Ohatis annab märku sügeleva laigukesena

Ohatist ehk huuleherpest põhjustab herpes­te perekonda kuuluv viirus herpes simplex (HSV-1). Peale huule- ja näopiirkonna võib viirus esineda ka genitaalidel (HSV-2) ning kehal vöötohatisena (HSV-3). Kui huuleherpese raviga saab inimene ise hakkama, siis genitaal- ja vöötohatisega tuleb pöörduda kohe arsti poole.

Huuleherpes on laialt leviv viirushaigus, millesse on nakatunud viiekümnendaks eluaastaks umbes 80% inimestest. Enamik pole oma haigusest aga teadlik, kuna see lööb välja vaid 20%-l viirusekandjatest. Ohatisse nakatutakse kokkupuutel haige inimese kehavedelikega vigastatud naha või limaskestade kaudu. Kõige levinum nakatumisviis on suudlemine HSV-viiruse kandjaga. Külmavillide nakkuse võib saada juba väga varajases eas, nakatudes viirust põdeva täiskasvanu kaudu.

Seni on sageli usutud, et herpes levib enamasti ainult oma lööbefaasis kontaktnakkuse teel ning et ainult punetuse ja villidega inimene on teistele nakkusohtlik. Käesolevaks ajaks tehtud uuringutega on kindlaks tehtud, et viiruse eritumine närviganglionitest toimub 90%-l juhtudest ilma villikeste ilmumiseta nahale või limaskestadele. Seega eriti veel villide perioodil tasub vältida lähedast kontakti teise inimesega, et teda mitte nakatada.

Villide tekkimisele eelneb tavaliselt punane laiguke huulel või selle ümbruses, sügelus ning kipitustunne. Kui inimene on juba kord nakatunud, siis jääb viirus tema organismi terveks eluks. Herpes pole välja ravitav, kuid ravimitega on võimalik haiguse kulgu lühendada ja inimese enesetunnet parandada. Rahuolekus on viirus peidus närviganglionites, kuid immuunsüsteemi nõrgenemisel lööb ta jälle välja. Peamised kaitsevõime langetajad on stress, alkoholi liigtarbimine, depressioon, teised viirusnakkused, külmetumine, menstruatsioon või rasedus. Ohatist ägestavad faktorid on ka intensiivne päikese­kiirgus ning hormonaalsed muutused. Kui on kindel seos ohatise ja intensiivse päikesekiirguse vahel, võiks ennetamiseks kasutama tugeva päikesekaitsefaktoriga (SPF>15–20) huulepulka. Herpesinfektsiooni ravi sõltub haiguse raskusest, kestusest, retsidiivide sagedusest.

Paiksed ravimid. Paikseid ravimeid tuleks kasutada väga varases haiguse staadiumis, kui on tunda juba kipitust või sügelust ning juba tekkinud villile. Apteegis on saadaval kreemid – atsikloviir ja pentsikloviir. Kreemid aitavad vähendada sügelust, villide teket ning lühendada haiguse kulgu. Nende peal kandmisel on oluline alati enne uue kihi panemist eelnevalt viirusest nakatunud piirkond puhtaks pesta. Nii hoiame ära piirkonna saastumise ning sellega kiirendame paranemist. Haiguse hilisemas perioodis pole paiksetest ravimitest kasu.

Käsimüügis on saadaval ka plaastrid ning geel ohatisele. Antud toodetel puudub konkreetne toimeaine, kuid need kaitsevad kahjustatud piirkonda ja välistavad villi puudutamise, vähendades nii selle saastumise ohtu, kiirendades paranemise aega.

Süsteemsed ravimid. Süsteemsed viirusvastased ravimid on retseptiravimid, mida kasutatakse nii raskemate haigusvormide kui ka korduvate retsidiivide ravimiseks. Kellel esineb külmaville tihedalt ning haigus kulgeb mitme ohatise gruppidena, tasuks igaks juhuks kodus hoida kreemi ja tablette, mille määrab arst.

Nii on võimalik esmaste tunnuste ilmnemisel kohe ravi alustada, sest tablettraviga tuleb alustada võimalikult varakult – esmase nakatumise puhul enne 72 tunni möödumist, retsidiivi korral isegi 24 tunni jooksul. Süsteemne ravi lühendab oluliselt haiguse perioodi, mille tulemusena võib herpes kaduda juba paari päevaga.

Äripäev
11. December 2015, 15:59
Vaata EST või RUS arhiivi