Liigeste proteesimine parandab oluliselt elukvaliteeti

Valu leevendab õige taastusravi

Eelmises Terviseuudiste lehes alustasime artikliga artroosi taasturavist. Oluline osa sellest protsessist on valuravil, sest valu krooniliseks muutumine võib tähendada elukvaliteedi langust, kontraktuure ja invaliidsust.

Statsionaarsele taastusravile jõuavad sageli valuravimata endoproteesidega patsiendid, kellel on tekkinud kontraktuurid ja kelle paranemisprotsess oluliselt pikem. Valuravi eesmärk peaks olema visuaalsel analoogskaalal (VAS) kolm palli rahuolekus ja neli palli liigutustel. Kui on uus, teistmoodi valu, tuleks mõelda punastele lippudele (nt infektsioon, verejooks, tromboos) ning vajadusel pöörduda opereerinud arstile/raviasutusse.

Tavaliselt tekib raviviga ebaregulaarses või ebapiisavas ravis, sageli patsient ei küsi ise abi perearstilt. Aktiivne meedikute poolne kureerimine (perearst või -õde) operatsioonijärgsel 14.–18. päeval oleks tõhus paranemise soodustaja ja ennetaks kontraktuure.

Valuravi tuleks tõhustada aegsasti ja ravimite valikul kaasuvate haigustega kindlasti arvestada. Krooniliseks muutuva valu riskiga patsientidele oleks soovitav raviprotsessi liita patsiendipoolne valupäeviku täitmine.

Lisaks valule tunnevad taastusravil viibivad põlveproteesiga patsiendid sageli opereeritud jäset teistmoodi: kurdetakse põlve muutunud värvust, turset, tuimust, kriginat liigutustel. Seega patsiendid vajavad taastumisperioodil ka psühholoogilist tuge.

Harjutusi tuleb teha iga päev

Haiglast väljakirjutamisel saab patsient kaasa esmase harjutusprogrammi. Kui seisund on hea, siis võib aga kaasa anda ka järgmise taseme harjutused, mida patsient lisab esmasesse programmi.

Perearst võiks paluda patsiendil ka näidata 3–4 harjutust, mida haiglas füsioterapeut õpetas ja patsient iga päev (soovitavalt pigem vähemalt 2–3 korda päevas) tegema peaks.

Kui patsient oskab ainult varbaid sirutada ja sirget jalga tõsta, siis ei ole see piisav, vaid kiire on esimeste füsioteraapia seanssidega (patsiendi õpetamiseks koduste harjutuste sooritamise eesmärgil).

Kõndimise hindamisel peaks vaatama, et patsient astudes ikka varbaid otse ette suunab või hoiab, et ei esineks silmatorkavat lonkamist ja taarumist.

Taastusravi statsionaaris

Nõrgemad ja probleemsed patsiendid suunatakse ortopeedia osakonnast või siis kodust statsionaarsele taastusravile taastusarsti, perearsti või ortopeedi poolt.

Taastusravi osakond erineb mõnevõrra teistest statsionaarse ravi osakondadest: patsiendiga töötavad ravi ajal mitmed taastusravi meeskonnaliikmed (tavaliselt endoproteeside puhul taastusarst, füsioterapeut, tegevusterapeut ja/või psühholoog, õde jne), ravi oluliseks osaks on patsiendi enda aktiivne tegevus. Ma ise ütlen sageli oma patsientidele: “Tere tulemast spordilaagrisse!” Intensiivsus treeningutel annab sageli tulemuse kiirelt. Vahel võib väikesi, patsiendile olulisi muutusi näha juba kolmanda-neljandal päeval.

Sellel intensiivsel taastumise etapil jätkub ravi liigesstabiilsuse parandamisele ja pikkamisi suurendatakse koormust lihastreeningul.

Statsionaari suunatud füsioterapeut juhendab ja abistab patsienti harjutuste sooritamisel ja vajadusel teeb ka pasiivseid manipulatsioone, kinesioteipimist, muid protseduure. Tegevusterapeut juhendab sobivate asendite suhtes ja treenib patsienti edukamaks toimetulekuks igapäevaste toimingutega tööl ja kodus.

Selline intensiivne ravi tõhustab patsiendi enda aktiivsust, julgust ning parandab ravitulemust. Treenitakse mitte ainult tuharaid ja jäsemelihaseid, vaid patsient saab harjutusi täiendavalt ka teistele probleemsetele kohtadele (halb rüht, nõrgad kõhu- või seljalihased jne).

Füüsiline aktiivsus statsionaari järel

Opereeritud jäseme täielikuks taastumiseks tuleb pärast statsionaari kindlasti harjutusi jätkata. Vajadusel planeerib taastusarst vastavalt edasise ambulatoorse ravi.

Ka aeroobne treening on paranemisprotsessis ja edasises igapäevases füüsilises aktiivsuses väga oluline. Patsient kõnnib üha pikemaid maid ja tähelepanu pööratakse ka tasakaalu treenimisele. Ka vesivõimlemine sobib hästi üheks treeningu osaks isegi haiglas. Kahjuks ei ole kõikides Eesti taastusravi statsionaarides seda võimalust. Harjutused vees on kergemad sooritada ja valuvabamad. Regulaarne iseseisev vees võimlemine ja ujumine on ka edasises elus endoproteesidega patsientidele soovitav.

Nõrkade jalgade ja eriti puusaproteesi korral tuleb aga valida ujulas vetteminekuks trepp või tõstukiga ujulad. Tõstukid on olemas näiteks Tallinnas Kalev SPA ja Arctic Sport Clubi ujulates ja Haap salu Veekeskuses, treppidega sisenemise võimalused ja vanematele inimestele sobivam soe vesi on paljude spaade veekeskustes.

Vältida tuleks edaspidi põrutuse ja trauma riskiga seotud spordialasid, mõõdukas koormus on uuringutes soodsa toimega patsiendi funktsionaalse võimekuse säilimisel. Ujumist võib alustada 6. nädalal, kuid ujumisstiilidest vältida konnastiili (seda alguses ka põlveproteesi korral) ja libisemist. Suusatades on klassikaline stiil sobivam.

Koormuspiirangud kaitsevad tüsistuste eest

Ortopeedi poolt antud koormuspiirangud on olulised. Õlaproteesi puhul määrab vähene või liigne aktiivsus edasise ravitulemuse peaaegu täielikult, seepärast vajavad need patsiendid kohe kindlasti taastusravi.

Alajäsemete endoproteeside korral on tavaliselt tsemendiga proteeside koormuspiirangud väiksemad ja osa kirurge soovitab kohe koormamist valu piirini. Keskmiselt soovitatakse siiski 3–4 nädalat kõndi kahe karguga ja edasi veel 3–4 nädalat ühe küünarkarguga opereeritud jäsemele vastaskäes. Tsemendita endoproteesimisel tuleks aga koormuspiirangutest karkudega kõndimise puhul rangelt kinni pidada. Osa autoreid soovitab ebastabiilsuse tõttu ettevaatust 8–12 nädalat.

Seljavaevustega ja tsemendita puusaproteesiga patsientidele võib sirge jala tõstmise harjutus olla liiga suureks koormuseks, mida tuleks valu ja suure nõrkuse või jala suuremate koormuspiirangute (kui jalale on lubatud osaline toetus 30–50%) korral vältida. Üha enam vajavad ka Eesti patsiendid endoproteeside väljavahetamist, esineb luumurdusid, operatsioonitüsistusi. Sellistel juhtudel tuleb soovituste andmisel täpselt selgeks teha patsiendile mää- ratud koormuspiirangud ja kontrollida, kas ta on nendest õigesti aru saanud.

Osa patsiente koormab jalga vähem kui võiks, osa (eriti taastusravita jäänud) koormab ülemäära. Korduvalt olen kohanud praktikas vanureid, kes koju jõudes on kargud nurka visanud ja liiguvad madala rulaatoriga, mis aga koormusi ei piira. Kukkumisi tuleks vältida – kasutada võiks libedusvastaseid matte, kodus eemaldada kukkumist soodustavad lahtised vaibad, juhtmed jne.

Kuidas vältida liigese nihestumist?

Puusaliigese luksatsiooni vältimiseks soovitatakse endoproteesimisel eesmise lõike kaudu piirata puusast fleksiooni üle 90 kraadi, sirutust, bridging-harjutust ja välisrotatsiooni; tagumise lõike korral aga tuleks vältida puusast fleksiooni üle 80–90 kraadi, aduktsiooni, siserotatsiooni. Samuti on siis soovitav vältida jala üle keskjoone toomist, jalg üle põlve istumist.

Luksatsioonile altimad on üle 80aastased, korduvalt opereeritud, kontraktuuride ja lihasnõrkusega patsiendid.

Kõige enam tekivad luksatsioonid vale jalgade asendi tõttu WC-potilt tõusmisel, madalal istmel istumisel, jalatsite jalgapanekul ja keha ebasobival pööramisel.

Luksatsiooni vältimiseks võiks puusaproteesiga patsient tervel küljel magades kasutada jalgadevahelist patja kuus nädalat. Haigel küljel magada on lubatud kohe, kui valu ei sega. Põlveliigese endoproteesimisel tuleks vältida väändemomenti põlvest (nn twist-liigutus). Jalgade endoproteesidega patsiendid võiksid autot juhtida mitte varem kui 4–6 nädalat pärast operatsiooni reaktsiooniaja pikenemise tõttu pedaalimisel.

Ka seksimisel tuleb valida asendeid ja puusaliigeste endoproteesimisel soovitatakse alustada mitte enne 4–6 nädalat (seliliasend on valdavalt vähemkoormav, kuid puusaliigese korral peab ka siis sobivaid asendeid järgima).

Opereeritud jäse võib olla pikem

Valu on üldse hea marker, et hinnata paranemisprotsessi. Vahel tuleb taastusravis ette näiteks endoproteesitud põlve valu, kus uurimisel selgub, et opereeritud jäse on tunduvalt pikem (üle 1–1,5 cm) teisest. Siis on küünarkargud mõlemad pigem vajalikud kogu koormuspiirangu aja ja suure pikkuste erinevuse puhul on lihtne kasutada kõrgendust lühemal jalal.

Tavajuhul tuleks pikkuste korrigeerimisega tegeleda hiljem. Puusaliigeste endoproteesimisel väheneb jäsemete pikkuse erinevus taastumisprotsessi käigus oluliselt seoses tuharalihaste ja vaagna stabiilsuse paranemisega.

Äripäev
23. November 2015, 14:20
Vaata EST või RUS arhiivi
Mirjam Esperk

Mirjam Esperk

Kadi Heinsalu

Kadi Heinsalu

Violetta Riidas

Violetta Riidas