Raske astma ei ole veel piisavalt käsitletud

Pulmonoloog Pille Mukk.
Pulmonoloog Pille Mukk.Foto:
PERHi pulmonoloogiakesku­se juht Pille Mukk tõdes PERHi sisekliiniku mullusel sügiskonverentsil, et astmaravis on astutud küll pikk samm edasi, kuid valvsust kaotada ei saa.

Ägeda hingamisteede obstruktsiooni kõige sagedasem põhjus on Muki sõnul bronho­spasm ehk bronhiseinte silelihaskiudude kokkutõmbumine. Sellega on kõige rohkem hädas astmaatikud haiguse ägenemise ajal, aga ka bronhiidiga patsiendid või suitsetajad.

Diferentsiaaldiagnostikas tuleb Muki sõnul silmas pidada järgmisi haigusi: mehaaniline hingamisteede obstruktsioon (tuumor, sekreet, võõrkeha), õhkrind, kõriturse, häälepaelte düskinees, aspiratsioon, trahhea düskinees, trahhea malaatsia. “Ägeda bronhospasmiga on tegemist eelkõige bronhiaalastma ägenemise korral. Samas ka bronhiidi, kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse ja kopsuemfüseemiga võib kaasas käia raske bronhospasmiga ägenemine,” lisas Mukk.
Astmaravis on viimaste aastakümnete jooksul astutud pikk samm. Alates 1980. aastatest on suremus astmasse oluliselt langenud, eelkõige tänu inhaleeritava glükokortikosteroidi (GKS) kasutamise kasvule, jätkas Mukk. “Vaatamata suremuse langusele on siiski võimalik astma raske ja fataalne kulg,” tõdes pulmonoloog. “Patsiendid on väga erinevad, ja astmal võivad olla erinevad mehhanismid. Raske astma ei ole täna optimaalselt käsitletud, ehkki ravivõimalused paranevad.” Ta kinnitas, et kuni 90% astmaga seotud surmadest on välditavad, kui meditsiinitöötajad ja patsiendid ei alahindaks obstruktsiooni ägenemise raskust. Mida raskem astma, seda tõenäolisem, et aasta jooksul ägenemisi esineb. Raske obstruktsiooniga ägenemisi võib ette tulla aastas mitu korda. Ägedat bronhospasmi on Muki sõnul lihtne ära tunda vilistava hingamise läbi, kuid ei tohi ära unustada, et kõigil patsientidel siiski pole tüüpilisi kaebusi. “Ka see, kui subjektiivsed kaebused raviga vähenevad, ei pruugi tähendada, et obstruktsioon on taandunud,” hoiatas Mukk.

Ägenemise patofüsioloogias on tema sõnul vallanduvate faktorite seas esikohal  respiratoorsed viirused. Teiseks ei teki ükski ägenemine üleöö. “Alati on päevi varem tunnuseid ja kaebusi, mida tuleb märgata, et rasket obstruktsiooni süvenemist ära hoida,” rõhutas Mukk.
Fataalsel astmal on kaks alagruppi: kiire ja aeglase tekke variant. Kiire tekke alatüüpi esineb 8–15%-l, aeglast 86–92%-l juhtudest. Aeglase tekke puhul on ka hoo lahenemine aeglane. Arst peab Muki sõnul teadma, kes tema patsientidest kuulub kõrge riskiga astmaatikute gruppi. Riskifaktoreid on mitmeid.
Ohumärk, kui patsient
küsib tihedasti retsepte
Astmaravimite kasutamise juures on Muki sõnul raviarsti jaoks alarmeeriv näitaja see, kui patsient küsib iga paari kuu tagant täiendavaid retsepte lühitoimelisele bronhilõõgastile. “Järelikult on baasravis midagi korrast ära, eelkõige tuleks hinnata, kas patsient kasutab adekvaatselt inhaleeritavaid glükokortikosteroide,” lausus ta. Obstruktsiooni raskust on Muki sõnul oluline patsiendiga kohtumisel hinnata, meeles tuleb pidada, et näiliselt aina rahulikumaks jääv patsient võib tegelikkuses tähendada seisundi halvenemist kuni ähvardava hingamisteede seiskuseni,” lausus Mukk.

Põhiravimid on ägeda obstruktsiooni puhul endiselt inhaleeritavad bronhilõõgastid. “Nende kasutamisel on olemas tugev teaduslik baas, mis lubab väita, et ravimid jõuavad kopsu ja annavad piisava efekti,” rääkis Mukk. Kui kasutada õiget inhalatsioonitehnikat, on Muki sõnul inhalaatorid võrdselt efektiivsed. Ägeda obstruktsiooni kontekstis on kõige kasutatavam aerosoolinhalaator, eriti selle koos vahemahutiga kasutamine. “Vahe­mahuti annab võimaluse ravimi inhalatsiooni paremini teostada siis, kui on parasjagu paha olla ja pole jõudu koordineerida aerosooli vajutamist ja sissehingamist. Nii võib  adekvaatsest doosist palju kaduma minna,” selgitas Mukk.

Muki sõnul on tähtis veenda patsiente aerosooli headuses ka seetõttu, et kui tal aidata kasutama õppida inhaleeritavat aero­sooli piisava efektiivsusega iseseisvalt ka haigla või erakorralise vastuvõtuosakonna tingimustes, saab ta hiljem koduski kinnituse, et võib kiiresti end ise abistada ja pole vaja oodata kiirabi ja päästvat nebulisaatorihuulikut. “Mitte vähetähtis pole ka see, et aerosooli kasutada on odavam kui nebulisaatorit,” märkis Mukk.

Tasub teada: Astma ägenemise algoritm
? Hinda raskusastet (mõõdukas-raske)
? Inhaleeritav lühitoimeline bronhilõõgasti (SABA), 2–6 doosi (või nebuliseeritavana) iga 20 min järel esimesel tunnil
? Hinda ravivastust 1 tunni möödumisel (düspnoe, PEF)
1. Hea (vilinaid, õhupuudust ei ole, PEF >80%, kontakteeru arstiga)
2. Osaline ravivastus (vilinad, tahhüpnoe, PEF 50–79%, kohene arstikontakt, haigla­ravi)
3. Halb (PEF <50%, helista 112)

Astmaataki korral ei ole soovitatav kasutada:
? rahusteid (rangelt keelatud)
? mukolüütikuid
? füsioteraapiat
? hüdratatsiooni rohke vedeliku koormusega (võib vajalikuks osutuda imikutel ja väikelastel)
? antibiootikume (v.a kui kaasuvalt kopsupõletik või sinusiit)
? adrenaliin/epinefriin
? makroliidantibiootikumi ägenemise korral on seni vähe tõestust.

Allikas: Pille Mukk

Äripäev
27. November 2015, 12:54
Vaata EST või RUS arhiivi
Mirjam Esperk

Mirjam Esperk

Kadi Heinsalu

Kadi Heinsalu

Violetta Riidas

Violetta Riidas