Ohutuma vaktsiini jälil

Huviorbiidis sünteetiliste vaktsiinide tootmine

Vaktsineerimise ajalugu on praeguseks kolme sajandi pikkune. Vaktsiinide areng sai alguse inglise teadlase Edward Jenneri avastustest 18. sajandi alguses. Jenneri tähelepanek, et lehma rõugetesse nakatunud lüpsinaised ei haigestunud hiljem inimese rõugetesse, viis edasi rõugetevastasele kaitsepookimise levikule üle maailma. Siiski möödus üle kahesaja aasta enne, kui maailm kuulutati rõugetevabaks.

Alles 80 aastat pärast Jenneri avastust leidis prantsuse teadlane Louis Pasteur, et kunstlikult nõrgestatud haigustekitajatega saab haiguste vastu võidelda. Sel ajaperioodil võeti kasutusele nn esimese põlvkonna vaktsiinid marutõve, koolera ja katku vastu.

Vaktsineerimise kuldne ajastu

Eelmisel sajandivahetusel alguse saanud teaduse kiire areng tegi võimalikuks mikroobide inaktiveerimise ja nende poolt toodetud toksiinide töötlemise. Esimesed selliste meetodite abil välja töö- tatud vaktsiinid olid tüüfuse, difteeria, teetanuse ja läkaköha vaktsiinid. Samal ajaperioodil töötati välja ka tuberkuloosi vaktsiin, kasutades selleks veiselt isoleeritud mü- kobakteri korduvaid passaaže kunstlikel söötmetel (üle 200 passaaži 14 aasta jooksul). Selle käigus saadud mutantset mikroobitüve sisaldav vaktsiin kaitses nii loomi kui ka lapsi raske kuluga tuberkuloosi eest. Põhimõtteliselt on sama tuberkuloosi vaktsiin kasutusel tänaseni.

20. sajandi keskpaika võib pidada vaktsineerimise kuldajastuks. Uued meetodid mikrobioloogias võimaldasid viiruste kasvatamist koekultuuridel. Jonas Salki ja Albert Sabini poolt töötati välja lastehalvatuse vaktsiinid. 1960ndatel võeti kasutusele kolm klassikalist elus nõrgestatud viiruseid sisaldavat vaktsiini leetrite, mumpsi ja punetiste vastu.

Uus aeg nõudis uusi meetodeid

Raske on alahinnata edu, mis oli saavutatud tänu teaduse ja vaktsinoloogia arengule eelnevate aastakümnete jooksul. Samas ei võimaldanud olemasolevad tehnoloogiad töötada välja vaktsiine tekitajate suhtes, mis ei kasva in vitro (emakakaelavähki tekitav papilloomiviirus), millele on iseloomulik suur antigeenne mitmekesisus (B-grupi meningokokk, HIV, C-hepatiit) või mis on rakusiseses faasis kontrollitavad peamiselt T-lümfotsüütide poolt (malaaria, tuberkuloos). Samuti oli traditsiooniline vaktsiinide väljatöötamine küllaltki pikaajaline protsess, mis ei vastanud enam tänapäeva nõuetele.

Uute tehnoloogiate rakendamine viimase 30 aasta jooksul on toonud endaga kaasa paljude innovatiivsete vaktsiinide arendamise ja tootmise. 1980ndatel kasutusele võetud konjugeerimise tehnoloogia lubas bakteriaalseid polüsahhariidvaktsiine kasutada edukalt ka alla kaheaastastel lastel. See võimaldas luua efektiivseid vaktsiine paljude oluliste lapseea bakteriaalsete infektsioonide vastu. Ilmekaim näide on B-grupi hemofiilus, mis oli varem peamine lapseea mädase meningiidi tekitaja, kuid tänu vaktsineerimisele esineb seda raske kuluga haigust tänapäeval vaid üksikjuhtudena. Paljudes arenenud riikides on lisaks hemofiilusvaktsiinile lisatud meningokoki ja pneumokoki konjugeeritud polü- sahhariidvaktsiinid laste riiklikesse immuniseerimiskalendritesse.

Rotaviirusvaktsiin riiklikus kavas

Geenitehnoloogia rakendamine vaktsinoloogias võimaldas bakterite, seente, imetajate ja putukate rakke muuta immuunogeensete valkude tootmise substraadiks. Esimesena rakendati rekombinantse vaktsiini tehnoloogiat B-hepatiidi ja seejärel profülaktilise emakakaela vä- hi vastase vaktsiini loomisel. Hiljuti litsentseeriti kaks rotaviirusvaktsiini, mis on hea efektiivsusega raske kuluga rotaviirusliku kõhulahtisuse profülaktikas ja on vähendanud oluliselt selle haigusega hospitaliseeritud laste arvu riikides, kus vaktsiinid on lisatud laste vaktsinatsioonikalendritesse. Eestis lülitati vaktsiin riiklikusse immuniseerimiskalendrisse 1. juulil 2014. aastal. 

Tasub teada:

  • Uutelt tehnoloogiatelt oodatakse läbimurret
  • Vaatamata vaktsinoloogia arengule viimaste aastakümnete jooksul pole siiani suudetud leida efektiivseid vaktsiine H IVi, tuberkuloosi ja malaaria vastu.
  • Tegemist on haigustega, millesse WHO andmetel suri 2011. aastal vastavalt 1,6 miljonit, 1,3 miljonit ja 627 000 inimest.
  • Uue vaktsinoloogia suuna – strukturaalse vaktsinoloogia – rakendamine võiks lähiaastatel tuua läbimurde nende haiguste vastu efektiivse vaktsiini loomisel. Rakendades ja kombineerides teadmisi immunoloogiast, strukturaalsest bioloogiast ja bioinformaatikast, tehakse kindlaks antigeensete valkude sekundaarsed ja tertsiaarsed struktuurid.
  • Meetod põhineb teadmisel, et efektiivseks immuunvastuseks ei ole tarvis ära tunda kogu valgulist antigeeni, vaid piisab teatud selekteeritud valguliste epitoopide tundmisest, mis oleks piisav immuunvastuse esile kutsumiseks.
  • Eespool nimetatud tehnoloogiate kõrval rakendatakse üha rohkem uusi meetodeid sünteetiliste vaktsiinide tootmiseks.
  • DNA- ja RNA-vaktsiinidel on potentsiaali tekitajate vastu, mille immuunsuse kujunemiseks on vaja lisaks antikehade tekkele ka T-lümfotsüütide aktiveerimist. Just tsütotoksilised Tlümfotsüüdid on vajalikud kaitsmaks inimesi tuberkuloosi, malaaria ja AIDSi eest.
Äripäev
23. November 2015, 13:30
Vaata EST või RUS arhiivi