Maksahaigus kulgeb aastaid sümptomiteta

Maksahaiguste diagnostika ja ravi on väga huvitav ning arstile sageli väljakutseid esitav, alustas Ida-Tallinna Keskhaigla (ITK) gastroenteroloogiakeskuse juht Triin Remmel maksateemalist kolmikdispuuti koos kolleegidega ITK sisekliiniku konverentsil oktoobris.

Laias laastus on gastroenteroloogi ülesanne Remmeli sõnul ära hoida maksatsirroosi teke, aga kui see on juba kujunenud, siis pidurdada selle edasiminekut. Oluline on ka haige elukvaliteet.
Arst kummutas laialt levinud arvamuse, et tegu on ainult alkohoolikute haigusega. Remmeli sõnul oli 2013. aastal nende osakonnas ravil olnud maksahaigetest vaid 9% nn alkohoolse maksaga patsiendid. “Suurem osa oli alkohoolse taustata,” tõdes ta.

Haigust reedavad riskid

Maks on elund, mille haiguse algusele on raske jälile saada. Remmeli sõnul võetakse tihti maksaanalüüsid isegi mitte niivõrd konkreetse kaebuse peale, vaid pigem seetõttu, et inimesel on teatud riskifaktorid, ta läbib juhusliku tervisekontrolli või arst ise näeb nn ohusümptomeid.

Enamik maksahaigusi al­gab ja kulgeb arsti sõnul sümptomiteta, kui selleks mitte lugeda “süvenevat nõrkust ja jõuetust”, mis on väga üldine kaebus. “Peamine ohusümptom on muidugi patsiendil järsku tekkinud ikterus, nii valuga kui ka valuta. Need patsiendid peab kiiresti toimetama EMOsse, eriti kui sellega kaasneb astsiit või aneemia,” lausus ta. Ülioluline on ka haige vanus ja sugu. Näiteks naistel on rohkem autoimmuunseid maksahaigusi. “Enamiku maksahaigetega ei ole aga kiiret, muidugi kui ta pole järsult läinud kollaseks,” rõhutas Remmel.

ITK gastroenteroloogi Benno Marguse sõnul on patsiendi anamnees väga tähtis. “Kahjuks võib enamik maksahaigusi kulgeda aastaid ilma sümptomiteta, neid ei märgata muidu, kui muutunud maksaanalüüsi kaudu,” tõdes ka tema. “Perekondlikus anamneesis võib olla vihjeid, näiteks geneetiline haigus Gilberti sündroom, sapikivid, viirushepatiit ja autoimmuunhaigused,” loetles Margus. Tähtis ohumärk on reisimine lähiminevikus kaugetes soojades maades nagu Egiptus, Türgi, ka Venemaa.

Alkoholi mõju on individuaalne. “Leitakse, et juba 20–40 grammi absoluutalkoholi (umbes 250 ml veini või 1–2 siidrit/õlut – toim) päevas võib maksa kahjustama hakata,” lausus Margus. Lisaks mõjutavad maksa mõnuainete tarbimine ja teatud ravimite kasutamine, näiteks seenevastased ravimid ja suukaudsed rasestumisvastased ravimid.
Margus jätkas, et tähtis on teada varem tehtud verepreparaatide ülekandeid ja vereülekandeid. “Ka südamehaigetel on vahel maksahaiguste analüüsides nihe, kuid seda paismaksa tõttu, see pole iseseisev haigus, ent sellest võib kujuneda maksa fibroos,” lausus Margus. Lisaks tuleb tema sõnul uurida, kas patsient on käinud hiljuti kirurgi noa all, kas anamneesis on pahaloomulisi kasvajaid. Hinnata tuleb seega patsiendi välimust ja käitumist.

Vajalikud eelanalüüsid

Remmel jätkas esmastest laborianalüüsidest kõneldes, et on hulk markereid, mille kohta ta eeldaks, et need on enne eriarstile jõudmist olemas. Tehtud võiksid olla transaminaasid (mis on Gilberti sündroomi korral alati normis), edasi alkaalne fosfataas, gamma­glutamüültranspeptidaas ja teatud juhtudel anti-HCV.

“Noorel patsiendil, kel on tsütolüüs, on soovitav määrata hepatiidimarkerid anti-HCV ja HBsAg,” lausus Remmel. “Kui aga leitakse antiHBs positiivsus, näitab see immuunsust ja tal ei ole kroonilist maksahaigust, reeglina on nooremad patsiendid vaktsineeritud B-hepatiidi vastu.”

Bilirubiini kohta märkis Remmel, et see on tore marker, aga kui patsient arsti jaoks silmaga kollane ei ole, pole sellel analüüsil suurt mõtet. “Muidugi ka kliiniline veri, seal annab näiteks alkoholi kuritarvitamine teatud markerite tõusu,” lisas Remmel. Albumiin on pikaaegse maksahaiguse hea näitaja. Ülejäänud analüüsid on spetsiifilisemad ja jäävad eriarstile, lisas Remmel.

Haige edasise käsitluse koha pealt märkis gastroenteroloog Peeter Kõiva, et esimeseks uuringuks võiks olla UH, mida võib lasta teha ka perearst. “See selekteerib palju probleeme välja. Sapikivide diagnostika sapipõies on seal tunduvalt täpsem kui KT-uuringu puhul, infot saab ka ühissapijuha laiuse kohta. Tõsisematest haigustest on näha kolded maksas, astsiit, lümfisõlmed,” loetles ta. Kõiva toonitas, et arsti kätt ei maksa alahinnata: see on maksa suuruse hindamisel isegi täpsem kui UH-uuring.

Kaalu alandamine abiks

Mitteinvasiivsetest uuringutest nimetas Kõiva veel täpsustavaks uuringuks KTd, et välistada maksakollete puhul näiteks maliigsust. “Sageli on EMOs KT esmane uuring ja tehakse seda ööpäev ringi,” lisas ta. MRT uuringut kasutatakse näiteks kollete puhul või maksarakkude kasvajate täpsustamiseks, aga ka ühissapijuhades olevate kivide täpsustamiseks, rääkis Kõiva. Kui uuringutel avastatakse maksasteatoos, ent analüüsid on muutunud vaid minimaalselt, siis ei ole vaja paanikasse sattuda, vaid patsiendile võiks soovitada kaalu langetamist, lisas gastroenteroloog.

Mis saab haigest pärast diagnoosi saamist?

Autoimmuunsuse ja ladestustõvega maksahaiged jäävad üldiselt gastroenteroloogi jälgimisele, rääkis Ida-Tallinna Keskhaigla (ITK) gastro­enteroloogiakeskuse juht Triin Remmel.

Osaliselt on see tingitud sellest, et teatud retsepte saavad soodustusega kirjutada ainult eriarstid. Autoimmuunsuse ja ladestustõvega maksahaiged on Remmeli sõnul äärmiselt sõnakuulelikud. “Alkohoolse maksahaigusega haige joob aga reeglina edasi, eelkõige naised. Nii et neile tuleb vahepeal diureetikumi annust suurendada ja jälgida nende elektrolüüte ja neerumarkereid,” lisas ta. Mittealkohoolse steatohepatiidiga haiged on jälgimisel perearsti juures, neile määratakse soovitavalt transaminaasid 1–2 korda aastas.

ITK gastroenteroloog Benno Margus lisas, et ka sel juhul peaksid gastroenteroloogid neid edasi jälgima, et mitte maha magada võimalikku maksatsirroosi või maksa­vähki.

Kroonilise C-hepatiidiga haiged on jälgimisel gastroenteroloogi või infektsionisti juures, osal neist on viirusvastane ravi, aga sel ravil on kõrvaltoimed. Ravi ajal võib enesetunne väga paha olla. Kui ravi ei planeerita, siis 1–2 korda aastas tuleb määrata sellisele patsiendile transaminaasid. “Maksatsirroose puhul on näidustatud kaks korda aastas UH, et varakult avastada maksavähki. Kui sapiteede vähiga haige, pankreasevähi haige või sapikividega haige muutub järsku kollaseks, siis kiiresti EMOsse,” rääkis Margus.

Oluline on alkoholist võõrutamine

Triin Remmel rõhutas, et nii mõnelgi juhul ei oska gastroenteroloogid esimesel korral täpselt öelda, mis patsiendil viga on. Need haiged kutsutakse tagasi.

Alkohoolse maksahaiguse puhul räägivad arstid tungivalt alkoholijoomise keelust.

Käsimüügist saab mõningaid ravimeid, millest osa on pigem toidulisandid. Kroonilise C-hepatiidi haigele on pakkuda mõningaid ravimeid, kuid osa pole Eestis veel müügil. Samas C-hepatiit allub hästi ravile. Kroonilise B-hepatiidiga haiged on natuke halvemas seisus, sest on küll üks ravim, millega saab aasta jooksul ravida, kuid see ei vii viirust kehast välja. Mittealkohoolne steatohepatiit – siin on raviks kehakaalu langetamine, füüsiline aktiivsus.

Autoimmuunsete maksahaiguste puhul on mitmeid variante, esimesed kuus kuud timmitakse vajalikku ravi­skeemi välja.

Äripäev
02. December 2015, 10:40
Vaata EST või RUS arhiivi