Koormusastmat tihti raske diagnoosida

Koormusastma võib mõnikord, eriti lastel, väljenduda väga väheste nähtudega, mis teeb diagnoosimise keeruliseks.

Kardiopulmonaalse ehk koormusastma testi korral pannakse patsiendile külge elektroodid, et mõõta tema südame tööd, pähe pannakse mask, mis võimaldab vaadata kopsude tööd. Vererõhku mõõdetakse enne, pärast ja ka koormuse ajal. Patsiendil on sõrme otsas saturatsioonimõõtja. Alguses hakkab patsient spetsiaalsel lindil kõndima. Ta kõnnib rahulikult, aga natuke “mäkke”. Iga kolme minuti tagant läheb lint veidi kiiremaks. Kuni üheksanda minutini on käimine, mis kiireneb ja ka kaldenurk tõuseb. Seejärel tuleb sörkimine ning alates 12. minutist on jooks. Patsient teeb testi nii kaua, kuni enesetunne on hea ja hingamine korras. Kui inimene ka jaksaks jätkata, kuid tema pulsisagedus on juba liiga kõrge või saturatsioon on hakanud langema, katkestavad tervishoiutöötajad testi. Pärast testi mõõdetakse inimesel vererõhku ja pannakse ta viieks minutiks lebama. Seejärel tehakse spirograafia, mille tulemusi võrreldakse enne testi tehtu tulemustega.

Kõige sagedamini esineb näitajate langust 15 minutit pärast testi. Kui mingit muutust ei ole, tehakse veel üks spirograafia 10 minuti pärast. Kui ka siis ei ole näitajad üldse langenud, võib arvata, et koormusastmat ei ole. Kui tulemused langevad esialgsest foonist 15%, on põhjust arvata, et tegemist on koormusastmaga.

Mõnel inimesel toatingimustes koormusastma ei ilmne, aga nad kurdavad, et hakkavad õues köhima.

Soomes on koormusraja kohale ühendatud balloon, kust patsient saavad külma õhku sisse hingata. Eestis seda võimalust kahjuks veel ei ole, kuid mõnes haiglas on patsiendile võimalik koormustest teha ka õues.

Äripäev
20. November 2015, 16:52
Vaata EST või RUS arhiivi