Äge lööve jääb tihti korduma

Ägedaid nahapõletikke on mitmeid ja kindlasti vajavad need kiiret ja asjakohast ravi. Üks neist on impetiigo ehk pindmine bakteriaalne nahapõletik, mille tekitajaks on kas stafülokokk, streptokokk või segainfektsioon.

Viiendik inimesi kannab pidevalt stafülokokk-bakterit, meditsiinitöötajatel tuleb seda ette veel sagedamini. Streptokokki leidub pigem kurgulimas, mitte tervel nahal.

Impetiigot soodustab teiste naha haiguste põdemine, nagu sügelised, täitõbi, ka ekseemid, eriti atoopiline dermatiit. Endogeensetest teguritest kõik kaasuvad põhjused, mis toovad immuunsupressiooni.

Võib esineda nii primaarse kui ka sekundaarsena. Viimane tähendab selle teket mõne muu nahahaiguse foonil. Rohkem tuleb seda ette lastel, vahel ka täiskasvanutel. Koorikulise impetiigo korral tekivad punetaval alusel õhukese seina ja selge sisuga villid.

Villide lõhkemisel tekivad leemendavad erosioonid, mis kattuvad kollakate koorikutega. Kolded levivad kiiresti ja võivad omavahel laatuda. Ravides paraneb haigus 5–7 päeva jooksul, muidu kestab nädalaid. Arme õnneks ei jää.

Villilist impetiigot põhjustab Staphylococcus aureus, mida esineb rohkem suvel. Haigestuvad nii lapsed kui ka täiskasvanud. Sagedamini esineb seda näol ja teistel avatud kehaosadel, aga ka igal pool mujal. Selle vormi korral tekivad suured pinges villid, need püsivad paar päeva. Nende sisu on alguses selge, hiljem sisu muutub häguseks. Suured pinges villid on soovitatav avada, kuid ettevaatlikult, et nakkus ei leviks arsti või patsiendi tervele nahaosale. Vähem ulatusliku impetiigo korral piisab lokaalsest ravist antibiootikumi sisaldava kreemiga (nt Fucidin, Altargo). Ulatusliku infektsiooni korral on soovitav süsteemne antibiootikumiravi.

Nõrk immuunsus soosib

Tihti satutakse perearstile ka vöötohatisega – seda põhjustab tuulerõuge viirus. Varicella zozter’i virus kuulub herpesviiruste perekonda ja omab nendega ühiseid jooni. Iseloomulik on, et kui inimene on kunagi nakatunud, siis viirus jääb organismi püsima elu lõpuni. Esmase nakatumise korral haigestub inimene tuulerõugetesse. 95% inimestest põeb selle läbi esimese 15 eluaasta jooksul. Peiteaeg on kaks nädalat.

Alguses on peavalu, palavik, oksendamine, nõrkus, perifeersete limaskestade suurenemine. Lööve tekib puhangutena, alguses punetav laik, selle pinnale tekib villike, hiljem erosioon ja koorikud. Haaratud võivad olla ka limaskestad. Kui patsient ennast ei süga, paraneb haigus armideta. Lastel on tuulerõugete kulg kergem. Suremus on kaks last 100 000 kohta. Tuulerõugete vastu saab vaktsineerida. Pärast tuulerõugete põdemist jääb viirus organismi püsima ja teatud tingimustel aktiveerub ning tekib vöötohatis. Enamasti tekib vanemaealistel või nõrgenenud immuunsusega inimestel. Taustaks on näiteks immuunsupressiivne ravi, päikesepõ- letus, kiiritusravi, külmetus, trauma jne.

Sagedased vöötohatise piirkonnad on interkostaalnärvid, nervus trigeminus’e piirkond, sakraalpiirkond. Lööve on ühepoolne, keskjoont ei ületa. Lööbele eelneb tavaliselt halb enesetunne, valu on tugev, võib esineda seedetrakti sümptomeid. Valulikkus ilma lööbeta võib tuua valediagnoose (kahtlustatakse näiteks mükardiinfarkti, kõhupiirkonna valu korral aga eakamatel sapikoolikuid, noorematel appenditsiiti jne). Paari ööpäeva jooksul tekib punetus ja villikesed. Need on küllalt stabiilsed, hiljem muutub sisu mädaseks ja nad purunevad. Võivad tekkida armid. Vöötohatisel on ka tüsistusi nagu sekundaarne bakteriaalne infektsioon, võivad kaasneda silmakahjustused, pleuriit jne.

Suur probleem on püsiv postherpeetiline neuralgia, mida on küllalt raske tavaliste NSAIDidega kupeerida. Seetõttu on oluline, et ravi algab 72 tunni jooksul haiguse algusest. Sel ajal toimub viiruse replikatsioon. Pärast seda pole viirusevastane ravi enam efektiivne.

Kasutatakse süsteemset ravi: Acycloviri, Valacycloviri, ka Brivudinet. Lokaalses ravis on kasutusel kuivatavad (tsinkloksuti) ja antibiootilised vahendeid. Valu raviks NSAIDid, mida võib neuralgilise valu tõttu kombineerida tritsükliliste antidepressantide ja karbamasepiiniga. Valu võib püsida kuid pärast lööbe kadumist.

Esineb sagedamini eakatel

Roospõletiku tekitajaiks on A-grupi streptokokid. Haigus esineb sagedamini eakamatel. Mikroobid sisenevad organismi tavaliselt nahadefekti kaudu. Oluline sisenemisvärat on ka ravimita seenhaigus, kui varvaste vahel on lõhed. Algus on äge: palavik, vappekülm. Haaratud kehaosa nahk on pinges, esineb valu, punetav ala on terav, kiiresti laienev. Võib esineda (veri)ville, isegi nekroosi. Enamasti kaasneb lüm- fiteede põletik. Lokalisatsioonideks võib olla säär, labajalg, nägu. Ka see haigus on ühepoolne. Ravib voodirahu, soovitatav on jäset natuke tõsta. Tähtis on kaasuvate haiguste ravi. Süsteemne ravi antibiootikumidega peab kestma vähemalt 10 päeva. Kahjuks kipub 29%-l juhtudest korduma. Põ- letiku käigus tekib lümfiteede kahjustus, mis loob soodsa pinnase retsidiivide tekkeks. See võib viia püsiva lümfostaasini.

Artikli aluseks on Kliinik 2015 tehtud ettekanne.

Äripäev
26. November 2015, 15:19
Vaata EST või RUS arhiivi
Mirjam Esperk

Mirjam Esperk

Kadi Heinsalu

Kadi Heinsalu

Violetta Riidas

Violetta Riidas