D-vitamiini tuleks talvel ja kevadel lisaks võtta

D-vitamiini lisavõtmisega on mõistlik alustada kaks kuud pärast viimast päevitamist, sest siis on suvisest varust alles umbes pool.
D-vitamiini lisavõtmisega on mõistlik alustada kaks kuud pärast viimast päevitamist, sest siis on suvisest varust alles umbes pool.Foto: Andras Kralla
D-vitamiini seostatakse paljude haiguslike seisundite väljakujunemisega. On teada, et Põhjamaades selle tase inimestel on madal ja tuleks teatud perioodil vitamiini toidulisandina juurde tarbida. Küsimustele D-vitamiini kohta vastab Tartu Ülikooli Kliinikumi reumatoloog Mart Kull.

Millist täiskasvanud inimese päevast D-vitamiini vajaduse taset Eestis arstid normiks peavad – kas 800 IU nagu mõni aasta tagasi või on seda korrigeeritud/suurendatud? Milline on norm lastele ja vanainimestele?

Riiete puhulgi ei sobi kõigile üks ja seesama lõige. Nii on ka päevane D-vitamiini vajadus individuaalne ja sõltub vähemalt viiest tegurist: inimese vanusest, füüsilisest aktiivsusest, toitumisest, aastaajast ja hetkel veres mõõdetavast D-vitamiini tasemest.
Seetõttu ei ole võimalik öelda ühte konkreetset D-vitamiini annust, mis oleks kõigile aasta ringi paras. Sõltuvalt nimetatud teguritest jääb vajaminev D-vitamiini päevane annus 400 ja 4000 IU vahele.
Kui on teada inimese D-vitamiini tase, on päevast annust lihtsam soovitada.
Eriti oluliseks pean D-vitamiini jälgimist ja vajadusel lisamanustamist lapse- ja noorukieas. Tänapäeva noorte elustiili juures (vähem õues mängimist, piimatoodete valikulist tarbimist ja kõrgeid treeningkoormusi) võib D-vitamiini madal tase viia tõsiste toeseprobleemide tekkele – Schlatteri tõbi, rahhiit, osteomalaatsia ja Perthese tõbi. Seetõttu peaksime tagama piisava D-vitamiini lisamanustamise lastele vähemalt kuni kasvuea lõpuni (s.t sünnist 16. eluaastani). Oluline riskigrupp on veel tubased inimesed, kes ka suvel päikesest D-vitamiini juurde ei saa.

Kui inimesel on avastatud madal D-vitamiini tase, siis kas normi saab taastada ka toidu ja päikesega?

Toidulisandite vajadus sõltub palju sellest, millal madal D-vitamiini tase inimesel on avastatud. Kui vereproov tehakse keset talve, siis Eestis sageli tõesti muud üle ei jää, kui minna apteeki.
Peame arvestama, et D-vitamiini süntees nahas ei ole Eestis võimalik oktoobrikuust maini. UVB intensiivsus ei ületa sellel perioodil naha D-vitamiini sünteesiläve, mistõttu peale und parandava melatoniini me talviti päikeselt muud ei saa.
Toidust vajaliku koguse saamist raskendab looduslikult D-vitamiini rikaste toitude vähesus. Põhiliselt on D-vitamiini vaid kalatoitudes, mis ei ole termiliselt töödeldud (külmsuitsu või soolatud lõhe, forell, heeringas jt). Kauplustesse on viimastel aastatel küll lisandunud mitmeid kunstlikult D-vitamiiniga rikastatud toiduaineid (piimad, jogurtid, võid, mahlad ja hommikusöögihelbed), aga piisavaks D-vitamiini saamiseks on nendes sisalduv vitamiini hulk liiga väike.
Suvel leitud madala D-vitamiini tasemega on teisiti. Siis on võimalik D-vitamiini depoo täita hõlpsalt päevas 10–15 minutit kaitsekreemita õues (päikese käes) viibides. Ainult 15 minutit kogu keha päevitamist annab 10 000–15 000 IU D-vitamiini, tõstmata seejuures nahavähi riski.

Kas soovitate D-vitamiini võtta ka niisama ennetavalt, ilma et perearst oleks selle taseme kindlaks määranud? Kui ohutu see vitamiin (mõnikord nimetatud ka hormooniks) hetketeadmiste järgi on?

Julgustan kõigil eestlastel talvisel-kevadisel perioodil leida endale sobiv suukaudne D-vitamiini allikas. D-vitamiini lisavõtmisega on mõistlik alustada kaks kuud pärast viimast päevitamist (viimane jääb enamasti augustisse), sest siis on suvisest varust alles umbes pool.
Lisamanustamine võib toimuda nii apteegis müüdavate D-vitamiini tablettide/kapslite vormis kui ka toidupoodides müüdava kalamaksaõlina. Rikastatud piimatooted võib samuti juurde tarbida, kuid ainult nendele lootma jääda ei tohiks.
Mürgistust või üledoosi D-vitamiini toidulisanditega (ergokaltsiferooli ehk D2 ja kolekaltsiferooli ehk D3 vitamiiniga) pole praktiliselt võimalik saada. D-vitamiini pikaajalise kasutamisel on ohutu doos 4000 IU/p (EFSA 2012) ja lühiajaliselt (kuni 2 kuud) 10 000 IU/p. Ühekordsete doosidena manustades ei ole leitud eluohtlikke ega pöördumatuid kõrvaltoimeid ka 1 000 000 IU korraga manustamisel. See reegel kehtib D-vitamiini toidulisandite (D2 ja D3) puhul. Viimased muudetakse organismis vastavalt keha vajadusele nn D-hormooniks (kaltsitriooliks).
Konversioon on mitmeastmeline protsess, mis toimub maksa ja neeru kaasabil ning on kontrollitud hormoonide (paratüreoidhormooni) ja vere kaltsiumi taseme poolt, välistades ületootmise. Mõne raske neeru- ja maksahaiguse puhul see protsess enam ei toimi ja on vajalik lisada ravisse juurde D-vitamiini hormoonvorm kaltsitriool. Viimane on apteekides retseptiravim ja kogu ravi toimub spetsialisti (näiteks nefroloogi) range jälgimise all. Seega vabalt pole selle ohtlikuma vormi kättesaamine inimesel võimalik.
Toidulisandite (D2 ja D3) ohutuses on siiski paar erandit. Väga harva võib haigusest tingitud muutuste tõttu organismis D-hormooni süntees neerudes või teistes kudedes olla intensiivistunud. Sellisteks haigusteks on näiteks kõrvalkilpnäärme healoomulised kasvajad, kopsutuberkuloos, sarkoidoos, mõned lümfoomi ja kopsuvähi vormid. Nendel puhkudel ei ole soovitav ületada D-vitamiini päevast doosi 800 IU.

Kui inimene on saanud oma D-vitamiini normi, siis kas ta peab vitamiini edasi võtma ja kui kaua?

D-vitamiini poolväärtusajaks veres loetakse umbes üks kuu. Normaalse kehakaaluga inimestel on rasvkoes varusid veel üheks lisakuuks. Selles järeldub, et umbes kaks kuud pärast lõpetamist on vere tase langenud ikkagi poolele sellest, mis saavutati D-vitamiini võtmisel.

Tasub teada:

Kui palju vitamiini lisaks võtta?
Soovitatav päevane D-vitamiini annus IUdes sõltuvalt inimese veres mõõdetud D-vitamiini tasemest (nmol liitris)

üle 75 nmol/l 800
50–75 nmol/l 1200–1500
25–50 nmol/l vähemalt 2000
2 kuud, seejärel tuleks uuesti mõõta vitamiini taset
alla 25 nmol/l 2000–4000
Raske avitaminoos, vajalikud hilisemad kordusmääramised ja annuse korrigeerimised.

90% elanikkonnast saavutab normaalse D-vitamiini taseme veres, kui kõik inimesed võtaksid igapäevaselt 2000 IUd D-vitamiini, näitab rahvusvaheline uuring. Selline annus on tunnistatud ka pikaaegsel võtmisel täiesti ohutuks, mistõttu inimese vere D-vitamiini taset teadmata võikski see olla ehk kõige ligilähedasem number õigele päevasele annusele.

Äripäev
01. December 2015, 12:57
Vaata EST või RUS arhiivi