Kroonilisest alakõhuvalust

Ida-Tallinna Keskhaigla (ITK) gastroenteroloogiakeskuse juhataja Triin Remmel annab nõu kroonilise alakõhuvalu diagnoosimise ja ravi teemal. Artikkel on valminud tema ettekande põhjal ITK koolituselt 2014 kevadel.

Triin Remmeli sõnul peetakse alakõhuvalu krooniliseks, kui ta kestus on vähemalt kuus kuud, see esineb allpool naba ja on niivõrd tõsine, et põhjustab funktsionaalseid häireid või vajab ravi. Remmel lisas, et uuringute põhjal tullakse näiteks 10% günekoloogi visiitidele kroonilise alakõhuvalu kaebustega.

“Sageli on tegemist nn pettunud patsiendiga, sest enamik funktsionaalseid seedetrakti vaevuseid on kroonilised. Nõustamiseks läheks aega 45–90 minutit, et pilti ette saada ja alarmsümptomeid uurida,” rääkis Remmel.

Alakõhuvalu põhjuseid on tema sõnul palju: seedetraktihaigused, uroloogilised haigused, günekoloogilised haigused, psühholoogilised põhjused, lihaste-luustiku probleemid ja neuroloogilised põhjused. “Kindlasti on oluline valu iseloom ja tugevus, selleks tuleb pidada valu­päevikut,” jätkas ta. Soole ärritussündroomi puhul soovitatakse pidada aga toitumispäevikut.

Valulävi on inimestel erinev

Väga oluline on ka patsiendi emotsionaalne foon – näiteks noorel naisel ja tema 5aastasel lapsel käärib mõlemal seest ja nende kõht valutab. Karta on, et ka täiskasvanueas on sel lapsel samad probleemid.
“Perekondlik anamnees on väga oluline, teatud kindlad käitumismudelid võivad kujuneda perekonniti,” rõhutas Remmel.

Gastroenteroloogia aspektist on kroonilise kõhuvaluga patsiendil kõhuvaatlus reeglina väheinformatiivne, jätkas ta. “Palpeeritav mass kõhus on kindlasti ohusümptom, selliseid patsiente on vaja uurida endoskoopia abil.”
Seega tuleb kõhtu ikka katsuda,” tõdes Remmel. Kõrvetustunne ja paresteesiad viitavad tema sõnul neuroloogilistele probleemidele. On hulk psühholoogilisi küsimustikke, mis aitavad emotsionaalset fooni täpsustada, rõhutas gastroenteroloog.

Klassikalise alakõhuvalu puhul annab laboridiagnostika Remmeli kinnitusel suhteliselt vähe, sest analüüsid võivad olla korras.

“Peaks rohkem määrama verd väljaheites,” soovitas ta ja lootis, et lähiaastal käivitub Eestis viimaks ka soolevähi skriiningu pilootprojekt, mis aitab varasemalt orgaanilisi jämesoolehaigusi diagnoosida. Eelkõige funktsionaalsete seedetrakti haiguste diagnostika võib kujuneda vägagi kulukaks, kuna on tegemist välistusdiagnoosiga. Teha tuleks uriiniproov, klamüüdia analüüs, gonorröa proov, rasedustest.

“Lisaks erinevaid endoskoopilisi uuringuid, UH, mõni­kordki võib vajalikuks kujuneda ka MRI, kompuutertomograafia (CT) ja laparoskoopia,” loetles ta lisavõimalusi. On teatud kontingent patsiente, kes ringlebki erinevate arstide vahel ja soovib saada korduvaid uuringuid. Tavaliselt lisauuringud pole vajalikud, muidugi kui ei teki ohusümptomeid või haiguse kulu olulisi muutusi.

“On patsiente, kes tahaksid koloskoopiat saada iga aasta või kolme aasta tagant, vajalik see muidugi pole,” tõdes ta. Eestis on endoskoopilised uuringud patsiendile üldiselt hästi kätte­saadavad.

Naistel on alakõhuvalu sage probleem

Alakõhuvalu puhul arvatakse, et 4–25% naistest on kannatanud mingil perioodil alakõhuvalu, kuid vaid kolmandik pöördub arsti poole. Alakõhu­valu põhjused olenevad uuritavast populatsioonist, rääkis Remmel. Sagedasemad on gastroenteroloogilised ja uroloogilised, mittegünekoloogilised probleemid.

Günekoloogilised probleemid on endometrioos, vaagna põletikulised haigused, liitelised protsessid, adenomüoos, ovariaalkasvaja, leiomüoom, düsmenorröa ja mitmed teised haigused.

“Pole kindlaid teaduslikke tõendeid, et liited võiksid kroonilist valu tekitada, kuid patsiendid seda tunnetavad. Isegi kui kirurgid sekkuvad, siis vaevustevabaks saavad need haiged lühikeseks ajaks,” lausus Remmel.
Üks sage valu põhjus on valuliku põie sündroom, teiseks põhjuseks on infektsioonid, kasvajad jne. Valuliku põie sündroomi puhul on ka sagenenud urineerimine, infektsioon puudub, ebamugavustunne põie piirkonnas, põiemaht on tsüstomeetrial väiksem kui norm ja sümptomid peavad olema kestnud üle üheksa kuu.

“Põhjus on ebaselge, võimalik, et uroepiteeli läbilaskvus on suurenenud. Rohkem esineb seda naistel, arvatakse, et neist 2–6% kannatab selle käes,” rääkis Triin Remmel. Raviks soovitas ta amitriptülliini, pentosaani, gabapentiini, pregabaliini.
Mentaalsed haigused on ka sagedasti kõhuvalu põhjuseks, jätkas gastroenteroloog. “Tihti on neil patsientidel hulgikaebusi, näiteks ka ülakõhuvalu, puhitused. See võib olla seotud alkoholi kuritarvitamisega: karskemal perioodil kõik kohad valutavad, tegemist on teatud mõttes ärevushäirega,” sõnas ta.

Lisaks annavad kõhuvalu muud sõltuvushaigused (näiteks opioidide sõltuvus), samuti on teguriks füüsiline ja seksuaalne ahistamine, depressioon ja unehäired. “Uuringuid antidepressantidega on selles vallas vähe,” lisas Triin Remmel.

Harvad, aga tõsised haigused

Peensool on Triin Remmeli sõnul selles mõttes huvitav organ, et seal tavaliselt haigusi pole.
“Kui on, siis vastik ja raske haigus, kas Crohni tõbi või lümfoom, kõne alla tulevad veel mõned haruldased haigused,” tõdes ta.

Eraldi puudutas ta divertikuloosi, mida eakatel sagedasti näeb. “Mida vanemaid inimesi uurida, seda rohkem neid leiab. Koloskoopial näeb seda 80aastastel reeglina alati,” rääkis Remmel.

See on tema sõnul patsiendi jaoks mingil määral n-ö hädaabi diagnoos, sest see haigus reeglina ise vaevusi ei anna. “Valu annab see siis, kui lisandub põletik (divertikuliit) või soole ärritussündroom,” täpsustas Remmel.

Pahaloomuliste protsesside kohta märkis Remmel, et enamik soolekasvajaid ei anna valu enne, kui on väga kaugele arenenud. Väiksem erand on tema sõnul umbsoole kasvaja, mis annab tunda aneemiana ja paremal alakõhus valuna. Sagedasem kasvajale iseloomulik tunnus on siiski sooletegevuse muutus.

Hüpolaktaasiat esineb umbes 20%-l Eesti elanikest. Mõned aastad tagasi tabas gastroenteroloogide vastuvõtte noorte meeste tulv kõhuprobleemidega, kes antud diagnoosiga soovisid sõjaväest vabastust saada.

“Praegu see enam minu teada sõjaväest ei vabasta,” sõnas ta. Haiguse diagnoosimisel kasutatakse laktoosi tolerantsustesti, samuti ka geenitesti verest. See on Remmeli sõnul aga mitukümmend korda kallim kui laktoosi tolerantsustest, mida on lihtne teha. Hüpolaktaasia võib tema sõnul anda valu, puhitust, kõhulahtisust piimatoodete tarbimisel.

Gluteenitalumatust nimetas Remmel pigem tänapäeva moehaiguseks. Gluteenitalumatus ja tsöliaakia pole üks ja sama. Tsöliaakia diagnostikas on oluline skriiningtestide tegemine ja peensoolebiopsia. Tsöliaakia puhul kahjustuvad peensoolehatud ja patsient peab elu lõpuni olema rangel gluteenivabal dieedil. Nn gluteenitalumatuse puhul pole olemas ühtegi diagnostilist abimeest. Trans­glutaminaasiantikehad on negatiivsed ja peensoole biopsia normis. Patsiendi kõhuvaevused lihtsalt paranevad, kui ta gluteeni välja lülitab. Gluteen pole ainus asi, mis kõhu puhituma ajab, vaid ka kiud­ained, mis leivas on.

“Gastroenteroloogid võtavad pea kõikidelt haigetelt anti­kehad tsöliaakia suhtes, kuid nii massilist haiguse esinemist nagu Soomes meie pole kogenud,” rääkis ta. “Tsöliaakia raviks on eluaegne dieet. Need patsiendid käivad reeglina kord aasta või kahe jooksul meie vastuvõttudel.”

“Arst saab uurida, kas pole tekkinud mingi toitaine defitsiiti nagu B12 vitamiini ja kaltsiumi puudus range dieedi tingimustes,” lausus Triin Remmel.

Kõhukinnisus on kahe küsimärgiga teema

Krooniline kõhukinnisus on tema sõnul kahe küsimärgiga teema. “Enamasti siin taga orgaanilist haigust pole, vaid vale söömine, liikumine ja vedeliku tarbimine, mida patsiendid ei taha hästi uskuda,” rääkis ta. “

Noortel kõhnadel naistel, kes end näljutavad, on ka kõht kinni. Lisaks leidub 60–70aastaseid vanaprouasid, kes on end harjutanud lahtistitega elama ja mõni teeb iga päev klistiiri. “Seda soolt ei saa ükski gastroenteroloog enam tööle,” tõdes Remmel.

Äripäev
11. December 2015, 15:30

Kuidas sügis Teid mõjutab?

  • Jään uniseks
    38%
    38%
  • Tunnen sügismasendust
    41%
    41%
  • Sügis teeb mind rõõmsaks
    10%
    10%
  • Mind ei mõjuta kuidagi
    11%
    11%
Vaata EST või RUS arhiivi