Hirm hambaravi ees mõjutab kogu elu

Viimasel ajal on küllaltki palju ja põhjendatult räägitud hambaravi kättesaadavuse olulisusest igas eas inimestele ning suutervise mõjust üldisele füüsilisele tervisele. Vähem on saanud tähelepanu tõsiasi, et hammaste olukord ja suutervis mõjutavad lisaks füüsilisele tervisele oluliselt ka inimese minapilti, enesehinnangut, suhtlusjulgust ning seeläbi ka üldist eluga rahulolu.

Takistuseks suutervise eest hoolitsemisel võib lisaks kõrgetele ravihindadele olla ka ülemäärane pelg hambaravi protseduuride ees. On olnud aegu, mil hambaravi oli patsiendi jaoks küllaltki ebamugav ning seostus valu ja hirmuga. Vaatamata kahekümnendal sajandil aset leidnud võimsatele arengutele hambaravis kasutatavate vahendite ja tuimastusvõimaluste osas (anesteesia), mis on aidanud luua vähem ebamugavad ja valuvabasid ravivõimalusi, on siiski hirm hambaravi ees, ärevus ja foobia teatud hulgale inimestele jätkuvalt tõsiseks probleemiks. Ülemäärase hambaravi kartlikkuse korral on kerge sattuda nn nõiaringi, kus kõrge ärevus viib selleni, et inimene ei julge hambaravile minna, mille tulemusel suutervis halveneb. Halb suutervis ja teadlikkus oma hambaravi vältimise probleemist soodustab häbi- ja piinlikkustunnete teket, piirab sotsiaalset suhtlust ja -aktiivsust ning halvendab kogu eluga rahulolu.

Inimene on tervik. Nii nagu arenevad vahendid, areneb ka teadlikkus ja suhtumine inimesesse kui tervikusse. Järjest enam on hakatud nii erinevates teadusuurimustes kui ka praktikas lisaks hambaravi olulisusele rohkem tähelepanu pöörama ka muule sellega seonduvale – arsti-patsiendi suhe, hambaravihirm ja -ärevus, patsiendi rahulolu. Selline laiapõhjaline lähenemine seob keha ja vaimu ühtseks bioloogiliseks tervikuks. Somaatilised ja psühholoogilised protsessid on omavahel tihedalt seotud ning seepärast on ka hirmul ja ärevusel suur mõju kogu tervisele ja üldisele eluga rahulolule.

Igapäeva kõnepruugis kasutatakse sageli sõnu hirm, ärevus ja foobia samatähenduslikena, kuid kliinilises praktikas on neil kolmel sõnal erinev sisu. Hirm on loomulik emotsionaalne reaktsioon objektile või olukorrale, mis on uudne ja mida tajutakse hirmutavana. See on loomulik emotsioon väikelaste puhul, kes puutuvad esmakordselt kokku võõra ja uudse olukorraga (nt hambaravi). Ärevus on kehaliselt hirmuga sarnase reaktsiooniga, kuid selle põhjuseks on ootusärevus tulevase sündmuse ees, mis on seotud minevikus aset leidnud negatiivse kogemusega. Tegelikku ohtu pole, inimene teeb järelduse oma enesetundest või varasemast negatiivsest kogemusest lähtuvalt, seda liialdades (“hambaravi on kohutav”), üleüldistades (“ma saan alati haiget”) ja negatiivsena tulevikku kandes. Selline reaktsioon pole enam loomulik, vaid omandatud üksiku negatiivse kogemuse varal ning väga tugeva ärevuse korral saab rääkida ärevushäirest.

Kui inimesel on päris hambaravifoobia, siis pole ta mingil juhul nõus hambaarstile minema ning selle all kannatab inimese üldine elukvaliteet. Ülemäärase ärevuse ja foobia väljakujunemiseks kulub aega, seepärast esineb neid teismelistel ja täiskasvanutel.

Ärevust esineb sageli. Hambaraviärevust võib inimestel esineda väga erineval määral. Esiteks inimesed, kes tunnevad hambaravi ees vähest või keskmist ärevust ning käivad regulaarselt hambaravil. Teiseks keskmise või kõrge hambaraviärevusega inimesed, kelle ärevuse tase on küll kõrge, aga vaatamata sellele käivad ka nemad regulaarselt hambaravil. See on “kardan, aga käin” grupp.

Isikud mõlemast kategooriast võivad siiski olla ärevushäire kujunemisele haavatavad ning negatiivsete kogemuste ajel võivad nad muuta oma hambaravil käimise harjumusi. Negatiivseks kogemuseks võib olla nt ootamatu ja tugev valukogemus või selge kommunikatsiooni puudus arsti ja patsiendi vahel. Vaatamata regulaarsele hambaravil käimisele võivad ka nimetatud patsiendid saada kasu ja abi ärevuse ravist, et seeläbi vähendada haavatavust ning hoida ära käitumisharjumuse muutus. Kolmas grupp hõlmab inimesi, kel on kõrge hambaraviärevus ning kes osaliselt ka hambaravi väldivad. Sellised patsiendid võivad olla nõus vaid erakorralise raviga ning vahel väga harva käivad ka korralisel visiidil, tehes seda väga ebaregulaarselt. Neljas grupp, hõlmab inimesi, kes väldivad hambaravi täielikult – see tähendab, et nad ei käi üldse hambaravil. Hambaravist eemale hoidmine võib olla mõõdetav nii aastate kui ka aastakümnetega.

Hambaraviärevuse esinemissagedust on rohkelt uuritud Skandinaavia maades ning leitud, et sealne esinemissagedus on küllaltki lai, 4–30%. Rohkem esineb seda naistel, suhteliselt vähem meestel. Esinemissagedus väheneb pärast 50. eluaastat. Hambaraviärevus saab alguse lapseeas, kujuneb välja teisme- ja täiskasvanueas ning väheneb ea kasvades. Hambaravi foobia esinemissagedus on umbes 2–4%.

Hambaraviärevusega patsientile on omane ärevus juba mõni päev enne arsti aega, võib esineda uneprobleeme vahetult enne vastuvõtupäeva ning ta võib vastuvõtupäeval kas aja tühistada või jätta minemata.
Hambaravitoolis võib isik kogeda hirmuga sarnast reaktsiooni – higistamine, südamepekslemine, lihaspinge, pearinglus jm – ning keelduda mõnest protseduurist. Hambaravi vältimisel on oluline osa ärevuse püsimisel ning süvenemisel, mõjutades ärevuse taset hambaravi ees, üldist toimetulekut ja rahulolu ning loomulikult kõige enam suutervist.
Hambaraviärevatel ja ravi vältivatel isikutel halveneb suutervis erineva tempoga, nagu ka teadlikkus oma probleemist.

Ärevus on kergesti ravitav. Olulist osa raskuste kujunemisel ja süvenemisel mängib aeg. Kergemat ärevuse ja vältimise nõiaringi võib aidata lõhkuda suurenenud sotsiaalne tugi pere või sõprade poolt, mõni oluline elusündmus või sobiva ja usaldusliku arsti leidmine. Kui asjad iseenesest ei lahene, siis on ärevus suhteliselt kergesti ravitav ning abi saab psühhoteraapiast. Tänaseks on Tallinnas avatud ka kliinik, kus hambaarstiga teeb koostööd kliiniline psühholoog, kes on spetsialiseerunud hambaraviärevuse ravile. On rõõm tõdeda, et järjest enam süveneb teadmine, et füüsilist tervist ei saa parendada, jättes tähelepanuta psühholoogilise poole.

Äripäev
11. December 2015, 15:43
Vaata EST või RUS arhiivi