsioon, nt inimene astub sammu tagasi, et saavutada mugav suhtlusvahemaa. Hambaravis on arst inimese väga isiklikus ruumis ning mõnele võib selle talumine olla suureks katsumuseks. Lisaks on suul mitmeid füsioloogilisi funktsioone, sealhulgas hinnata, kas suhu sattunu on oma maitselt, suuruselt või kujult alla neelatav või mitte. Inimesed suurenenud adenoididega või muu ninaneelu ja hingamisteede haigusega on eriti haavatavad tunde osas, et värske õhu sissevool on takistatud. Hambaraviprotseduuri käigus võib selline aisting tekkida ning on üsna loomulik, et see võib vallandada hirmureaktsiooni. Kõik eelnimetatu käib hambaraviga paratamatult kaasas, kuidagi teisiti pole võimalik. Aitab vaid kindel teadmine, et kuigi keha võib tunda end ärevalt ja ohustatuna pole tegelikult olukord ohtlik.   

Selleks, et kujuneks välja tõeliselt ülemäärane hirm hambaravi ees on vaja kolme komponendi vastastikust koosmõju- isiklik haavatavus, negatiivne sotsiaalne mõju ja negatiivne hambaravikogemus.

Isiksuslikest aspektidest on olulised vanus, küpsus, temperament, kaasuvad häired. Paljud lapsed tunnevad hambaravi ees hirmu. Hirm tundmatu ja teadmatu olukorra ees on normaalne. Lastel puudub veel arusaam, miks hambaravi on vaja ning seepärast on nad ka vastalisemad. Laps läbib oma arengus mitmeid arenguastmeid, mil ühes etapis on väga oluline turvalisus, teises iseseisvus jne. Kui sellise "kriisi" perioodi satub negatiivne hambaravikogemus, millega laps ei suuda toime tulla, siis võib see olla alus ärevushäire väljakujunemisele. Vanuse kasvades, emotsionaalselt küpsedes, rohkem teadmisi ja kogemusi saades on lapsed võimelised mõistma nii olukorda ennast, kui selle vajalikkust. Nad on motiveeritumad, nõustuvamad  ning võimelised hambaraviprotseduuriga edukalt toime tulema. Temperamendi tüübilt on ärevusele haavatavamad, häbeliku loomuga ja enam negatiivseid emotsioone kogevad inimesed. Ülemäärane aktiivsus ja impulsiivsus võib kaasa tuua väliseid käitumisprobleeme. Mittekoostööline käitumine ja ülemäärane ärevus võib olla seotud ka erinevat psüühikahäiretega (nt aktiivsus-tähelepanuhäire, autism, Aspergeri sündroom) või elus kogetud traumeerivate kogemustega, mil inimesel on puudunud igasugune kontroll endaga juhtunu üle. Tõsised traumad tõstavad haavatavust hirmu stiimulitele ka hambaravi olukorras, mis võib soodustada hambaraviärevuse väljakujunemist.

Sotsiaalsetest mõjutajatest on esikohal teiste eeskuju. Kui lapsevanem peab hambaravi ülemäära hirmsaks, siis väga suure tõenäosusega kardab hambaravi ka laps. Hirm on õpitav kõrvalt jälgimise teel, ise enda kogemust omamata. Lapsed õpivad nii vanematelt, õdedelt-vendadelt kui sõpradelt, nii lasteaias kui koolis. Kui hambaraviärev lapsevanem (sageli ema) läheb lapsega hambaravile kaasa, siis laps tajub vanema ebakindlust ka ilma, et vanem seda otseselt sõnaliselt väljendaks. Võimas mudeldamine on ka see, kui vanem võtab lapse kaasa enda hambaravi juurde ning esitleb lapsele ülemäärast ärevust nii enne hambaravi, kui selle ajal ja pärast. Ärev eeskuju teeb lapse haavatavaks hambaraviärevuse väljakujunemisele.
Hambaravi poolsetest teguritest on esikohal valu. Valus hambaraviprotseduur on kõige tugevam ennustaja hambaraviärevuse väljakujunemisele.  Haavatavusele aitab kaasa kontrollitunde puudumine ja etteteadmatus. Hirm ja ärevus ajavad pingesse ning teevad valvsaks. Hirm, pinge ja valvsus soodustavad suuremat  ebamugavustunde teket, mida väga ärev inimene võib ekslikult tajuda valuna. Kontrollitunde vähesust võib soodustada patsiendi vähene teadlikkus ja info, mida, kuidas ja milleks tehakse (informatsiooniline kontroll) või kui pole võimalust raviprotseduuri käigus ise enda vajadustest märku anda (käitumuslik kontroll) ja kui peale raviprotseduuri pole antud vajalikku infot ja korrigeeritud esialgseid võimalikke ülemääraseid hirmutavaid hinnanguid (retrospektiivne kontroll). Selline olukord võib juhtuda, kui hambaarst keskendub vaid hambaravile ega suuda märgata inimest kui tervikut või, kui arst on kiirustav ja ei suhtle patsiendiga piisavalt.
Valdavalt  on hambaraviärevuse algus lapsepõlvekogemustes ning areneb välja aja jooksul läbi "nõiaringi": negatiivne hambaravikogemus, millele järgneb hambaravi vältimine, mis toob kaasa halveneva suutervise ning häbi ja süütunded, mis omakorda raskendavad hambaravile minekut ja vältimine jätkub.

Hambaravi on enamus inimestele ebameeldiv ja mõnele vägagi hirmutav protseduur. Arstil pole võimalik muuta kõike mugavaks ja meeldivaks, küll aga aidata kaasa võimalikult eduka ja positiivse hambaravikogemuse saamisele. Kõige tõhusamalt saab ennetustööd teha lastega. Vähimalgi võimalusel mitte lasta äreval lapsevanemal lapsega kaasas käia, vaid paluda leida turvaline ja mitteärev saatja (sageli on selleks isa). Kabinetis on oluline lapsele tutvustada hambaravil toimuvat, näidata vahendeid, tutvustada tooli, informeerida eesseisvast, teha kokkulepped (nt võib anda käega märku kui soovib pausi vm). Mitmekülgne teadlikkus aitab lapsel oma subjektiivse kogemusega paremini toime tulla. Edukas toimetulek suurendab enesekindlust ning vähendab hirmu olukorra ees. Kui raviprotseduuri käigus ilmutab laps hirmu ja hirm takistab edukat toimetulekut, siis oleks oluline hambaravi katkestada ning alustada ärevusraviga- kuulata, mõista, jagada täpset infot ning selle abil muuta vastupanus käitumine taas koostööliseks. Usalduslik ja turvaline suhe arsti ja patsiendi vahel aitab lapsel õppida tõhusat toimetulekut, mis on abiks ka edaspidi ning hoiab ära hambaraviärevuse väljakujunemise.

Täiskasvanutega, kel on hambaraviärevus juba väljakujunenud tuleks varuda kannatust, lahket meelt ning teadmisi ärevuse olemuse ja sellega toimetuleku kohta. Abiks on kõik, mis ennetusegi puhul- informeeritus, piisav suhtlus, kokkulepped, mis aitavad patsiendil suurendada kontrollitunnet. Rääkida enne raviprotseduuri, selle ajal ning teha protseduuri järgselt kokkuvõte, mida patsient kartis ning kuidas tegelikult läks. Viimane aitab patsiendil tekitada muutust oma hirmutavates uskumustes. Ülemäärane ärevus on raske taluda nii patsiendil endal, kui nõuab lisatööd hambaarstilt. Arst ei saa keskenduda vaid hambaravile, vaid peab vajadusel ümberlülituma patsiendi ärevuse vähendamisele. Võib ette tulla olukordi, mil usaldusliku suhte loomine arsti-patsiendi vahel ongi väga raske. Sel juhul ei peaks hambaarst tundma end kuidagi halvasti või läbikukkununa, sest mõne väga traumeeritud ja üliäreva patsiendiga tõhusa koostöö loomine ongi raske. Sel juhul on mõistlik olla aus ning julgustada patsienti otsima endale sobiv teine hambaarst ja ülemäärse ärevuse korral, pöörduma abi saamiseks psühholoogi poole.

 

Äripäev
26. November 2015, 14:15
Vaata EST või RUS arhiivi