Õige toit on keha sõber, mitte koorem

Terviseekspert Adik Levin on seisukohal, et võimalusel tuleks kõik söödavad toidu­ained ise kasvatada.
Terviseekspert Adik Levin on seisukohal, et võimalusel tuleks kõik söödavad toidu­ained ise kasvatada.Foto: Veiko Tõkman
Mis etapis Eesti ühiskond muutuste elluviimisel tervise osas on? Seda ei saagi mustvalgena vastata. Me peame vaatlema mitmest aspektist.

Küsimusele, mis etapis Eesti ühiskond tervisealaste muutuste elluviimisel on, ei saa mustvalgelt vastata. Esiteks Eestis on loodud maailma kõige kuluefektiivsem tervishoiu süsteemi mudel, mis töötab hästi.

Loomulikult selline kulu­efektiivsus on saavutatud eelkõige selle arvel, et meie meedikutele makstavad palgad on mitu korda väiksemad kui näiteks meie põhjanaabritel. Arstid või meditsiiniõed lahkuvad Eestist mitte ainult kogemuste omandamise pärast, aga eelkõige palga tõttu.

Mis puudutab kõrgtehnoloogilist meditsiini, siis siin on kõik väga hästi – oleme läänemaailmale järele jõudnud. 20 aastat tagasi ei saanud ettegi kujutada, et inimene tuleb infarkti või insuldiga õigel ajal haiglasse ja võib välja marssida juba täiesti tervena. Mina isiklikult ei uskunud, et seda näen. Muidugi on kõik ka loterii. Kui sellised asjad juhtuvad näiteks reede öösel, siis ma ei usu, et haiglas on ootamas täies koosseisus arstide meeskond kõikide patsientide jaoks.
Probleem on eelkõige krooniliste haigustega. Ka Eestis eluiga pikeneb ja inimestelvallanduvad paljud kroonilised haigused. Vananedes hakkavad süsteemid paratamatult tõrkuma. Paljuski sõltub meie tervis ka meie elustiilist. Esiteks peab toituma õigesti, teiseks liikuma. Suitsetada ei tohi, rääkimata alkoholi liigtarbimisest.

Tähtis on ka juurdepääs arstiabile. Siin ongi see dilemma. Ma arvan, et globaliseeruv maailm ei liigu päris õiges suunas, kui kõiki inimesi püütakse esimesel võimalusel kohe farmaatsia nõela otsa panna.

Farmaatsia on kõige võimsam tööstus. Olen aastatega aru saanud, et tulevikus hakkab kroonilisi haigusi nagunii rohkem olema. Ja siin tekib küsimus, kuidas alustuseks ise ennast aidata, sest inimene peab ka ise enda jaoks midagi ära tegema.
Loogiline ju oleks, et iga inimene püüaks kõigepealt ise ennast aidata ja siis, kui juba teist väljapääsu ei ole, hakkab ta kasutama farmaatsia firmade tooteid. Globaliseeruvas maailmas aga paljud inimesed kahjuks ei püüagi ise oma elu ja tervise kvaliteeti parandada. See on aga vesi võimsa farmaatsiatööstuse veskile.

Kas vale toit võib väsitada? Krooniline väsimus tuleneb 90% juhtudest valest toitumisest. Mul on väga kahju, et meie tõenduspõhises meditsiinis töötavad paljud kolleegid ei taha tihti kroonilist väsimust aktsepteerida. Samuti ei aktsepteeri nad varjatud toidutalumatust kui tõsiasja, et krooniline väsimus on seotud vale toitumisega ja eelkõige suhteliselt uue arusaamaga, mis on seotud varjatud toidutalumatusega.

Kes peaks olema see, kes inimese õige teeotsa juurde juhatab? See ongi arstide ülesanne suunata inimesi õigele teeotsale. Minugi ülesanne on oma raamatutega inimest mõtlema panna, et ka temast endast sõltub midagi. Just siin me jõuame selleni, et profülaktiline ehk ennetav meditsiin peab olema ühiskonnas rohkem aktsepteeritud ja saama palju rohkem toetust. Haigekassa panustab siia aga vaid mõne üksiku protsendi.

Ennetavat ehk profülaktilist meditsiini ei peeta paraku üldse tähtsaks. Võib isegi öelda, et ennetusse suhtutakse kui teisejärgulisse teemasse.

Ma olen ise selle põlvkonna esindaja, kel õnnestus veel süüa õigeid sardelle – tudengina Leningradis. Kuid 80ndatel algas negatiivne muutus: viineritesse ja vorstidesse hakati surrogaate panema. Minu arvamus on, et väga palju sõltub just toitumisest. Sojas on näiteks 13 000 korda rohkem füto­estrogeene kui peaks ja laps tahes tahtmata hakkabki paisuma. Loomulikult on ülekaalu põhjuseid palju ja ühte ei saa välja tuua.

Selles mõttes peaks XXI sajandi teisel kümnendil hakkama ennetus rohkem toetust saama. Me ju lõhume looduse süsteemi, ja siis püüame seda remontida ning tsementeerime kõik augud. Arvan, et Eesti tervishoid on faasis, kus profülaktilist meditsiini üldse pole.

Kurioosne on ka see, et poliitikud pole üldse huvitatud sellisest mõtteviisist. Kergem on üles ehitada üks uus haigla ja ütelda, et meie oleme toetanud meditsiini, näiteks vaimse tervise keskus lastehaigla juures. Kuid see asutus remondib kõike seda, mis on jäänud tegemata. Tuleks ikka tagasi ennetuse juurde.

Paljud inimesed küsivad, et miks nende eest makstakse 13% haigekassasse. Nad ütlevad, et me ju ei kasuta (haigekassa soovitatud teenuseid) seda raha.

Kahjuks meie solidaarsusele ülesehitatud tervishoiusüsteemil on sellised mängureeglid. Nagu sai juba öeldud, on Eestis tänu sellele üles ehitatud kõige kulupõhisem tervishoiusüsteem terves maailmas. Raha tulevikus aga ilmselgelt mitmel põhjusel juurde ei tule ja palku sedavõrd madalal tasemel (võrreldes teiste arenenud riikidega) ka kaua hoida ei õnnestu.
Üks võimalus raha juurde saada oleks, kui iga inimene hakkaks senisest rohkem iseennast aitama ja kui ta pole kasutanud haigekassa raha, saaks teatud aja (aasta või kaks) möödudes boonust – näiteks basseini või finess-saali pileteid. Nii tekiks ilmselt paljudel stiimul oma tervise eest senisest oluliselt rohkem hoolitseda. Selles osas võiks läbi viia pilootprojekti ja vaadata, kui palju see meil reaalses elus tervishoiu kulutusi kokku hoiab.
Siin on alati hea meenutada 1980ndate alguses välja toodud WHO lihtsat tõdemust: inimese tervise sõltub 50% temast endast, 20% keskkonnast, 20% geneetikast ja vaid 10% arstiabist. Aga tegelikult on just see 10% haigekassa peamine töö! Tipptohtrid ütlevad, et see protsent on kasvanud tegelikult juba 15ni, sest nad leiavad tänu tehnoloogiale rohkem haigusi. Mõelge ainult, et meie haigekassa põhilised kulutused lähevad vaid ravivale meditsiinile ehk siis sellele 10–15%.
Ökoloogiline keskkond on Eestis hea – meil enam tööstust palju pole ja õhk on tänu sellele puhas. Meie vesi on puhas. Seetõttu ma ei mõista, miks osta vett poest, makstes klaasi eest 50–100 korda kallimalt, kui selle kraanist saaks. Kraanivesi on täiesti super. Niisiis, panustada tuleb toitumisse ja liikumisse.

Noorem põlvkond ei viitsi ise toitu kasvatada ja ökotoit on kallis. Kõik uus on hästi või väga hästi ära unustatud vana. Mina kutsun inimesi üles toitumise osas esiteks selgeks tegema, et suu pole konteiner, kuhu kõike võib visata.
Teine moment, et kui midagi lähme ostma, siis võtame või luubi poodi, aga hakkame lugema. Siiamaani on tarbijat mõnitatud, sest tähed on nii pisikesed, et ei näeks lugeda. See on poliitikute poolt väga suur tegemata töö (praegu on meil lubatud, et lähemal ajal tähtede suurus pakendil suureneb). Tuleks alustada primitiivsetest asjadest: anda inimesele võimalus lugeda, mida ta suhu pistab.

Kolmandaks ma leian, et kui vähegi on võimalus, hakata ise toitu tegema, mitte osta kõike poolfabrikaatidena poest. Ise toidu tegemine on palju kasulikum ja tervislikum.

Neljandaks, muidugi eelistage eestimaist. Viiendaks: hakake ise toitu kasvatama, siis teate, mida sööte.
Ma tulin haiglast ära 2004, kui olin 64aastane. Tervis oli mul halb, proovisin ära individuaalse toitumise programmi. Sain väga hea tulemuse, seega varem ei teadnud ma toitumisest midagi.

Ma julgen öelda, et aastal 2015. aasta teab 98,5% arstidest väga vähe toitumisest. Miks see nii on? Sest keegi ei tea täpselt, mis asi on tervislik toit. Pange tähele, mis tegelikult toimub. Igas loengus ma küsin rahvalt, mis on tervislik toit. Vastatakse: tasakaalustatud, mitmekülgne, vähe magusat.

Aga kui küsida, milline toit on mulle täna vajalik, siis tuleb vastuseid seinast seina. Üks ütleb, et joo kohvi, teine jälle, et ära joo. Tavainimene on suures segaduses.

Selles mõttes ma imestan, et meedia ei urgitse tervisliku toitumise teemat üldse. Aga samas, igas ajakirjas on keegi jälle rääkinud tervislikust toitumisest. See on see hea äri. Ja sõnumit levitavad ikkagi ainult teatud isikud, kes on võtnud endale selle monopoli.

Need, kes soovivad avaldada teistsugust arvamust, neid ei võeta jälle tõsiselt. Mina olen aastakümnetega võidelnud omale kätte võimaluse oma arvamus välja öelda.

Me võiks vähemalt toitumises olla vabad ja oma peaga mõtlema hakata. Miks me peame kõike üle võtma, mis üle lombi tuleb? Kõik on looduse poolt maha pandud, ei pea jalgratast leiutama.

Igal inimesel on õigus teada kõike, mis puudutab toitu. Iga inimene ise otsustab, kuidas ta elab. 2015. aastal on igal Eesti inimesel kolm võimalust.

Esimene võimalus on saata kuradile kõik, mis ma praegu räägin. Osta lastele krõpse, kokakoolat. Võib-olla neil polegi olnud aega sellele kõigele mõelda.

Teine võimalus on teha 180kraadine pööre, kolida maale ja osta kits. Ma tunnen selliseid inimesi – nad on õnnelikud. Kuid muidugi kõik ei saa seda teha.

Kolmas võimalus on käia küll supermarketis, kuid hakata mõtlema, mida süüa ja miks.

Ma olen süstiv diabeetik. Kahjuks olen ka ise oma teadmatusest tervist kahjustanud ja olen nüüd insuliinil – aga vahest oleksin jäänud tablettidele, kui oleksin targem olnud. Mul on suhkrunäidud peaaegu korras ainult tänu sellele, et olen toitumise käsile võtnud.

Kuidas mu pere elab? Meil on suvekodu. Abikaasa on suur fanatt, meil on kasvuhoone. Me kasvatame kõike ise, kuigi kartulit mitte. Supermarketist ostame üldiselt vähe, vaid üksikuid asju nagu kohv. Me käime turul ja ostame juba tuttavate inimeste käest. Neli kuud sööme oma tomateid, kuid hiljem poetomateid ei osta või teeme seda väga harva.
Õunad on enda omad, kõik juurviljad ka, samuti marjad. Abikaasa teeb vähese suhkruga moose, ülejäänud on sügavkülmas – terve talve oleme varustatud. Oleme maksimaalselt vähendanud vorstide ja viinerite söömist – kõik sõltub sellest, kui palju on vorsti sisse kõike muud sodi pandud.

Piima me ei joo. Me joome kohvi ilma piimata ja putru teeme ka vee peal. Muide, parim puder on, kui paned helbed/tangud õhtu suure kaelaga termosesse kuuma veega seisma, siis on hommikul super puder. Mina soovitan süüa monoputru, mitte segusid.

Kohupiima sööme vahel harva, aga juustu ostame turult tuttava käest. Küpsetisi sööme väga harva. Kommidest eelistan neid, kus ei ole aspartaami, vaid kus on normaalne suhkur.

Söön ma iga 3,5–4 tunni tagant, iga päev sooja toitu. Ma pean veel kinni ka lahustoitumise süsteemist, vähemalt püüan. Õige toitumine on see, kui ma aitan oma seedetrakti, kõikidel fermentidel kergesti seedida. Me tuleme siiski ju loomariigist ja seal on oma seadused.

Lõvi murrab looma ja sööb liha, ta ei pane sinna kartulit, kapsast ega sousti. Kuid inimene sööb borði, liha, leiba, paneb arbuusi ka veel otsa – see on piltlikult öeldes noaga kõhtu löömine.

Kui aga süüa väikeste portsjonite kaupa väikeste vahemike järel, ei koorma me oma keha liigselt. Minu kontseptsiooni järgi võib inimene näljane olla mitte üle 20 minuti, ka õhtul võib süüa – iseküsimus on, mida ja kuidas süüa.

Mida arvata gluteeni- ja kaseiinivabast dieedist, mis on tänapäeva moeasi? Ma ei väida mitte kunagi, et inimene ei tohi ja ei pea kasutama piimatooteid. Inimesel on õigus süüa, kui talle mistahes toit maitseb ja meeldib. Aga, kui tekivad probleemid, peab hakkama sellele mõtlema.

Kui lehma lüpstakse rohkem kui 150 päeva aastas, minnakse loodusele vastu, ja lehmapiimas on tohutult palju hormoone. Tegelikult peaksid siit lähtudes kehtima ka n-ö loomaõigused.

Ma tunnen palju inimesi, kellel on liigeseprobleemid ja kellel need kaovad, kui piim menüüst välja jätta. Väga kahju, et kõik piimaprobleemid taandatakse ajakirjades ja toidurubriikides laktoosile.

Laktoos on piimasuhkur. Kui laps sünnib, peab ta emapiima saada. Laktoosi on vaja seedida, keha sünteesib laktaasi. Seal on head ehk asendamatud ja kallid aminohapped. Kui laps emapiimal enam pole, siis organism hakkab laktaasi vähem tootma. On inimesi, kel seda on rohkem, kuid teistel on seda vähem. Seetõttu tulebki välja, et kolmandikul inimestest võivad olla probleemid piima omastamisega. See on eelkõige geneetiline.

Lastearstina annaksin soovituse ka neile, kelle 2–3aastane väikelaps on pidevalt nohus ja käib koguaeg LOR-arsti juures ning midagi patoloogilist justkui ei leita, ära jätta kõik piima toidud. Tihti juhtub ime ja kõik sümptomid kaovad.
Aga kõige tähtsam on piimavalgu ehk kaseiini probleem. See pole päris õige, et kaseiin on kehale täiesti kahjutu. Tean palju autistlikke ja hüperaktiivseid või rahutuid lapsi, kelle käitumine muutub kaseiini ärajätmisel tunduvalt paremaks. Kitsepiima tooted on selles mõttes natuke lahjemad ja annavad positiivsema tulemuse. Neid võib rohkem lubada kui lehmapiima.

Piimatööstus on väga palju nahutanud mind selliste soovituste pärast. Aga paljudes traditsioonilistes meditsiinisüsteemides on seda juba ammu teatud!

Piima vastu räägib veel näiteks üks uuring, mis jõudis minuni mõned aastad tagasi. See uuring, mis on tehtud Harvardi teadlase Ganmaa Davaasambuu poolt, toob välja, et näiteks Jaapanis on lehmapiimas sisalduv östrogeensulfaadi ja progesterooni hulk kümneid kordi suurem kui toorpiimas Mongoolias.

Selgus, et Jaapanis, nagu ka paljudes teistes tsiviliseeritud maailma riikides, lüpstakse lehmi kuni 300 päeva aastas, samas kui Mongoolias ja Alþeerias on lüpsiperioodiks vaid viis kuud aastas. Autor väidab, et just tänu sellele on neis nn vähemarenenud riikides tunduvalt vähem nii hea- kui ka halvaloomulisi kasvajaid nagu adenoomid, rinnavähk, munandi- ja eesnäärmevähk.

Hormoonide hulk, mis kutsub esile pahaloomulisi kasvajaid, on palju suurem nendes kultuurides, kus lehmi lüpstakse rohkem kui 150 päeva aastas. Sest lehm ei ole ju määratud loomulikult andma piima 300 päeva aastas!
Tänapäeval on meie ideaal, et lehmal on peenikesed jalad, hästi suur piimatootmise aparaat ja ta annab 11 000–12 000 liitrit aastas. Ja meie peame selliseid lehmi maailma imedeks ja arvame, et meie piimatööstus on kõrgel tasemel!
Aga sel lehmal on tuhmid ja väsinud silmad, ta on masin, mitte enam piima andev elus loom. Me ei saa võrrelda piima, mida tarbisid meie esivanemad piimaga, mida me ostame poest täna.

Usun et see Harvardi ülikooli uuring on revolutsiooniline selles mõttes, et ta paneb meid mõtlema, kas me peame niipalju loodusesse sekkuma puhtalt suurema kvantitatiivse toodangu saamise nimel. Kas me peame sekkuma sellisel viisil, mis on kahjulik lehmale ja kahjulik ka inimesele. Praegu pole ju näljaaeg, et tuleks lehma niimoodi ebaloomulikult palju piima andma sundida.

Teine asi oli piima tarbida sõja ajal, kui lehm ehk päästis pere näljasurmast, sest midagi muud polnud üldse võimalik kätte saada. Aga vaadake nüüd – meie poed on lausa lookas erinevate toiduainete all!

Veel mõnikümmend aastat tagasi ei olnud meestel nii palju adenoome, vähki, naistel müoome. Järelikult midagi on meie elustiilis praegu väga valesti.

Muidugi piimatootjad ja skeptikud on selle väite suhtes kindlasti negatiivselt häälestatud. Öeldakse ju, et Alþeerias ja Mongoolias on meditsiinitase väga madal ja seal lihtsalt ei diagnoosita neid haigusi. Võibolla ongi see õige, kuid osaliselt.
Ma arvan, et sellise info omamine aitab igal inimesel endal analüüsida, mis temaga tegelikult toimub, kui tal diagnoositakse prostata adenoom. Selline info ei meeldi võib-olla ka farmakoloogiale ülesehitatud tõenduspõhisele meditsiinile.

On ju kergem, ja ka firmadele palju kasulikum, manustada igale mehele, kellel on prostata adenoom, Prostamol Unot. Kas see ravim üldse aitab, on ikka väga küsitav. Meie peame nendele küsimustele otsima vastuseid loodusest ja sellepärast ma arvan, et Harvardi Ülikooli doktori töö väärib ka meil tähelepanu.

Kas toidulisandid on vajalikud? Ma ei ole neile vastu, aga toidulisand pole ravim. Kahjuks reklaamitakse neid ikkagi nagu ravimeid. Nad ei ole läbinud nii põhjalikku kontrolli kui ravimid ja kõik neist ei ole sugugi puhtad.
Toidulisandite puhtust saab hästi näha tippsportlase peal, kellelt saab kiirelt tulemuse. Toidulisandeid tuleb kasutada ikka koos arstiga, kes neid asju jagab ja enne mõtleb, kas neid on ikka väga vaja. Võib ju nii olla, et toidulisandit hakatakse ravimi asemel kasutama.

Toidulisandid ja ravimid peavad seedetraktis lagunema ja imenduma. Nad liiguvad tervesse meie kehasse, ja võib-olla remondivad neid osasüsteeme, milleks nad on mõelnud. Aga mis nad teiste süsteemidega teevad, ei tea keegi. Ma ise praegu toidulisandeid ei võta, võib-olla ühte hakkan proovima, aga enne teen kõik analüüsid – hakkan enda peal eksperimenteerima.

Mida arvata D-vitamiinist? Jah, seda ikka vahel tuleb võtta meie regioonis. Ma võtan ise kaltsiumit ka – võtan toore muna koore, kuivatan ära, eemaldan koore seest kile ja jahvatan koore kohviveskis. Siis pigistan terve sidruni mahla sellesse pulbrisse. Sinna lisan veel vitamiin D 400 TÜ, ja väga hästi aitab.

Kuid ka D-vitamiini taseme kohta peab alustuseks tegema laboris analüüsi ja alles siis koos arstiga otsustama.

Äripäev
30. November 2015, 09:51
Vaata EST või RUS arhiivi
Mirjam Esperk

Mirjam Esperk

Kadi Heinsalu

Kadi Heinsalu

Violetta Riidas

Violetta Riidas