Hambakivi viib põletikuni

Hambakiviks nimetatakse kõva kattu hammastel, millesse on kogunenud kaltsiumi ja fosfori soolad sülje keemiliste omaduste muutumise tõttu.

Hambakivi vältimiseks on tarvis suud korrapäraselt hooldada. Põletiku ilmnemisel suu limaskestal või igemetel tuleb koheselt pöörduda hambaarsti poole, kes selgitab välja nende tekkepõhjused ja kavandab ravi. Hambakivi moodustumine hambapinnale on üsna tavaline eestlaste hulgas. Tihtipeale inimesed ei teagi, et selline probleem neid vaevab. See on tingitud vähesest informeeritusest ja hügieeniõpetuse puudulikkusest. Kui katt on olnud hamba pinnal pikka aega, hakkavad sellesse süljest ladestuma mineraalsoolad. Mineraliseerunud hambakattu nimetatakse hambakiviks.

Sõltub toitumisest
Hambakatul on võime koguda endasse kaltsiumi. Hambakatus on kaltsiumisisaldus 20 korda suurem kui süljes. Ka fosfori sooladel on hambakivi moodustumises oluline roll. Inimestel, kellel on kalduvus hambakivi tekkele, on täheldatud süljes kolm korda enam fosforiühendeid. Soolade ladestumisel tekivad kristallid kõigepealt rakkude vahelises aines, hiljem ka mikroobides.
Kõrvuti hambakatu kogunemisega on hambakivi moodustumisel oluline tähtsus ka toitumisel, eriti toidu konsistentsil. Hambakivi tekkele on vastuvõtlikumad pehmet ja süsivesikute (suhkrute) rikast toitu eelistavad inimesed. Hambakivi võib toidu- ja tubakapigmentide toimel värvuda omandades kollakas-pruunika kuni mustja värvuse.
Kõige enam tekib hambakivi süljenäärmete juhade avanemiskohtade läheduses, s.o alumiste esihammaste keelepoolsetel pindadel ja ülemiste purihammaste põsepoolsetel pindadel. Üksikutel juhtudel (juhul kui vastashambad on pikka aega puudunud) võib näha hambakivi plaadina hammaste mälumispindu katmas. Enamasti moodustub hambakivi hammaste vahele, kust hambaharjaga pole kattu võimalik eemaldada.

Gingiviit ja parodontiit
Hammastele ohtlikum on igemetaskuvedeliku kaasabil tekkiv igemealuse katu kivistumine. Tekkiv igemealune kivi kasvab järjest sügavamale hambajuure tipu suunas, kuni hambad hakkavad liikuma ja irduvad lõualuust.
Kui suuhügieen on olnud pikka aega halb, siis kõrvuti hambakõvakudede kahjustusega areneb välja põletik hammast ümbritsevates pehmetes kudedes kas üksikute hammaste või terve hambakaare osas. Sõltuvalt protsessi sügavusest eristatakse gingiviiti ja parodontiiti. Gingiviit – igeme põletik, mis kujuneb välja ebasoodsate tegurite toimel, kusjuures on säilinud igeme terviklik kinnitus hamba pinnale. Tüüpilised nähud on igemete valulikkus, punetus ja turse, harvem igemete vohamine ja haavandid.
Parodontiit – põletikust on haaratud kõik hammast ümbritsevad koed (ige, luu, luuümbris, hambajuure tsement ja periodont ehk kiuline sidekude, mis ümbritseb hamba­tsementi ning hoiab hammast hambasombus kinni), mis on ravimata igemepõletiku loomulik tagajärg. Iseloomulik on, et igemete veritsus on püsinud paljude aastate jooksul. Lisaks igemepõletiku sümptomitele on tekkinud igemetaskud, mis võivad edasi areneda luutaskuteks. Põletiku tagajärjel hävineb hammast ümbritsev luu. Selle tõttu hakkavad hambad liikuma, muudavad asendit üksteise suhtes ja närimine on valulik ning raskendatud.

Äripäev
27. November 2015, 12:31
Vaata EST või RUS arhiivi
Mirjam Esperk

Mirjam Esperk

Kadi Heinsalu

Kadi Heinsalu

Violetta Riidas

Violetta Riidas