Kui madal peaks olema vererõhk?

Aastaid pole arstid kindlad olnud, milline peaks olema optimaalne eesmärk kõrge vererõhuga patsientide jaoks. Üldiseks eesmärgiks on muidugi rõhku alandada, ent see, kui madalale ja kui aktiivselt, oli seni teadmata.

Sellega kaasneb komplikatsioone – riske ja ravimite kõrvalmõjusid – ning lisaks rippus õhus küsimus, kas eakamad patsiendid vajavad aju verevarustuseks mõnevõrra kõrgemat vererõhku.

Sprint-nimelise uuringuga tehti kindlaks, et patsientidel, kellele määrati eesmärgiks viia süstoolne vererõhk alla 120 (mis on tunduvalt madalam kui 140 või 150, mida praegused juhised üle 60aastastele isikutele ette näevad), vähenes südamerabanduse, südamerikke ja insuldi risk kolmandiku võrra, surma risk aga peaaegu veerandi võrra.
Kuulutades, et neil on “informatsiooni, mis võib elu päästa,” teatasidki USA föderaaltasandi tervishoiuametnikud septembris võidukalt, et nad lõpetavad ulatusliku uuringu rohkem kui aasta esialgsest tähtajast varem. Uuring on andnud juba ammendava vastuse küsimusele, mille kallal kardioloogid on aastakümneid juurelnud: kui madal peaks olema vererõhk?
Vastus: märksa madalam kui praegused juhised ette näevad.

Uuringus, mis kandis nime Sprint, määrati rohkem kui 9300-le üle 50aastasele mehele ja naisele, keda ohustas kõrge südamehaiguse risk või kellel oli neeruhaigus, juhuvaliku alusel üks kahest süstoolse vererõhu sihttasemest: alla 120 mmHg, mis on madalam kui eales juhistes soovitatud, või alla 140.
Süstoolne vererõhk on kahest vererõhu näitajast kõrgem ja väljendab rõhku veresoontele südame kokkutõmbumisel.
Uuring puudutas tundmatut valdkonda, mida nii mõnedki olid seni pisut hirmutavaks pidanud. Kui loomulik süstoolne vererõhk on 120, võib see olla hea. Kuid lood on hoopis teised, kui vererõhk ravimite abil kunstlikult niivõrd madalale viiakse. Nii madala sihttaseme saavutamine tähendaks seda, et inimesed peavad võtma rohkem ravimeid, ning kõrvalmõjud võivad kasuteguri nullida. Eelkõige võib tunduvalt madalama vererõhuga kaasnevad negatiivsed ilmingud ohustada eakamaid inimesi, sest paljud neist võtavad juba mitmeid krooniliste haiguste ravimeid, mis võivad põhjustada koostoimet.
Väga madal vererõhk võib põhjustada peapööritust ja kukkumisi. 28 protsenti uuringus osalenutest olid vanemad kui 75aastased.

Vastuolu paari aasta taguse seisukohaga

Vähem kui kaks aastat tagasi märkis üks USA Riikliku Südame-, Kopsu- ja Vereinstituudi komisjon vastupidiselt, et süstoolse vererõhu tase võiks olla 140. Komisjon soovitas üle 60aastastele inimestele sihttasemeks 150, väites, et puudusid veenvad andmed, mis oleksid tõestanud madalama vererõhu kasulikkust.
Seniajani olid paljud vererõhu eksperdid seisukohal, et nad olid saavutanud nii suure edu kui võimalik. 1972. aastast saadik on insultide esinemine, mis on kõrge vererõhu üks peamisi tagajärgi, vähenenud 70 protsenti.
Suurimaks probleemiks oli asjaolu, et paljud kõrge vererõhuga patsiendid ei võtnud neile välja kirjutatud ravimeid või võtsid ravimeid, mis ei olnud piisavalt tugeva mõjuga.
Uuringus osalenud inimestel polnud alati kerge neile määratud vererõhu sihttaset saavutada. Patsiendid, kes pidid viima oma vererõhu alla 140, võtsid keskmiselt kahte ravimit.
Need, kes pidid rõhu viima alla 120, võtsid keskmiselt kolme ravimit. Ravimite hind pole tavaliselt kõrge vererõhuga patsientide jaoks probleemiks, sest 90 protsenti vererõhuravimitest on saadaval geneeriliste ravimitena.
Uuring puudutas ka küsimust, kas madalam vererõhk võiks olla kasulik inimestele, kes põevad neeruhaigust, ning kas patsientide mõtlemine muutub selgemaks ja neil esineb vähem dementsust. See oli üks hüpotees, kuid samas kahtlustati, et madalama vererõhu korral jõuaks ajusse ja neerudesse vähem verd, mis võib kaasa tuua ebasoovitavad tagajärjed. Südameinstituudi sõnul on tulemused, mis näitavad madalama vererõhu mõju neerudele ja ajule, hetkel veel analüüsimise etapis.

Kommentaar: kardioloogid ootavad Sprint uuringu kohta täiendavaid analüüse

Margus Viigimaa
PERHi kardioloog, professor

Sprint uuring on hetkel kõige suuremas tulipunktis olev uuring hüpertensiooni valdkonnas, selle üle on erialakirjanduses viimastel kuudel väga palju diskuteeritud.
Viisteist aastat tagasi oli meil teadmine, et mida madalamale süstoolne või diastoolne vererõhk viia, seda parem on kaugtulemus.
Kõige alumist piiri juhistes paika pandud ei olnudki.
2009. aastal avaldati aga  Euroopa preventsiooniühingu ümberhindamisdokument. Selles leiti, et me ei tohiks vererõhku liiga madalale langetada, sest siis tekib juba negatiivne efekt. See soovitus puudutas just  südame isheemiatõvega haigeid.

Arvatakse, et liiga madal vererõhk mõjub halvasti. Seisukoht, et me ei peaks vererõhu langetamisega liiga madalale minema, sai veelgi kinnitust USAs diabeedipatsientidel läbi viidud ACORD uuringuga, kus näidati, et kui diabeetikute süstoolne vererõhk viidi alla 120 mmHg, hakkasid näitajad muutuma halvemaks.
Seega värske Sprint uuringu tulemused ei olnud üllatavad, aga siiski mõjusid värske tuulena.

Positiivne on see, et selles uuriti suurt hulka inimesi ja leiti, et süstoolne rõhk alla 120 mmHg annab paremaid kaugtulemusi nii üldsuremuse kui ka kardiovaskulaarse suremuse osas.
Kahjuks peale esmase tulemusnäitaja ei ole  väga palju muud informatsiooni veel avaldatud. On selge, et me ei saa teha üldistust, et kõikidel hüpertoonikutel peaks süstoolse rõhu viima alla 120 mmHg.

Uuringus osalenud patsiendid olid üle 50aastased, kellel polnud eelnevalt ajuinsulti olnud, nad olid mittediabeetikud, kuid neil oli teatav kardiovaskulaarne risk.
Seega olid patsiendid teatud määral eelvalitud.
Sprint uuring annab meile tõenduse, et peaksime sellel konkreetsel patsientide grupil olema senisest agressiivsemad vererõhu langetamisel, kuid teistele patsiendigruppidele seda infot üldistada ei saa.

Oodatakse analüüsi kõrvaltoimete kohta. Samas ei ole veel avaldatud uuritavate kaugtulemusi kõrvaltoimete osas. Vaja on analüüsida osalenud patsientide kognitiivset ja neerufunktsiooni, sest need funktsioonid on eelnevates uuringutes näidanud kehva tulemust liiga madalale viidud vererõhu korral.
Ka ei ole veel infot, milliseid ravimeid uuringus täpselt kasutati.
Euroopas on praegu käimas insuldi sekundaarse preventsiooni uuring SCHL.
Meie eesmärk on Sprint uuringuga samasugune: vaatame, et kui me inimestel, kes juba on insulti põdenud, viime vererõhu alla 120 mmHg, siis milline on tulem.

Tundub loogiline, et neil, kellel on insult olnud, võiks vererõhu langetamisest olla suurem kasu.  Uurime 7500 patsienti. Sprint uuringus ei vaadeldud insulti põdenud patsiente, nii et meie uuring saab siin ehk lisateavet anda.

Äripäev
03. December 2015, 12:25
Vaata EST või RUS arhiivi
Mirjam Esperk

Mirjam Esperk

Kadi Heinsalu

Kadi Heinsalu

Violetta Riidas

Violetta Riidas