Imiku toitmisele rinnapiimaga ei ole alternatiivi

Rinnaga toitmine on lapse bioloogilise, füüsilise ja vaimse tervise alus.
Rinnaga toitmise eelis ei vaja diskussiooni, sest rinnaga toitmise positiivne mõju nii lapsele kui ka emale on tõenduspõhiselt ära tõestatud. Selle kinnituseks toon välja mõned tähtsad faktorid rinnaga toitmise eelistest.

Kui ema ei toida oma last rinnaga, kasvab lapsel risk erinevateks haigusseisunditeks.
* Kõrvapõletikke esineb kolm kuni seitse korda sagedamini.
* Gastroenteriit tekib kuni kuus korda sagedamini.
* Diarröasse, allergiatesse, astmasse, ülekaalu haigestumise oht kasvab.
* Hingamisteede nakkusi esineb kaks kuni viis korda sagedamini.
* SIDSi (kätkisurma) tuleb ette kolm kuni viis korda sagedamini.
* Lümfoome on kuus kuni kaheksa korda sagedamini.
* Esimest tüüpi diabeeti on kaks kuni seitse korda sagedamini.
* Immuunvastus vaktsineerimisele on nõrgem.
* NEC (nekrootilist enterokoliit) – 20 korda sagedasemad juhud.
* Soolestiku põletikud ja Crohni tõvesse haigestumine on kolm korda sagedasem.
* Sagedasem on ka haigestumine sclerosis multiplex’i, juveniilsesse reumatoidartriiti, reflukshaigusesse, kuseteede infektsioonidesse.
* Sagenevad nägemisprobleemid.
* Suu- ja lõualihaste ebapiisav areng on tõenäolisem.
* Nn lutipudelikaariese tekkeks suurem tõenäosus.
* Enneaegse surma risk esimesel eluaastal 26,5%.

Ka imetamisest loobuv ema riskib mitme terviseprobleemiga. Nendeks võivad olla:
* Sünnitusjärgsed verejooksud.
* Menopausaalperioodis rinnavähki kaks korda sagedamini.
* Munasarjavähi risk kasvab kuni 1,6 korda.
* Endomeetriumi vähki haigestumise oht suureneb.
* Gestatsioonidiabeedil on kaks korda suurem risk kujuneda hiljem teist tüüpi suhkurtõveks.
* Osteoporoosist tingitud traumade tekkeks on menopausi ajal suurem risk.
Peaks niisiis selge olema, et rinnaga toitmisel ei ole alternatiivi, ent nii imelik kui see võibolla ei tundu, aga me räägime rinnaga toitmise eelistest veel 21. sajandi teisel kümnendil. Samas valitses rinnaga toitmise küsimuses kuni 19. sajandini täielik üksmeel.
Tõsised probleemid sel teemal algasid 20. sajandi esimesel poolel, kui 30ndatel hakati paljudes Euroopa riikides viljelema vastsündinutel kunstlike toitude kasutamist.
Alguses oli laialt levinud segud lehmapiimast, hiljem hakkasid kunstlikke toitusid tootvad firmad tootma segusid, mis olid oma koostiselt adapteeritud ja hakkasid väga kiiresti levima üle globaliseeruva  maailma. Sellist laialdast segude kasutamist soodustas ka meditsiinisüsteemi organisatoorne struktuur.
Sünnitusmajades olid lapsed emadest eraldatud ja rinnale toodi alles 12–24 või 36 tundi pärast sündi.
Õnneks hakkasid emad 60–70ndatel tsiviliseeritud Põhjamaades protestima ja nad ei olnud nõus, et nende lapsed olid nendest eraldatud  ja rinnaga hakati neid toitma mitte kohe, vaid tunde hiljem.
Tekkisid entusiastlikud tugirühmad, kus iga ema püüdis teisele üle anda oma kogemuse ja nii see liikumine saigi teoks.
Oleme ausad: mitte arstid ämmaemandad ja meditsiiniõed ei viinud sünnitusmajades emasid ja lapsi kokku, see kõik toimus just tänu emadele endile ja perede survele sünnitusmajadele.
Alles siis, kui sellise anti­humaanse süsteemi selgroog oli katki lõhutud, hakkasid Euroopas tekkima sünnitusmajad, kus ema ja lapse palateid eraldi enam ei eksisteerinud. Kahjuks olid aga selleks ajaks, s.o eelmise sajandi 80ndateks, endale soodsa positsiooni kätte võidelnud kunstlike toitusid tootvad firmad.
Üks tähtsaim päev rinnaga toitmise ajaloos on 11. mai 1981, mil Maailma Tervishoiu Assamblee võttis vastu seaduse, kuidas turustada kunstlikke segusid. Ehk teiste sõnadega pandi kirja, kuidas turustada ja reklaamida kunstlikke segusid maailmas.
See dokument on tähtis selle poolest, et kõik Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriigid allkirjastasid selle ja andsid võimaluse edendada rinnaga toitmist kõikides maailma riikiides.
Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ja UNICEF soovitavad toita imikuid esimesel kuuel kuul ainult rinnapiimaga. Samuti soovitatakse jätkata imetamist ka lapse teisel eluaastal.

Kuidas on olnud need arengud meil? Pean ausalt ütlema, et minu praktikast on jäänud positiivne mulje: meie emadel on väga kõrge motivatsioon toita oma last rinnast. See võib tuleneda muu hulgas sellest, et sajandite vältel soodustas meie talukultuur protsessi, kus vanem põlvkond õpetas ja toetas nooremaid ja nii ongi rinnaga toitmise n-ö instinkt üle kantud iga järgmise põlvkonna emadele.
Eesti Vabariigis on tõepoolest loodud ideaalsed tingimused rinnaga toitmiseks, kuna emad saavad pidevalt olla oma laste juures toita neid rinnast ja saavad seejuures ka tasutud.
Paljudes riikides, kus ma olen esinenud, ei jõuta ära imestada, kuidas Eestis on suudetud luua sellised ideaalsed tingimused peredele. Olla poolteist aastat pärast sünnitust lapsega koos iga tund seitse päeva nädalas on suur asi ja isegi kõrgelt arenenud ja rikas riik ei luba endale sellist luksust.
Vaatamata headele tingimustele, mis on riigi poolt loodud, on meie näitajad aga väga kesised. Kuni kuuenda elukuuni sai 2011. ja 2012. aastal emapiima vaid 55% lastest. See number iseloomustab aga segatoidul olevaid lapsi, kes lisaks ema piimale saavad juba muud toitu ka juurde.
Pole välistatud, et ainult rinnaga toidetud lapsi on selles vanuses vast ainult 20 protsenti või isegi vähem.
Päris tõenduspõhist numbrit on aga keeruline välja ütelda, sest seda, kui paljud emad last ainult rinnaga toidavad, pole päriselt uuritud. Igal juhul ei ole asjad sugugi nii ideaalsed, kui esmapilgul võiks arvata.
Me püüdleme paljudes valdkondades jõuda Põhjamaade tasemele, kuid see maa, mida meil on vaja läbi käija, on meeletu. Näiteks, Norras ja Rootsis on see näitaja, et laps kuuekuuselt on ainult emapiimal juba aastaid 70–80%!
Selleks, et anda rinnaga toitmisele meie riigis uut hoogu, saigi mõned aastad tagasi sotsiaalministeeriumi juurde loodud Rinnaga Toitmise Edendamise Eesti Komitee.

Praegu on selle komitee mõned ülesanded näiteks:
* Selgitada rohkem meie tulevastelele emadele ja peredele imetamise kasulikku mõju nii lapsele kui ka emale.
* Parandada imetamise statistikat, selle tarbeks tuleks koolitada ajakohasel tasemel kõiki, kes töötavad vastsündinutega ja nende emadega.
* Ühtlustada kõikide sünnitusmajade taset, et iga vastsündinu ja enneaegselt sündinud laps saaks toidetud ema piimaga.
* Võib tunduda kurioosne, aga meie perearstid ei teagi alati, et nende nimistusse on sündinud uus ilmakodanik. See on suur möödalaskmine, mis vajab väga kiiret korrigeerimist. Olukorra parandamisel peaks  arvestama mitte perearsti komfortset olemist, aga kõigepealt ema ja vastsündinute laste huvide kaitset.
* Tarvilik on kunstlike toitude turustamise seaduse vajalikkuse selgitamine poliitikutele, kuna olemasolev reklaamiseadus ei rahulda tänapäevaseid vajadusi.
Seda nimekirja siin võiks jätkata veelgi, kuid eelnevast on selge, et tõenduspõhiselt on kindlaks tehtud, et lapse rinnaga toitmine on optimaalne lapse tulevasele (bioloogilise, füüsilise ja vaimse tervise) arengule.

Äripäev
03. December 2015, 11:01
Vaata EST või RUS arhiivi