Edukas ravi eeldab maksimumpanust ka patsiendilt

Nordic Hambakliiniku peaarst ja restauratiivse hambaravi eriarst Kristo Ivanov vastab levinumatele küsimustele hambaravis.

Kas kasutada fluoriididega hambapastat või mitte?

Selle küsimuse esitas mulle just hiljuti üks ajakirjanikust sõber, kes ütles, et tema ei saa aru, kumb siis on õige – ühed arstid väidavad üht, teised teist.

Tegelikult on hambapastadega lood samuti kui dieetidega: nii nagu ei ole inimorganismile kasulik ühekülgne dieet, ei ole ka pidevalt ühe hambapasta kasutamine hammastele lõppkokkuvõttes hea. Me kõik mäletame hambapasta reklaami, kus arstikitlis mees näitas, kui kasulikud on fluoriidid, demonstreerides seda kanamuna peal. Nägime, kuidas fluoriidioonidega rikastatud vees olev kanamuna koor oli muutunud nii tugevaks, et see ei mõranenud ka tugeva koputamise peale. Sama näide on tegelikult aga ühtlasi ilmekaks tõestuseks, et fluoriididest tugevnenud hambavaap võib meile teha karuteene. Kuidas? Väga lihtsalt. Üha enam on märgata olukorda, kus patsiendi hambasse tekkinud n-ö auk ei levi laiali mööda hamba välispinda – just seetõttu, et see on fluoriidide poolt nii tugevaks muutunud. Selle asemel leiab kaaries tee läbi hamba emaili ning levib hoopis hamba sees, seda õõnestades. Patsientidelt aga kuuleme tagasisidet, kuidas nad sattusid hambaarstile ning nende pealtnäha täiesti terve hammas puuriti seest tühjaks. Veelgi hullem – puuriti koguni nii sügavale, et avanes hambanärv ning hambale tuli teha ka juureravi.

Seega on minu soovitus, et hambapastat tuleks aeg-ajalt vahetada. Näiteks kasutage üks tuub fluoriididega hambapastat ning järgmine pasta valige selline, kus seda ei ole. Küsige julgelt ka oma hambaarstilt soovitusi, millist hambapastat oleks teie individuaalset hammaskonda silmas pidades kõige otstarbekam kasutada.

Käisin hambaarsti juures põletikulise hambaga, arst kirjutas mulle antibiootikumid, aga nüüd on põletik jälle tagasi. Järeldus – arst on halb?

Tegelikult see nii ei ole. Mõnele patsiendile kipub asi vahel lihtsalt natukene segaseks jääma ja see on ka igati arusaadav, sest me ei ole kõik meditsiinivaldkonna inimesed ning hambaarsti juures olles on paljudel inimestel niikuinii maakeeli öeldes närv pingul ja pea laiali otsas. Küll aga tahan ma rõhutada, et oluline on meeles pidada, et antibiootikum üksi ei ravi ühtki hambajuurealust põletikku, vaid ta n-ö leevendab põletiku sümptomeid. Pärast ägedate põletikunähtude taandumist tuleb kindlasti põletikulised hambajuured kas (ümber) ravida või vastavate näidustustuste korral isegi eemaldada. Kui juurekanalis olevaid mikroobe mehaaniliselt ja keemiliselt ei eemaldata ning juurekanaleid korrektselt ei ravita, võib enam kui kindel olla, et ägedad põletikunähud korduvad peatselt uuesti.

Miks juureravi on vaja teha mitmel visiidil? Kas sellepärast, et arst saaks patsiendilt rohkem raha küsida? Millest sõltub ravi tempo?

Kui esitatud küsimusele laiemalt vastata, siis mis seal salata – enim probleeme tekitabki patsientide ja arstide vahelistes suhetes just n-ö ajafaktor, mis tegelikult aga ei peaks nii üldse olema. Ka kipuvad patsiendid hindama arsti töökvaliteeti suuresti selle järgi, kui kaua arst patsiendile aega pühendas. Kuid paraku on see väga subjektiivne, sest sõltuvalt raviprotseduurist ning arsti vilumusest võib õige “ravikiirus” olla väga erinev. Toon mõne näite igapäevapraktikast, kus ajafaktor on saanud küsimuseks arsti pädevusest ja hinnapoliitikast.

Mäletan juhtumit, kus patsient oli rahulolematu, sest eemaldasin tal tarkusehamba “liiga kiiresti” ning küsisin selle eest hinnakirjajärgset hinda. Tema arvates oli see ülekohtune, et tarkusehamba eemaldamine on hinnakirjas kulukam kui mistahes teise hamba eemaldamine ja arst tegi selle töö ometigi ju ära vaid mõnekümne sekundiga – see on ju sulaselge röövimine! Professionaali loogika ütleb aga vastupidist – kui arst on õppinud oma eriala ülikoolis kokku 5 + 3 aastat, millele lisanduvad neli aastat doktorantuuri, ehk kokku 12 aastat ning on selle aja jooksul omandanud hea vilumuse oma igapäevatööks, siis on igati kohane säästa patsienti tunnipikkusest ebameeldivast protseduurist, kui oskused võimaldavad seda teha hoopis kiiremini. Ärge saage minust valesti aru – minu praktikas on ette tulnud, ja kindlasti tuleb veelgi, keerulisi hammaste tõmbamisi, mille ajakulu on tunni ringis. Paraku ei ole hambad vennad. Peab meeles pidama, et kui vilumus ei luba, siis ei ole ka liigne kiirustamine alati parim. Nagu üks mu hea kolleeg, näo- ja lõualuukirurg Tartu Ülikooli Kliinikumist oma patsiendile vastas, kui see soovis teada, kas tõmbamine läheb ikka kiiresti: “Hambatõmbamine ei ole maailmarekordi sooritamine!”. Hamba eemaldamise eesmärk üksinda ei saa kindlasti olla kiirus, vaid pigem eelkõige tüsistuste vältimine. Küll aga saavad arsti kogemused boonuseks kinkida patsiendile kiire ja valutu hamba eemaldamise. Kuid nagu eespool öeldud: kõik sõltub hambast. Ka maailma parim kirurg ei suuda eemaldada horisontaalsesse asendisse kasvanud tarkusehammast sekunditega.

Enamik inimesi on õnnelikud, kui hammas eemaldatakse valutult ja kiiresti ning hindavad selle järgi arsti professionaalsust positiivsest küljest. Kuid teisalt leidub alati ka neid, kes ütlevad, et näed – arst tegi oma tööd kiirelt ja mängleva kergusega ning küsis selle eest veel hingehinda. Viimased kipuvad kummalisel kombel nägema arsti professionaalsust pigem negatiivse asjaoluna.

Sarnane lugu on juureraviga, millel on erinevad koolkonnad. Ühed arstid leiavad, et hammas tuleks saada võimalikult kiiresti lõpliku juuretäidise alla, teised on aga vastupidi seda meelt, et pigem vahetada ravimit hambas mitmeid kordi, et viia juureravi ebaõnnestumise risk minimaalseks. Need debatid spetsialistide vahel on kestnud ja ilmselt jäävadki kestma ning minust oleks eksitav öelda, et ühtedel on 100% õigus või teisel mitte.

Küll aga tuleb mõista seda, et mõne patsiendi ravi ongi mõningatel juhtudel aeganõudvam. Kõik ei lähe alati raamatureeglite järgi, sest siis poleks arste vajagi. Oluline on see, et kõik arstid soovivad liikuda ühe ja sama tulemuse poole ehk patsiendi paranemiseni. Selleks on aga tihti erinevad teed.

Usun, et küsimusele, miks juureravi protsess mõnikord esialgsest pikemaks on veninud, on kõige pädevam vastama alati teie enda raviarst. Tuleks meeles pidada, et arstiteadus ei ole ennustamise kunst, sest arstid saavad tegeleda üksnes prognoosimisega. Ning ka kõige paremal arstil võib nii teda ennast kui ka patsienti rahuldava lõpptulemuseni viiva eesmärgi täitmiseni kuluda mõnikord prognoositust kauem aega. Selle loo moraal võiks olla see, et ravikvaliteeti ei saa paraku alati hinnata raviks kulunud aja põhjal. Ainult ajafaktorile keskendudes võib teha ekslikke järeldusi. Alati on kõige parem küsida oma raviarstilt, miks miski just nii on. Ning kui ka siis ei saa enda jaoks ammendavat vastust, tuleks alati julgeda küsida teise spetsialisti arvamust (seda aga kindlasti koos detailse raviajalooga konkreetse hamba kohta).

Kas hambaravis on garantii?

Arstitudengid õpivad juba esimesel kursusel, et meditsiinis garantiisid ei ole. Püüdke ette kujutada, et inimene läheb südameoperatsioonile ning kirurg lubab, et nüüd elab patsient selle südamega kindlasti saja-aastaseks. Selline asi ei ole võimalik ja nii on ka hambaravis.

Näiteks hambatäidistest rääkides võin enda patsientuurist tuua näite kahest naisterahvast, kes tulid minu vastuvõtule üsna vahetult pärast seda, kui olin hambaarstina tööle asunud. Me taastasime mõlemal patsiendil suurel hulgal hambaid täidistega ning kui nad aastaid hiljem taas minu vastuvõtule tulevad, näevad need täidised välja justkui oleks need pandud mõned kuud tagasi. Miks see nii on? Aga lihtsalt sellepärast, et need patsiendid on oma suuhügieeni võtnud südameasjaks.

Teise näitena võin tuua olukorra, kus üks hambaharjaga mitte nii sõbralikes suhetes olev patsient tuleb vaid pool aastat pärast minu poolt pandud täidise panekut uuesti vastuvõtule ja ma tahaks endal kahe käega peast kinni haarata ja küsida, et kas see on tõesti doktor Ivanovi tehtud täidis. Ma usun, et selliseid näiteid leiab iga hambaarst oma igapäevapraktikast küll ja veel. Kogu selle jutu mõte on, et hambaravi on edukas ainult siis, kui nii arst kui ka patsient annavad endast maksimumi. Kui üks osapool alt veab, pole ka pikaajalist tulemust loota.

Jällegi, kuna mulle meeldib tuua võrdlusi igapäevaelust, siis kõik me teame, et mõni inimene ostab endale uue kingapaari ning peab sellega maha ühe peo ja siis on kingadega kaputt! Teine inimene aga kannab samu kingi mitmeid-mitmeid aastaid. Ning mitte selle pärast, et tal ei ole raha uusi osta, vaid ta hoiab oma kingi, käib vajadusel kingsepa juures ja hooldab neid. Üsna sarnane lugu on ka hammastega.

Äripäev
20. November 2015, 10:27
Vaata EST või RUS arhiivi
Mirjam Esperk

Mirjam Esperk

Kadi Heinsalu

Kadi Heinsalu

Violetta Riidas

Violetta Riidas