6 biomarkerit on väga efektiivsed

Arvatakse, et mRNAd biomarkeritena loovad uusi võimalusi osteoporoosist tingitud terviseriski varasemaks prognoosimiseks. Eestis tehti väike uuring.

Osteoporoosi haigestumine on muutunud oluliseks probleemiks kogu maailmas ja on paljuski tingitud elanikkonna vananemisest. Aastal 2010 põdes vanuses 50–84 Euroopas osteoporoosi umbes 22 miljonit naist. Suurimaks osteoporoosiga kaasnevaks probleemiks on minimaalse trauma tagajärjel tekkivad luumurrud. Osteoporootiliste murdude majanduslik koormus on hinnanguliselt 37 miljardit eurot (andmed aastast 2010) ja eeldatavasti tõuseb see 25% järgmise 20 aasta jooksul.

Kõiki riske raske ennustada

Osteoporoosi ennetamiseks ja murdude arvu vähendamiseks on vaja lisaks efektiivsetele ravimitele ka meetodeid haiguse varaseks diagnoosimiseks. Ehk kui õnnestuks kindlaks teha isikud, kellel on suurem risk haigestuda osteoporoosi, siis saaks parandada ka riskirühma jälgimist eesmärgiga vähendada luumurdude teket.

Osteoporoosi diagnoosimine põhineb luu mineraalse tiheduse (LMT) mõõtmisel. WHO poolt on määratletud osteoporoosi kriteeriumiks LMT T-skoori vähenemine ?–2.5 SD. Kuid siiski ei anna LMT absoluutset vastust kõigi osteoporootiliste murdude riski kohta, ja lisaks luutihedusele on veel mitmeid teisi faktoreid.

Luu kvaliteedi ja luumurru riski prognoosimiseks kasutatakse ka skeleti aine vahetuse uurimist, määrates mitmeid biokeemilisi markereid. Sellisteks luu ainevahetuse biomarkeriteks on seerumi osteokaltsiin, luuspetsiifiline aluseline fosfataas, I tüüpi kollageeni propeptiidi N- ja C-terminaalne fosfataas (PINP, PICP), deoksüpüridinoliin (DPD), katepsiin K (CTX, NTX), kollageeni maatriksi metalloproteaas (CTX-MMP/ICTP). Kuid ka neil biomarkeritel on omad puudused, kuna nad pole piisavalt luukoe spetsiifilised ega võimalda otseselt hinnata erinevate luurakkude tegevust. Viimasel ajal publitseeritud uuringutes räägitakse uuest biomarkerite põlvkonnast – need on mittekollageensed valgud, osteoklastide ensüümid, osteotsüütide sekreteeritud faktorid, ringlevad miRNAd. Arvatakse, et mRNAd biomarkeritena võivad luua uusi võimalusi varasemaks terviseriski prognoosimiseks. Samuti, võrreldes valguliste markeritega, võivad mRNAd anda parema ettekujutuse haiguse staadiumist, mis annaks olulist kasu haiguse raviprotsessis. Lisaks peegeldavad mRNAd raku funktsionaalset seisukorda, annavad geeni regulatsiooni kohta integreeritud vastuse geneetilistest ja epigeneetilistest teguritest, mis omakorda muudavad mRNAd vä- ga tundlikeks biomarkeriteks. Tänu mRNA omadustele ning tihedale seosele luukoe ja hemopoeetilise aktiivsusse vahel saab vere kaudu hinnata osteoporoosi seisundit. Osteoporoosi puhul muutub luukoe ainevahetus, mis avaldub seotud geenide mRNA muutuses. 

Kuus tundlikku biomarkerit

Kõik eeltoodu oli ajendiks, et uurida seda ka Eesti osteoporoosiga naiste hulgas. Töö eesmärk oli võrrelda postmenopausis osteoporoosiga naisi tervete, ilma luumurdude ja normaalse luutihedusega naistega, leidmaks võimalikke uusi biomarkereid tulevasteks uuringuteks. Uuritavate isikute, osteoporoosi põdevate või tervete luudega naised, valimine uuringusse toimus densoitomeetria tulemuste alusel ning kõikidelt uuritavalt koguti vere analüüsid.

Osteoporoosi rühma valiti patsiendid, kellel oli T-skoor nimme L1–L4 lülides või puusa piirkonnas väiksem kui –2,5 SD. Osteoporoosiga patsiendid jagati täiendavalt kahte alagruppi. Esimese moodustasid need, kellel oli luude tihedus vähenenud ainult lülisambas (puusa T-skoor 0.9 SD, L1-L4 –2.92 SD). Ning teise grupi uuritavatel oli luude tihedus vä- henenud mõlemas mõõdetud piirkonnas (seljas –2.97 SD ja puusas –2.61 SD).

Tehtud vere RNA sekveneerimisel tuvastati algselt 214 geeni, millest edasise analüü- si käigus valiti 20 kandidaatgeeni (FDR väiksem 1,47 × 10– 4). Mõnda leitud geenidest on ka varasemate uuringute alusel seostatud osteoporoosi tekkimise ja luude hapruse suurenemisega.

Kanditaatgeenide edasine selekteerimine teostati osteoporoosi alagruppide täiendaval statistilisel hindamisel ning selgus 6 tugevaimat geeni (CACNA1G, ALG13, SBK1, GGT7, MBNL3, RIOK3), millel oli madalam FDR väärtus.

Analüüsist nähtub, et valitud 6 osteoporoosi mRNA biomarkerit on väga efektiivsed osteoporoosi ennustamiseks eriti just lülisamba piirkonnas. Koos osteoporoosi raskusastme süvenemisega leitud biomarkerite tundlikkus suurenes.

Antud uuringu puhul oli tegemist väiksemahulise uuringuga ja leitud biomarkereid tuleb täiendavalt testida suurema patsientide hulga peal.

Äripäev
26. November 2015, 16:29
Vaata EST või RUS arhiivi
Mirjam Esperk

Mirjam Esperk

Kadi Heinsalu

Kadi Heinsalu

Violetta Riidas

Violetta Riidas