Rakuravi toob uued tuuled

Rakuravi nimel töötav kirurg Andrus Loog
Rakuravi nimel töötav kirurg Andrus LoogFoto: Meeli Küttim
Bioloogilise ravi võimalused on Eestis omaks võetud. Ja mitte ainult: eestlased on ka ise alustanud teadustööga rakuravi vallas. Varsti loodetakse jõuda kliiniliste uuringuteni.

Uudsed ravimid ja ravimeetodid võivad juba paari järgmise aastakümne jooksul aidata leida lahenduse nii mõnegi praegu ravimatu haigusega toimetulekuks, usub Taastava Kirurgia Kliiniku veresoonte­kirurg Andrus Loog, kes eelmise aasta lõpus valiti ka Eesti aasta arstiks. Koostöös teadusettevõttega Cellin Technologies veab ta EASi projekti “Rasvkoest eraldatud mesanhümaalsete tüvi­rakkude rakendused raku­teraapias”.

Mis on vahe rakuteraapial ja raku­teraapia ravimil?
Põhimure uudsete ravimitega, mille hulka kuuluvad ka rakuteraapia ravimid, ongi see, et nende puhul viimase sajandi jooksul väljakujunenud arusaam selle kohta, mis on ravim, ei ole enam kohane. Uudseid ravimeid käsitlevad erinevad ELi direktiivid ja ka Euroopa Ravimiameti (EMA) regulatsioonid.
Aga on üks osa rakuraviga seotud tegevusi, mis ei kuulu ravimiametite regulatsiooni alla, sest need ei liigitu ravimiks. Sel juhul rakud võetakse inimese seest välja ja siiratakse tagasi sama kirurgilise protseduuri käigus. Lisanduvad klauslid, et rakke ei tohi vahepeal oluliselt töödelda (mis on oluline töötlemine, on samuti direktiivis ära kirjeldatud – toim) ning et siiratud rakud peaksid täitma sama põhi­funktsiooni, mis oli neil enne. See on üks vaidluskoht.
Õnneks on olemas direktiiv, mis seletab lahti, mis üldse on ravim. See ütleb, et ravimil peab olema müügiluba, seda peab olema võimalik osta. Muidu läheksime täiesti jaburustesse. Ka tavaline nahasiirdamine oleks muidu rakuravim. Näiteks Cellin Technologiesi plaanitava MelCancerVaci puhul (vt lisalugu – toim) on kõik selge: tegemist on uudse rakulise ravimiga, mis on autoloogne, st inimeselt endalt eraldatakse dendriitrakud, mis õpetatakse ründama kasvajarakku ja viiakse samale inimesele tagasi. Kogu protsess on kindlalt kirjeldatud.
Keerulisem on sama kirurgilise tegevuse ajal tehtava rakuraviga. Kus seal piir tõmmata ravimi ja mitteravimi vahel? Näiteks meie kliiniku plastikakirurgid teevad rasvaimu, välja imetud rasva töödeldakse: pestakse, filtreeritakse ja viiakse inimese sisse tagasi. Sellega parandatakse inimese pehmekoe defekte. Ühest küljest on kindlasti tegemist rakuraviga, sest ravifunktsiooni täidavad just tagasi siiratud rakud, aga see ei ole ravim, sest rakke ei ole oluliselt mõjutatud. Edasiarendus on see, et kui me kasutame sama kirurgilise protseduuri ajal Cytori Celutioni nn ratastel laborit, mis töötleb rasvkude rohkem. Masina abil eraldatakse rasvarakke ja regeneratiivrakke nii, et tagasi siiratavas rasvarakkude hulgas on regeneratiivrakkude kontsentratsioon suurem. Rasvkoe ellu jäämine siiratud kohas muutub nii oluliselt paremaks.
Selge on see, et sellised tegevused ja ravimid vajavad hoopis teistmoodi lähenemist ja regulatsioone kui senised. EMA juures on tarkade inimeste kogu, kes kord kuus arutab, kas üks või teine tegevus on uudne ravim või ei ole. Või kas mõni tegevus kuulub haiglaerandite hulka.

Millised on need rakuteraapia protse­duurid, mida teie kliinikus seni on tehtud?
Regeneratiivrakkude siirdamist oleme teinud põletusarmide plastikaks ja diabeetilise haavandi raviks.
Mahuliselt kõige suurem on rasvkoe tagasi siirdamine erinevate probleemide lahendamiseks. Enamasti on need pehme­koe probleemid: haavandid, mis ei parane; rinna taastamine ja suurendamine. Kui on patsiendil olnud rinnakasvaja, võib koel olla kiirituskahjustus, mida saame ravida, sest tagasi siiratud rasv tekitab uuesti normaalse nahaaluse koe. Edasi saab minna järgmiste meetoditega rinna taastamiseks.

Millised on rakuraviga kaasnevad võimalikud ohud?
Me tihti näeme, et rakuravi toimib, aga võib-olla me päris täpselt ei tea, miks see toimib. Ühest küljest on tüvirakud väga head rakud. On neid, mis on pluripotentsed, ehk siis võimelised muutuma kõigiks teisteks rakkudeks. Kuid üks oht ongi see, et kuidas me kontrollime selle raku paljunemist, kas sellest ei või tekkida kasvajat?
Peamine probleem ongi teadmatus. Mis on täpne mehhanism, mis mingi haiguse ära ravib. Näiteks meie teadustöö (“Rasvkoest eraldatud mesanhümaalsete tüvirakkude rakendused rakuteraapias” – toim) puudutab uute veresoonte kasvatamist. Me teame, et selline uute veresoonte kasvatamine on inimese organismile omane protsess, kuid väga aeglane ja mõnikord oleks vaja seda kiirendada. Loomkatsetega tuleb näidata, et jah, regeneratiivrakud suudavad seda teha.
Milline osa konkreetselt nendest regeneratiivrakkudest kiirendab antud protsessi ja millise mehhanismiga, selle kohta on erinevaid teooriaid, aga ei saa kindlalt öelda, et see on just nii ja mitte kuidagi teistmoodi.

Teie teadusprojekt peaks lõppema sel suvel. Mis saab selle projekti lõppedes edasi?
Suveks on meil loomkatsed planeeritud mahus tehtud ja sõltuvalt tulemusest on võimalik minna edasi erinevalt.
Meie tänane lootus on, et me suudame laboris rakke erinevalt mõjutades panna tööle nad efektiivsemalt kui need regeneratiivrakud, mida me saame ühe ja sama protseduuri käigus. Aga võib olla, et me ei suuda seda tõestada.
Ühel või teisel juhul tahaksime edasi minna kliiniliste katsetega, kasutades autoloogseid rakke.

Kes oleks patsient, kellele teie uudne ravim oleks suunatud?
See patsient, kellele me täna ei suuda abi anda, kellel täna haiglas kasutusel olevate operatsioonide või soonesiseste manipulatsioonidega ei suuda me verevarustust taastada.
Need on need, kellel me täna peame jala otsast ära lõikama. See ei tähenda, et kõiki neid, kellel praegu gangreeni tõttu jalg ära lõigatakse, me saame aidata. Kindlasti mitte. On olukordi, kus haigus areneb kiiresti, aga rakuravi puhul mõõdame tulemust vähemalt nädalatega.

Kus veel kasutatakse uudseid raku­ravi meetodeid?
Rakuravi rakendusi tuleb maailmas juurde järjest rohkem, nt nahahaiguste ravis, autoimmuunhaiguste ravis, ka neerupuudulikkuse ravis, kuigi viimane ei ole veel kliinilise uuringu faasi jõudnud.
Kindlasti saab ortopeedia olema üks nendest valdkondadest, kus rakuravi kasutamine võib lähiaastatel muuta selle eriala olemust. Kui panna ortopeedias kokku rakuravi ja koetehnoloogia, siis võib sealt saada väga uusi ja huvitavaid tulemusi. Näiteks meniski siirdamine, kus selle peale on siiratud inimese enda kõhrerakud ja meniskimaatriks on tehtud inimese jaoks individuaalselt, nt 3D-printeriga valmis prinditud.

Kas tavalised ravimid kaovad uudsete ravimite kõrvalt üldse ära?
Nii see ka ei lähe. Nähtavas tulevikus ei juhtu seda, et tabletid võiks kõik ära visata ja süsti ei oleks vaja enam teha. Rakuravi tegeleb praegu nende asjadega, mis täna ei ole traditsiooniliste võtetega ravitavad.
Maailmas on mitu diabeediga seotud kliinilist uuringut jõudnud kolmandasse faasi. On saadud väga häid tulemusi: inimese kõhunääre on hakanud uuesti tootma insuliini.
Loomulikult, kui inimese kõhunääre hakkab ise tootma insuliini, siis süstitava insuliini vajadus väheneb. Samas on mitmeid lahendamata probleeme.
Jah, me saame kõhunäärme uuesti insuliini tootma, aga kui kaua ta on võimeline seda tegema?
Sealt edasi on küsimus, kui kaua peab efekt püsima, et rakuravi muutuks oluliselt odavamaks kui tavaline insuliinisüst? Rääkimata ohutusest, mugavusest, jms.
Kindlasti sellised küsimused tekivad.
Rakuravi ei tähenda seda, et meil on uus sinine tablett juures ja kulud aina kasvavad, vaid vastupidi: tänu rakuravile mingist teisest otsast hoitakse kulusid oluliselt kokku. Tavapärased asjad jäävad täna veel alles, aga rakuravil on kulutõhususe moment juures.
Usun, et järgmise 10–20 aasta jooksul on mitmetele olulistele haigustele, mis nõuavad praegu ühiskonnalt väga palju raha, olemas mingisugune lahendus.

Rinna taastamine rakuravi meetodil pärast rinnanäärmevähi kirurgilist eemaldamist
Rinna taastamine rakuravi meetodil pärast rinnanäärmevähi kirurgilist eemaldamistFoto: Taastava kirurgia kliinik
Äripäev
27. November 2015, 12:41
Vaata EST või RUS arhiivi
Mirjam Esperk

Mirjam Esperk

Kadi Heinsalu

Kadi Heinsalu

Violetta Riidas

Violetta Riidas